1) Samblad kasvavad tavaliselt tihedalt koos, nii lahendavad nad vee- ja tugiprobleeme korraga. 2) Samblad on mõne millimeetri kuni paarikümne sentimeetri pikkused. 3) Samblaid on maailmas ligi 20 000 liiki, Eestis veidi alla 600. 4) Samblad kasvavad varre tipus, kõdunevad altpoolt. 5) Sammalde lehed on väikesed, lihtsa ehitusega ja koosnevad peamiselt ühest rakukihist. 6) Sammaldel on risoidid, mis on niitjad väljakasved varre alumises osas. 7) Samblad kinnituvad risoididega kasvukohale, imavad vett ja vees lahustunud mineraalaineid. 8) Sambla veega varustamine on põhiliselt varre ja lehtede ülesanne. 9) Sammaldele on vesi viljastumiseks hädavajalik. 10) Sammalde viburitega varustatud seemnerakud jõuavad munarakuni ainult vees liikudes. 11) Samblad levivad ja paljunevad eostega. 12) Peale eostega paljunemise paljunevad samblad ka vanemtaimedelt eraldunud väikeste eriliste moodustistega ja murdunud samblatükkidega.
nende rohelise värvuse. Pruunid ja punased värvained soodustavad sügavamasse vette jõudva vähese valguse neeldumist ning seetõttu suudavadki pruun- ja punavetikad elada sügavamates veekihtides. Vetikate puhul ei eristata taime osi -neil puuduvad vars, lehed ja juured. Kogu vetika keha nimetatakse talluseks. Mõned vetikad kinnituvad veekogu põhjale risoididega, kuid vaid selleks, et vesi neid edasi ei kannaks. Tuleta meelde, milleks vajavad maismaataimed juuri ning varsi! Miks saavad veetaimed hakkama ilma juurte ja varteta? ................................................................................ ............................................................................. ................................
(gametofüüdil) areneb viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust. Soodsates tingimustes eos idaneb ning moodustub eelniit. Eelniit kinnitub mulda risoididega. Mõne aja möödudes moodustuvad eelniidile pungad, millest kasvavad varre, lehtede ja risoididega taimed (gametofüüdid). Ühtedest eostest kasvavad emas-, teistest isastaimed. Eestis üks levinumaid samblaliike on turbasammal Turbasammal (Sphagnum) on nii tavaline ja lihtsalt äratuntav, et neid teab ilmselt juba iga koolilaps. Turbasambla liike on Eestis 37, kuid nad on väga sarnased ja nende määramine nõuab mikroskoopi. Turbasamblaid iseloomustavad valkjas või
kasva. • Lehtedel enamasti üks rakukiht. SAMBLALEHE SISEEHITUS Leherakud RAKUKESTA PAKSENDID ELUSAD, KLOROFÜLLI SISALDAVAD FOTOSÜNTEESIV AD RAKUD SURNUD RAKUD SÄILITAVAD VETT 4. Paljunemine ja arenemine • Samblad on eostaimed. • Nii suguline kui mittesuguline paljunemine. • Eosest areneb eelniit. • Eelniit kinnitub mulda risoididega ja toitub autotroofselt. • Varsti tekivad eelniidil pungad, millest arenevad uued taimed. • Isassugurakud arenevad anteriidis. • Emassugurakud arenevad arhegoonis. • Anteriidis palju viburitega isassugurakke. • Pudelitaolistes arhegoonides, mida taimel on mitu, asetseb vaid üks munarakk. Paljunemine ja areng [2] • Pärast viljastamist hakkab munarakk jagunema. • Emastaime latva kasvab harjas, mille tipus on eoskupar. • Selles valmivad eosed.
Siin on mõned näited sammaltaimedest: Soosammal Kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda tahuksamblalised, perekonda soosammal. Kõrgus oleneb alumise otsa lagunemise kiirusest. Värvus puhas kuni kollakasroheline, alusel pruunikas. Püstine mitteharunenud või harvem veidi harunenud vars. Enamasti on varred tihedalt üksteise kõrval. Varred on väga saledad, kaetud rohkete lühikeste punakas kuni tumepruunide risoididega. Alusel on varred tumepruunid kuni mustad. Paljuneb eostega. Kasvab väga niisketes kohtades, sageli päris vees: madalsoos, siirdesoos, rabas, järvede ja jõgede kallastel. Eelistab lubjarikast kasvukohta. Soosammal Harilik karusammal Kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda karusamblalised, perekonda karusammal. Püstine või tõusev, väga tugev, mitteharunev vars
tagasikäändunud lehed on teritunud tipuga ja munajassüstja kujuga. Leherood ei ulatu päris lehe tipuni. Leheserv on tipust keskpaigani ebakorrapäraselt peensaagjas, keskpaigast aluseni kokkurullunud. Lehe pikkus 2 mm ja laius kuni 1 mm. Lehed asetsevad varrel viierealiselt, laskuvalt kinnitunud. Vars on püstine mitteharunenud või harvem veidi harunenud. Enamasti on varred tihedalt üksteise kõrvel. Varred on väga saledad, kaetud rohkete lühikeste punakas- kuni tumepruunide risoididega. Alusel on varred tumepruunid kuni mustad. Elupaik: madalsood Ohutegurid: soode kuivendamine ja turbavõtmine Ohustatuse kategooria: tähelepanu vajav Soontaim Aconitum lasiostomum, kollane käoking Kirjeldus: Õied on kahekülgselt sümmeetrilised rohekas- või määrdunud-kollased tihedates kobarates. Õiekate koosneb viiest tupplehest, neist ülemine kiiverjas, kõverdunud tipuga, lühikarvane. Kroonlehed muundunud nektaariumideks. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja.
Meriliiliad Meriliiliad ehk krinoidid (Crinoidea) kuuluvad okasnahksete (Echinodermata) hõimkonda, varsokasnahksete (Crinozoa) alamhõimkonda. Kõik tänapäevased meriliiliad kuuluvad seltsi Articulata. Meriliiliad on enamjaolt väljasurnud, kuid tänapäeval on teada veel 80 eksisteerivat liiki [1]. Krinoidid on ebatavalise välimusega, kuna meenutavad pigem taime kui looma - sellest ka nimetus meriliiliad. Selline morfoloogia on kujunenud selleks, et toitumine oleks hõlpsam- Risoididega merepõhjale kinnitunult sirutavad nad oma haarmed laiali, et vees hõljuvat planktonit püüda [2]. Meriliiliaid arvatakse esinevat Kesk-Kambriumis, kindlaid esindajaid on teada Ordoviitsiumist. Meriliiliad elutsesid nii madalas kui ka sügaval vees ning eelistavad kontinentaalse šelfi puhta vee keskkonda. Nii sessiilsed kui ka liikuvad meriliiliad eelistavad sügavat vett (sügavusega üle 200 m), kuhu valgus enam ei ulatu [1, 8]. Seda sellepärast, et
Lehed on neil taandarenenud. Fotosüntees toimub osjadel rohelistes vartes. Koldade varred on kaetud väikeste igihaljaste lehtedega. Sõnajalgadel on suured liht- või liitsulgjad lehed, mis kasvavad välja risoomidest. Sammaltaimed Juured puuduvad, neid asendavad risoldid, mille ülesandeks on kinnitumine mulda ja vee hankimine. Enamikul sammaltaimedel on varred ja lehed, kuid puuduvad risoomid. Pinnasesse kinnituvad nad risoididega. Nad paljunevad eostega nagu sõnajalgtaimed. Erinevalt sõnajalgtaimedest areneb eosest eellniit. Taimed looduses ja inimese elus Taimede kasvuks vajalikud tingimused: valgus (fotosüntees), kliima. Taimekooslused on ühel maa-alal elavad taimed (niidud, metsad, põllud, sood, veekogud). Taimekooslused jagunevad liigirikasteks (puisniit) ja liigivaeseteks (kuusikud, roostikud). Kalad
ZYGOMYCOTA: Mucoromycotina (Pilobolus, Mucor, Phycomyces jt ) saprotroofid, mükoparasiidid, ektomükoriisa moodustajad; Saproobid fakultatiivsed seenparasiidid (st omavad ümberlülitumisvõimet parasitismilt saprotroofsusele) ektomükoriisa moodustajad (Endogonales) ei moodusta haustoreid viburitega liikuvad staadiumid puuduvad täielikult Tallus hästiarenenud seeneniidistikuna, tihti kinnitub substraadile risoididega. Mittesuguline paljunemine - sporangiumidega või harva klamüdospooridega Suguline paljunemine ümarate sügospooridega e. seigeostega, mis tekkivad sügoodist ja arenevad sporangiumikandjal sporangiumiks Must täpphallik -Rhizopus stolonifer, Mucor plasmaticus, Mucor hiemalis, Pilobolus kleinii Entomophthoromycotina (parasiidid või saprotroofid); Loomade ja taimede obligatoorsed parasiidid või saprotroofid
neis tekivad endogeenselt *sporangiospoorid, mis jagunevad *zoospoorideks (tekivad *zoosporangiumides) ja *aplanospoorideks. Sporangiumikandja, sporangiophore - spetsiaalne *sporangiumi kandev *seeneniit Sporulatsioon, spore discharge - *eoste vabanemise protsess. Sporotallus, sporothallus -* tallus, millel tekivad *eosed. Sterigma, sterigma - vt. eostugi. Stoolon, stolon, "runner " - kaarjas "jooksuhüüf" ikkesssentel (Zygomycota), kinnitub *sporangiumi tekkekohal *risoididega substraadile. Suguline paljunemine, sexual reproduction - paljunemisviis, mis on seotud *karüogaamia ja *meioosiga, mille kaudu organismis toimub geneetilise informatsiooni vahetus. Sulgeosla e. periteetsium, perithecium - pirnja või peaaegu keraja kujuga *askoom, mis avaneb *ostiooli kaudu *pooriga, kust pääsevad välja *kotteosed Suvieos e. uredospoor, urediniospore, uredospore, urediospore - *suvieoslates tekkiv
Eesti vetes võib leida teda kuni 30 meetri sügavuselt. Suuremate taimede küljes või kividel võib tihti kohata pruune limaseid tompe, mis lähema uurimise tagajärjel muutuvad peenikeste niitide kogumiks. Need on kõige lihtsamada vetikad pruunvetikate sugukonnast. 9. PUNAVETIKAD Punavetikad on laialt levinud kõikides meredes, eriti paras- ja troopilises vöötmes. Peale mõnede erandite on nad hulkrakse tallusega kinnitunud vormid. Enamik neist kinnituvad risoididega kaljudele, kividele või liivaderadele; osa aga epifüüdidena teistele taimedele. Rakuseinte sisemiose kihid on tselluloosis, välimised pektoonainest. Hästituntud on punavetikatest agar-agar, agaroid, karrageen. Pigmentidest sisaldavad punavetikad peale karotinoidide ja klorofülli spetsiifilist fükoerütriini. Teatud liikidel esineb ka sinine fükosüaan. Olenevalt pigmentide omavahelisest suhtest on erinevate liikide värvus mitmesugune
(eraldub energia) või sureb vanadusse (lagundatakse) .Lima kaitseb pruunvetikat ärakuivamise eest. mererohud tõeliselt õitsevad soontaimed, mis kasvavad suhteliselt madalas vees vetikad ei ole klassikalises mõttes taimed, sest neil puuduvad klassikalised struktuurid; on nagu õistaimedki fotosünteesivad organismid, kuid vastupidiselt neile ei õitse; neil puuduvad ka juured; kinnituvad substraadile(midagi kõva, nt kivi) basaalketta või risoididega. Võtavad toidu ümbritsevast keskkonnast läbi rakuseinte. Vetikate areng: Punavetikad > pruunvetikad > rohevetikad (k.a. mändvetikad). Makrovetikad moodustavad äärmiselt mitmekülgse rühma võivad olla hiigelsuured ja imepisikesed. Põhilised produktsiooni andjad on mikroskoopilised vetikad. Paljunevad väga kiiresti, muudab vee väljanägemist. Maailmamere primaarproduktsioon Andmete erinevused tulenevad metoodikate erinevusest
viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust. Soodsates tingimustes eos idaneb ning moodustub eelniit. Eelniit kinnitub mulda risoididega. Mõne aja möödudes moodustuvad eelniidile pungad, millest kasvavad varre, lehtede ja risoididega taimed (gametofüüdid). Ühtedest eostest kasvavad emas-, teistest – isastaimed. Isastaime ladvalehtede vahel arenevad isassuguorganid – anteriidid. Anteriidides moodustuvad viburitega isassugurakud (seemnerakud). Emastaime ladvalehtede vahel arenevad emassuguorganid – arhegoonid. Igas arhegoonis küpseb üks munarakk.
(gametofüüdil) areneb viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust. Soodsates tingimustes eos idaneb ning moodustub eelniit. Eelniit kinnitub mulda risoididega. Mõne aja möödudes moodustuvad eelniidile pungad, millest kasvavad varre, lehtede ja risoididega taimed (gametofüüdid). Ühtedest eostest kasvavad emas-, teistest isastaimed. Isastaime ladvalehtede vahel arenevad isassuguorganid anteriidid. Anteriidides moodustuvad viburitega isassugurakud (seemnerakud). Emastaime ladvalehtede vahel arenevad emassuguorganid arhegoonid. Igas arhegoonis küpseb üks munarakk.
valmistamisel. Põisadrust saadakse joodi ja kaaliumit ning adrut kasutatakse väetisena. Eelkõige pruunvetikatest valmistatakse lehmasööta. Mõningaid vetikaliike kasutatakse puhastusseadmetes. 2. Samblad. Iseloomustus, välisehitus, mitmekesisus (näiteid liikidest). Suuremal osal sammaldel kinnituvad varrele väikesed lihtsa ehitusega lehed, mis tavaliselt koosnevad vaid ühest rakukihist. Juuri sammaldel pole, neil on risoidid (niitjad väljakasved varre alumises osas). Risoididega kinnitub taim kasvupinnale (puukoorele, kividele, mulda) ja imab sealt vett ja selles lahustunud mineraalaineid. Risoidid ei suuda taime piisavalt veega varustada, mistõttu teevad seda lehed ja vars. Läbi õhukeste lehtede pääseb vesi kergesti taime. Sammalde siseehitus on lihtne. Samblad on õrnad ja madala kasvuga, sest neil pole puitunud rakukesti ega juhtsooni, mis aineid edasi edasi juhiks. Näited: helvik (maksasammal), harilik karusammal, palusammal.
Spoorid on ühesuurused, väikesed, tetraeedri kujulised. Eoste kest koosneb kahest kihist, välimisest eksiinist ja sisemisest intiinist. Sporangiumid avanevad ristlõhega. Spoorid kukuvad maapinnale ja mõne sentimeetri sügavusel mullas areneb neist aeglaselt, 12-15 aasta jooksul, gametofüüt. Kujult meenutab ta sibulakest, hiljem kasvab kuni 2cm suuruseks ja muutub liuakujuliseks. Gametofüüt on värvusetu, risoididega. Epidermi all paiknevad rakud on sümbioosis seeneniitidega. Mõnedel liikidel areneb gametofüüt maapinnal, siis tekivad tema rakkudes kloroplastid. Anteriidid ja arhegoonid asetsevad gametofüüdi ülapoolel parenhüümkoe sees. Spermatosoidid on rohkearvulised, kahe viburiga. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sügoodil ei ole puhkeperioodi, sellest tekib kohe sporofüüdi alge. esialgu asetseb see gametofüüdi kudedes, toitudes mõningal määral selle arvel, kuid
värvainet. Heina hulgas on koduloomadele heaks söödaks. Sobib kasutada kattetaimena kuivadel nõlvadel ja teeservadel, aedades muutub kergesti umbrohuks. Sambla- ja samblikurinne: esinevad lood-jõhvsammal (K), loodehmik, metsakäharik, põdra- samblikud, islandi käokõrv. LOOD-JÕHVSAMMAL Tume või pruunikasroheline tihemurusalt või padjanditena kasvav sammal ( 6-7 cm pikkune). Vars tihedalt kaetud pruunide risoididega, lehed kuni 4mm pikkused, ühtlaselt aheneva pika ja peene tipuosaga. Harjas 1,5-3 cm kõrgune, punakas, ülaosas kollakas. Sammal on väga sage lubjarikkal pinnasel, paljakutel, harvem kividel. LOODEHMIK Tume, rohekaspruun, okste tipud kollakasrohelised, korrapäraselt lihtsulgjas sammal. Varrelehed on nii väikesed ja tihedalt vastu oksa või peavart surutud, et me palja silmaga vaadates neid lihtsalt ei märka. Seega paistavad loodehmiku oksad kui
annaabi.ee 
