Riigita ja riigiga rahvas (0)

Britmarii Kroon
11c
Riigita ja riigiga rahvas
Riigi taastamine ei ole lambinupule vajutamine, millest hetkega sünnib piibellik valgus. Riik sünnib nagu laps: valude ja vaevadega. Aga nagu laps, sünnib ta armastusest ja sünnitab omakorda armastust. Ka Eesti on sündinud suurest kodumaa armastusest ja õigusest, sealhulgas eriti rahvusvahelisest õigusest. Ja nagu teada, siis õiguse vastu üksi ei saa. Maailm jälgis suure lugupidamisega, kuidas neli aastat järjest kulgenud rahumeelse vabadusvõitluse pealiiniks Eestis kujunes okupatsioonikorra ja Nõukogude võimu ründamine seaduslikkuse põhjalt. Kõigepealt hakkasime Nõukogude Liidus eiratavaid inimõigusi omapäi ellu viima ja neid täie ette võtma. Siis asusime vähehaaval rakendama oma enesemääramisõigust, otsides tuge Tartu rahulepingust ja Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud rahvusvahelistest konventsioonidest. See oli eesti rahva julge isemeelne tegutsemine, “vene paadi kõigutamine” meie enda tõe ja õiguse alusel.
Lennart Georg Meri ütles kord: ´´Venestamisaastatel oleme õppinud rahvust hoidma; õppigem nüüd ka riiki hoidma. Igaüks teist oskab vihmavarju hoida. Riik ongi rahva vihmavari.`` Ühesõnaga vihmavari on just see, mis meid kaitseb ülejäänud maailma eest, aga selleks, et selle vihmavarju alla mahtuda, peame kõik hoima kokku. Eesti peaks oma suhetes Venemaaga käituma riigina ning kasutama kõiki ÜRO põhikirjas ja Euroopa Nõukogu alusdokumentides pakutud enesekaitse võimalusi, selle asemel et vaid alandlikult vaikida ja sellega kaudselt lahti ütelda kõigi riikide suveräänse võrdsuse põhimõttest. Me peame oma nõuded maailmaorganisatsioonides kõlama panema , me ei tohi saada unustatud riigiks, sest unustatud väikeriik on olematu.
Cicero : ´´Riigi rahvas ei ole mitte igasugune suur inimeste ühendus. Ta on selline suur inimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu.`` Riik ise on aga inimeste ühendus, kes elavad teatud maa-alal, mida nimetatakse riigi territooriumiks. Kuid mitte alati ei kattu riigipiir poliitilises mõttes tolli- ja majanduspiiriga. Eesti maismaapiir Vene Föderatsiooniga kulgeb mööda mõttelist joont, milles lepiti kokku Eesti ja Vene riigi vahel 2. veebruaril 1920.aastal Tartu rahulepinguga. Faktiliselt ongi kujunenud olukord, kus Eesti riigi poliitiline piir ei lange kokku faktilise tolli- ja majanduspiiriga Vene Föderatsiooniga külgnevatel aladel. See nähtamatu sisepiir, see valulävi, millest üle astudes meil ei ole enam Eestit, ja millele on viimaste aastate jooksul ohtlikult lähenetud. Selle kõige peale tekib soov karjuda: ´´Siin on piir, siit kaugemale ei saa!`` Sest, kui me ei ütle midagi, on Eestis paarikümne aasta pärast jälle kodumaata rahvas.
Eestis, kui jätkusuutlikus riigis mängib väga suurt rolli valitsemine. Valitsemine aga on tihedalt seotud sellega, kuidas kasutada võimu, samuti valitsus peab oskama otsuseid peale suruda ka rahvale. Rahvas peaks tunnustama võimu ja täitma kehtestatud reegleid ja seadusi. Kuid samuti peab võim olema õiguspärane. Võimulolijad peaksid hindama samu väärtusi, mida hindab rahvas. Valitsemine peaks olema efektiivne, läbipaistev ja kodanike kaasav . Kõige selle pärast usaldab Eesti rahvas oma valitsust ning ei vaidlusta riigi poolt tehtud otsuseid. Näiteks, kui Eestis tõsteti tööiga kuni kuuekümne viienda eluaastani, siis ei öeldud midagi, samal ajal kui aga Prantsusmaal taheti tõsta tööiga kuni kuuekümne kolmanda eluaastani, tehti sellest suur lärm.
Eestis on hea elu, kuid kõige selle juures ei tohiks me omavahel segamini ajada aga iseseisvust ja vabadust. Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus saavad öelda, mõtelda, arvata nii nagu tahavad – nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat – on paraku palju vähem. Seega üritagem säilitada oma vabadust ja riik!. Olgem riigiga rahvas!