Retsensioon M. Vadi raamtule Organisatsioonikäitumine (3)

RETSENSIOON MAAJA VADI RAAMATULE
“ORGANISATSIOONIKÄITUMINE”
(TÜ KIRJASTUS, 1995)
Olles tutvunud mõningate retsensioonidega, mis antud raamatu kohta kõike muud, kui positiivset sisaldasid, tekkis küsimus: kas “Organisatsioonikäitumine” on tõesti vaid üks suur läbikukkumine? Ehk siiski leidub siin midagi meeldivat ja asjalikku? Ja leiduski!
On tore, et tegu pole järjekordse “self-help”-raamatuga. Oleks ju üsna ahvatlev olnud pealkirjastada raamat stiilis “Saladused, mida iga juht oma alluvate kohta peaks teadma” või “Ärge haletsege, hakake mõjutama”. Kindlasti oleks tegu olnud bestselleriga, kui autor oleks sissejuhatavas osas lubanud, et käesolev kirjutis saab seda lugeva juhi jaoks alluvate tarvitamise õpetuseks vms. On meeldiv tõdeda, et Vadi pole läinud seda teed, vaid on kirjutanud igati asjaliku raamatu, mis on juba leidnud oma niﾚi ja lugejaskonna (eks näita seda ka ju äsja ilmunud kordustrükk).
Mõned retsenseerijad on raamatule süüks pannud liigset läänelikkust. Tundub siiski, et see etteheide on veidi asjatu. Pole ju autori süü, et enamus tarku mehi ja naisi, kelle teooriatele toetub organisatsioonikäitumine, elavad väljaspool Eestit. Vadi on leidnud siin asjaliku kompromisslahenduse - nn. välisteooriatele lisavad vürtsi Eesti juhtimispraktikute (Andres Bergmann, Siim Kallas, Jüri Kärner, Sir Arvi Parbo, Ants Veetõusme jt.) kogemused, mis autori poolt sujuvalt teksti sisse on sulatatud. Siiski ei saa rääkida Eesti osaluse täielikust puudumisest teooria vallas, Vadi on oma raamatu kirjutamisel kasutanud ka kohalike teoreetikute teadmisi (Bachmann, Elenurm, Kidron, Krips, Lauristin, Mereste, Mikkin, Saksakulm, Toim jt.).
Üheks “ Organisatsioonikäitumise ” plussiks on üsna hea struktureeritus. Sisukorda uurides võib kergesti leida vajamineva peatüki. Kasutatud on palju alapealkirju, mis üsna täpselt kajastavad ka kirjutatut (IV. Grupp ja organisatsioon, 4.4. Grupisisesed protsessid, 4.4.4. Otsustamine grupis , 4.4.4.2. Otsustamise tehnikad grupis. Võrdluseks Dale C. pealkirjad stiilis “Kui teil on üks sidrun, tehke sellest limonaadi” või “Pidage meeles, et surnud koera ei lööda”).
Struktuuri osas võib siiski ka midagi ette heita, nimelt aineregistri puudumist. Raamatut lugedes võib saada hea (kuid väga põgusa) ülevaate kaasaegse psühholoogia seisukohtadest. Koos (väga) lühikese selgitusega on mainitud tähtsamad põhimõisted ja -teooriad. Nende ülesleidmist kergendaks lisatud aineregister küll väga suurel määral.
Korrektse struktuuri juurde kuulub hea kombe kohaselt täpsus ka viidete suhtes. Vadi näib häid kombeid tundvat. Viidete kohta ei ole küll midagi ette heita, samuti ka kasutatud kirjanduse loetelu kohta.
Raamat on jaotatud viieks erinevaks osaks. Esimene, nagu ka hea tavana kombeks, on ehk rohkem sissejuhatav ja antud ainevaldkonda tutvustav peatükk. Tutvustatakse organisatsioonikäitumise olemust, ajalugu ja uurimismeetodeid, räägitakse organisatsioonikäitumise seosest teiste teaduste ja teooriatega ning peatutakse põgusalt juhi rollil ja töö korraldamisel.
Teises osas peatutakse individuaalsusel ja selle mõjul organisatsioonile. Antakse lühike ülevaade tähtsamatest isiksuseteooriatest (suurema tähelepanu alla on võetud Bandura õppimisteooria), räägitakse väärtustest ja hoiakutest, tajust, motivatsioonist, tööga rahulolust ja otsustamisega seonduvatest probleemidest, pikemalt peatutakse eestvedamise teooriatel.
Kolmas peatükk on pühendatud suhtlemispsühholoogiale. Kiiresti on üle mindud suhtlemisvahenditest, -stiilidest, -tõketest jms. Põgusalt peatutakse enese- kehtestamisel, läbirääkimistel, kuulujuttudel (sic!), pikemalt ametialasel suhtlemisel ja konfliktidega seonduval.
Neljas (ja tundub, et ka kõige asjalikum) osa on rohkem sotsiaalpsühholoogiline. Käsitlemist leiavad mitmed grupi ja organisatsiooni protsessidega seotud inimkäitumise seaduspärasused (grupi tunnused, grupiomadused, grupisisesed protsessid; organisatsiooni olemus, eesmärgid, struktuur, strateegia etc.). Peatükki ilmestavad rohked tabelid ja joonised, mis teevad suhteliselt teoreetilise teksti huvitavamaks ja kergemini arusaadavamaks.
Viies ja ühtlasi viimane ning pikim osa raamatust sisaldab intervjuusid Eesti juhtidega, kes vastavad organisatsioonikäitumise tähtsamatele küsimustele (millised on juhi kohustused? kuidas juht korraldab oma tööpäeva? kuidas püstitada eesmärke? kuidas mõjutada inimesi? kuidas pidada läbirääkimisi? kuidas öelda “ei”?). Meeldiv on siit leida ka intervjuu kui uurimismeetodiga seonduvate probleemide lühiülevaade.
Raamatu lugemine nõuab mitmeid eelteadmisi ja seda eriti psühholoogia vallas. Mitmeid teemasid lühidalt käsitledes (nt. isiksuseteooriad lk.42) või neid vaid nimetades (nt. Osgoodi semantiline diferentsiaal lk.85) näib autor vaikimisi eeldavat lugeja intelligentsust ja haritust. Mis seal ikka, ühe hea juhi puhul pole nende omaduste olemasolu ju liig nõuda.
Et autor on püüdnud käsitleda väga erinevaid teemasid väga laias valdkonnas, on raamat jäänud üsna (et mitte öelda väga) pealiskaudseks. Tegu on hea ülevaatliku kirjutisega juhtimisküsimustest, samas oleks aga vajalik kõigi nelja esimese peatüki publitseerimine eraldi põhjalikumate raamatutena.