Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimises kasutati kahevälja süsteemi. Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli talirukis. Talirukki kasvatamisega hakkas levima kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega, lisaks veel küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsmesindusel. Käsitööaladeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused. Tähtsal kohal oli relvaseppade poolt valmistatud toodang. Muinasaja lõpul valmistati rohkesti ka pronksehteid ning läksid moodi hõbeehted. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. Sisse veeti hõbedat, pronksi, rauda, soola, relvi, riideid; välja aga karusnahku ja vaha. Novgorodi ja selle ümbrust varustati viljaga. Kaubateede ristumiskohtades kujunesid varalinnalised asulad näiteks Tartu. Eestlased elasid ristpalkhoonetes, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Elamutel puudus korsten. Järk-järgult
Muinaslinnused olid kas puit- või mullavallehitised, sisaldades vahel kuivmüüritisi. Neid valmistati 13., äärmuslikel juhtudel 14. sajandini. Head näited on Varbola, Valjala ja Soontagana linnus. põhilised tegevusalad-Eestlaste peamiseks elatusalaks muinasaja lõpul oli maaharimine, millele andsid lisa küttimine ja kalapüük. Samuti väärib märkimist metsamesindus. Samuti tegeleti Eestis olulisel määral raua tootmisega kohalikust soomaagist ja selle töötlemisega; relvaseppade toodangut turustati ilmselt ka väljapoole Eestit. Milliseid kokkupuuteid oli muinaseestlastel oma naabritega:. Eestlastest lõuna pool elasid lätlaste esivanemad, kellega oli meil tihti tülisid ja konflikte. Tugevaimaks vastaseks lõuna poolt olid leedulased, läänest Rootsi ja Taani kiriku- ja riigivõimud. Suures osas Läänemere idakaldal elavate rahvaastega olid meil head suhted. 1187. aastal rüüstati "Idamere paganate" poolt Rootsi tähtsaim linn Sigtuna
liikumine) Noorem 800 * noad, (sõja)kirved, * põlluharimine kõrgel * asustus tihenes * venelaste poolt nimetati rauaaeg 1200/ sirbid, vikatid tasemel (talirukis, nisu, kaer, * üks adramaa taluperel tsuudideks 1227 * relvaseppade toodang: hernes, oad) * suitsutuba- väike, * 1030. Jaroslavi sõjakäik ja rajas relvad, hõbestatud * kolmeväljasüsteem palkidet, köeti ilma Tartusse tugipunkti odaotsad, mõõgapidemed, (talivili, suvivili, kesa) korstnata kerisahjuga; * 150 000 inimest
Põhjuseks ka rahvastikuränded. 7)Eestlased muinasaja lõpul: peamine tegevusala oli maaharimine, mis oli kõrgel tasemel. Kasvatati: nisu, kaera, herneid, ube jne. Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimisse tuli ka kolmeväljasüsteem: 1. talivili. 2. suvivili. 3. kesaks. Selle kõrvalt tegeldi ka loomakasvatusega.(hobused, lambad kitsed etc.). rohkem peeti koduloomi. Toitu hangiti ka küttimise ja kalapüügiga.arvestatav tähtsus oli metsamesindusel. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang, valmistati tasemel ning kvaliteetseid relvi. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele- sõrmused, ketid jne. Kaubandus: eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid läänemere lääne ja lõuna rannikut venemaa linnadega. Hakkas üha tihedamini liikuma saksa kaubamehi. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega (sool, hõbe, pronks etc.) olulisel kohal oli ka vahenduskaubandus- osteti edasi müügiks. (karusnahad, vili, vaha etc). hõbedat kasutati kui maksevahendina.
Väga suure osa moodustasid vabad maaharijad. Põlluharimises kasutati kolmeviljasüsteemi. Karjakasvatus oli samuti oluline, vähenes kalapüügi ja küttimise osatähtsus. Mõnes kohas tegeleti ka mesindusega, mesi oli tollal ainus magusaine. Riided, tööriistad ja muud vajalikud esemed valmistati ise. Eestlased olid aktiivsed meresõitjad ning mereteede kaudu toimus ka kaubandus. Tegeleti olulisel määral raua tootmisega kohalikust soomaagist ja selle töötlemisega. Relvaseppade toodangut turustati ka väljapoole Eestit. Toodi sisse pronksi, tina ja muid metalle, veini, soola, vürtse jne. Välja veeti kuivatatud kuid idanemisvõimelist teravilja, mesilasvaha ja karusnahku. Eestlaste usundist on vähe teada aga teadaolevalt kummardati erinevad loodusvaime. Usuti, et kõik elusolendid omavad erilist väge.
Peamine tegevusala oli maahaimine, mis oma aja kohta oli üsna kõrgel tasemel. Maa suurust arvestati adramaades, milleks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga. Tuli ka kolmeväljasüsteem-ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeldi ka loomapidamisega: veised, hobused, lambad, kutsed, sead, kanad. Toitu hangiti küttimisega ja kalapüügiga ja metsamesingus. Käsitööga tekkisid rauatootmiskeskused ja meistrid. Relvaseppade toodang: head relvad, hõbedaga ilustatud odaotsad, ornamenteeritud mõõgapidemed ja teramikud. Naised kandsid palju ehteid (pronks-hõbe). Aina rohkem tuli rahvusvaheline kaubandus. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Peamiselt vahetuskaubandus: hõbe, pronks, sool, relvad, riidesordid, luksuskaup. Eestlaste elamuks oli suitsutuba: väike 4-5x6 m suurune palkidest hoone, mida köeti ilma korstnata kerisahjuga
Rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Peamine tegevusala oli maaharimine. Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimisse tuli kolmeväljasüsteem ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili, kolmas oli kesaks. Tegeleti loomapidamisega, küttimise, kalapüügiga. Tõusis esile metsamesindus. Vajalikud riistad valmistas iga pere ise oma jõuga, kuid raskemate asjade jaoks olid omaette meistrid. Muinasaja lõpul kujunesid suuremad rauatootmiskeskused. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang, nad valmistasid kvaliteetseid relvi. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele, muinasaja lõpul, mil moodi läksid hõbehted, kerkisid esile hõbesepad. Üha enam kaubeldi rahvusvaheliselt. Läänemere kaubanduskeskuseks kujunes Visby. Tegelgi peamiselt vahetuskaubandusega. Sisse toodi soola, hõbe, pronksi, luksuskaupu, välja viidi karusnahku ja vaha. Tänu soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal vahenduskaubandus. Eestlaste elamuks oli suitsutuba, palkidest hoone
vabadusvõitlus: nurjati venelaste tõsine vallutuskatse. Eestlased muinasaja lõpul Tõusuaeg: rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Peamine tegevusala maaharimine (levis talirukis). Maa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem (ühele põllule talivili, teisele suvivili ja kolmandale kesa). Tegeleti ka loomapidamisega, küttimise, kalapüügi ja metsamesindusega. Kujunesid välja rauatootmiskeskused. Silmapaistev oli relvaseppade toodang. Tehti pronksehteid, hõbeehteid. Rahvusvaheline kaubandus kerkis esile. Tegeleti vahetuskaubandusega ja vahenduskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvu ja luksuskaupa. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Tekkisid esimesed varalinnalised asulad, mis tekkisid tähtsamate teede ristumiskohtadesse. Elamuks oli suitsutuba (rehielamu eeskäija), mida kasutati ka vilja kuivatamiseks. Seda köeti ilma korstnata kerisahjuga.
Tähtis oli ka metsamesindus. Paljud vajalikud töö- ja tarberiista, ehitise, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulisematel aladel tegutsesid meistrid. Enamiku igapäevaseid tööriistu valmistasid kohalikud sepad, kes kasutasid soomaagist saadud rauda. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne rauda, millega varustati teisi piirkondi ning tõenäoliselt isegi naabermaid. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele. Muinasaja lõpul, mil moodi läksid hõbeehted, kerkisid esile hõbesepad. Kaubandus õitses, sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti ühe enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad
maaharimine.Levis enamasti talirukis.Maa suurust arvestati adramaades- põllumaa, mida suudeti harida ühe adraga. Lisandus kolmeväljasüsteem- talivili,suvivili ja kesa.Lisaks tegeldi loomapidamisega- veised, lambad, kitsed, sead, kanad.Küttimine ja kalapüük-toidu hankimiseks. Metsamesindus. Käsitöö areng:igapäevaseid tööriistu valmistasid sepad, kes kasutasid eesti soomaagist saadud rauda. Kujunesid ka suuremad rauatootmiskeskused. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele.Hõbeehted. Kaubandus: Eestit läbisid kaubateed- läänemere ja venemaa vahel.Tegeleti peamiselt vahetuskaubandusega. Eestisse toodi- hõbe, pronks, riided, luksuskaup. Vastu anti karusnahka ja vaha. Tänu soodsale asendile oli olulisel kohal ka vahenduskaubandus- kaup osteti edasimüügiks.Hõbe oli peamine vahetusväärtus.Varalinnaline asula-tartus, tallinnas. talud ja küla:eestlaste elamuks oli
teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeleti ka loomapidamisega. Rohkem peeti koduloomi. Veel ka küttimine ja kalapüük. Tähtis oli metsamesindus, mett tarvitati kui ainsat magusainet. Arenes käsitöö. Vajalikud esemed valmistati igas peres oma jõududega, keerulisematel aladel tegelesid omaette meistrid. Virumaal ja Põhja- Saaremal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne rauda , millega varustati Eesti teisi piirkondi ning ka naabermaid. Silmapaistev oli relvaseppade toodang, valmistati kvaliteetseid relvi. Pronksehete meistrid. Moodi läksid ka hõbeehted. 11. saj lülituti ühe enam rahvusvahelisse kaubandusse. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola , paremaid relvi, peenemaid riideid jm. Vastu viidi karusnahka ja vaha. Tähtsal kohal oli ka nn. vahenduskaubandus (kaup osteti edasimüügiks). Eestlaste elamuks oli suitsutuba: suhteliselt väike palkidest hoone, mida köeti ilma korstnata kerisahjuga- reheelamu
3. Maa suurust arvestati adramaades.Seda nim sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga 4. Koos tali rukkisega tuli põlluharimisse nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks 5. Tegeldi ka loomapidamisega 6. Toitu hangiti ikka veel küttimise ja kalapüügiga Käsitöö areng 1. Paljud vajalikud töö ja tarberiistad valmistati igas peres oma jõududega 2. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang 3. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele 4. Muinasaja lõpul kerkisid esile hõbesepad Kaubandus 1. Tegeldi peamiselt vahetuskkaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu 2. Tänu soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal ka vahenduskaubandus ( kaup osteti edasi müügiks ) 3. Kaubavahetus oli üsna tulus Talud ja külad 1. Eestlaste elamuks oli suitsutuba ( 4¤6m suurune palkidest hoone , mida köeti ilma korstnata ja kerisahjuta 2
SIG-i püstolimudeleid P220 ja P230. Kaks aastat hiljem tõi SIGARMS USA turule legendaarsed üheksamillimeetrised P226 ja P228 . 1990. aastal alustas SIGARMS relvade tootmist Ameerika Ühendriikides, kolides ühtlasi Virginia osariigist oma praegusesse asukohta Exeteri New Hampshire osariigis. 1992. aastal alustati 40 tollituhandikulise kaliibriga Smith & Wesson-tüüpi padrunitele määratud mudeli P229 tootmist. Lisaks Sig Saueri püstolitele pakub SIGARMS tarbijatele tipptasemel relvaseppade teenuseid ja laskmisõpetust Eppingis asuval 128-aakrises treeningkeskuses New Hampshire'i osariigis. SIGARMS rikastas oma kaubavalikut Saueri jahipüsside, Hämmerli sportpüstolite ja püssidega. 1998. aastal töötas itaallane B. Rizzini välja esimese SIGARMS-i kaubamärki kandva siledaraudsete jahipüsside perekonna. Aasta hiljem lisandus SIGARMS-i toodete hulka Saksamaal Isnys väljatöötatud revolutsiooniline vintpüss Blaser R93. 2001
saaks erineva viljakusega maid. c) Endiselt säilisid küttimine, kalapüük, korilus, mesindus d) Senisest suuremat rolli hakkasid etendama käsitöö ja kaubandus Oskused Täienesid pronksi ja raua töötlemise oskused: õpiti ehteid emailima, oskasid saada soomaagist rauda ja sellest esemeid valmistada, eriti täienesid relvaseppade oskused. Rauaaja lõpul kujunesid hõbesepad ja võeti kasutusele potikeder. Matmiskombed a) Tarandkalme maapealne matmispaik, mis koosnes ühest või mitmest suurest rüstikülikukujulisest kirstust. Reeglina maeti sinna põletatult, suurus 5-8m x 2-4m. b) Kivivare ebakorrapärased kivihunnikud, mille vahele puistati
· Suhted- Keskmisel rauaajal elavnesid sidemed ülemeremaadega ja Viikingiajal tihenesid suhted Skandinaaviaga veelgi, eesti jäi viikingite kaubateede vahetusse lähedusse. 4. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL · Käsitöö: Peamised töö-ja tarberiistad, ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulisematel aladel tegelesid meistrid ja sepad. Muinasaja lõpul kujunesid rauatootmiskeskused(Virumaal, Põhja-Saaremaal). Silmapaistev oli relvaseppade toodang, kes tootsid heal tasemel relvi. Muinasaja lõpul läksid moodi hõbeehted, kerkisid esile hõbesepad. · Kaubandus: Kaubanduse peamiseks vormiks oli vahetuskaubandus (st kaup kauba vastu), kuigi kasutati ka raha. Siia toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi jne. Vastu pakuti karusnahku ja vaha. On ka teateid sellest, et eestlased on sõjavange orjadeks müünud. · Elatusalad: Peamiseks elatusalaks oli kujunenud maaharimine, millele lisandus
annaabi.ee 
