Relvakonfliktid ja sellega seotud probleemid (0)

Relvakonfliktidega kaasnevad sotsiaalsed ja keskkonna probleemid
Pärast külma sõda on enamik relvastatud konflikte olnud riigisisesed , mitte riikidevahelised. Aastatel 2000–2010 toimus neli riikidevahelist relvastatud konflikti, samas kui riigisiseseid kodusõdu leidis aset 31 korral. Riigisiseste konfliktide puhul oli kümnel juhul tegu territoriaalsete ja 21 juhul poliitiliste võimukonfliktidega.
Kuna üha enam relvakonflikte on riigisisesed, on muutunud ka konfliktide osapooled. Enam pole tegu pelgalt kahe armee vastasseisuga. Omavahel sõdivaid vägesid on tavaliselt rohkem kui kaks ja nende koosseis on muutlik. Suurenenud on ka eraarmeede ja relvarühmituste osakaal. Paljudel juhtudel sarnanevad sõdivad rühmad pigem pätikampadele kui regulaararmeele.
Traditsiooniliste rinnete asemel on lahingud muutunud kohalikeks ning tsiviilelanikke ei ole alati kas suudetud või soovitud sõjatandrilt evakueerida. Rahvusvahelise statistika järgi oli 1990ndate aastate lõpus toimunud konfliktides tsiviilohvrite osakaal kõigist hukkunuist umbes 80%, samas kui 1900ndate alguses oli vastav näitaja vaid 15–20%. Näiteks 2009. aastal Gaza konfliktis hukkunud enam kui tuhandest palestiinlasest olid enamik tsiviilisikud.
Tsiviilelanike mitte evakueerimise tõttu kaasneb relvakonfliktidega palju sotsiaalseid probleeme, probleemide tagajärjed ei avalda ainult lühi-ajalist mõju, vaid mõjutavad inimesi ka pikas perspektiivis. Sõja käigus saavad surma paljud tsiviilelanikud, kes ei ole süüdi relvakonfliktis. Tavakodanikud saavad surma enamasti läbi väikerelvade ning tänu isevalmistatud miinide. Kaasmaalaste hukkumine tekitab hirmu ja ebakindlust teistes kodanikes ning see külvab suurt paanikat ja hirmu rahva sekka. Pereliikmete ja sõprade hukkumine tekitab inimestes veel suuremat viha ja vägivallatunnet relvakonflikti vastu ning paneb inimesi mässama, mis ei muuda probleemi lahendamist lihtsamaks.
Relvastatud lahkarvamused viivad tihti lugu ka perede lagunemiseni. Mehed ja perekonna leiva lauale toojad lähevad kohusetundest ja uhkusest kaitsma oma kodumaad , oma uskumusi või oma peret. Meesterahva eemal viibime perest põhjustab nii mehele kui ka tema naisele ja lapsele raskeid katsumusi. Maha jäänud pere peab elama pidevas teadmatuses ja hirmus ning samas elab teadmatuses ka kodukohta kaitsma läinud, kumbki osapool ei tea, kuidas elavad tema lähedased ja kas nad on üldse elus. Mehe rindel surma saamine mõjub perekonnale laastavalt. Puudub toidu majja tooja ja perekaitsja, mille tõttu peab perekond hakkama elama veel suuremates raskustes. Perede lagunemiseni võib viia ka sõjas lagunenud kodud ja majad. Inimestel puuduvad võimalused elamiseks ning tuleb edasi liikuda , et leida sobiv elukoht ja varjupaik .
Relvakonfliktide mõju inimestele on suur ning kõik probleemid ei ole esmapilgul nähtavad, kuid see ei muuda neid probleeme vähem tähtsateks. Varjatum pool riikide vaheliste erimeelsuste puhul on naiste ja tüdrukute ära kasutamine ehk konfliktides esineb seksuaalne vägivald, mida kasutatakse ühe relvana – elanikkonnas hirmu tekitamiseks, sotsiaalsete sidemete nõrgendamiseks või piirkondade kontrolliks. Ainuüksi viimase 10–15 aasta konfliktid on kaasa toonud üle paarisaja tuhande seksuaalse vägivalla juhtumi, seda nii Aafrikas, Aasias kui ka Balkanil . Enamus juhtudel jäävad vägistamise ohvriks langenud ellu, sellega kaasneb aga aastakümneid ja põlvkondi püsiv kahju. Vägivallaga kaasnevad hirm ja häbi ning see mõjutab aastaid ohvreid ja ka kogukonna suhtumist neisse.
Lastele avaldavad erinevad relvastatud konfliktid eriti suurt mõju. Need mõjutavad tugevalt lapse psüühikat, nii pealt nägemine sõjategevust ja surmasid kui ka töötamine nende heaks, kas siis ise asudes probleemsesse piirkonda kaitsesse või töötades relvade hooldajatena või kokkadena. Noorukid saadetakse ilma erilise väljaõppeta kaitsma oma kodukohta, sündmuste keerises hukuvad just noored, sest neil puudub kogemus ja oma nooruse tõttu võtavad nemad ka suuremaid riske. Nooremaid kasutatakse lapstööjõuna kasarmutes, kus nende ülesanneteks on hooldada relvi, haavatuid või valmistada süüa.
Sõjad ja poliitilised konfliktid on läbi ajaloo levitanud haigusi ja tõbesid, mis on levinud ka tsiviilelanike hulgas. Lisaks haigustele võivad konfliktides kasutatud relvad, eelkõige keemilised, bioloogilised ja tuumarelvad , tervist ohustada . Konfliktidele ja nendega seotud terviseriskidele lisaks on uuteks ohtudeks kujunenud haigusi tekitavad viirused. Tuntuimad on HIV/AIDS, ebola , BSE ( hullu lehma tõbi), SARS ning linnu- ja seagripp . Viirustega, nagu linnugripp ja ebola, seostub pandeemiaoht, mille realiseerumisel oleks inimeste julgeolekule kohutavad tagajärjed. Seda eriti arengumaades ja nõrkades riikides, kus valitsusel pole piisavalt ressursse tervishoiu jaoks ja riik ei saa hakkama isegi tavaliste haiguste vastu võitlemisega. Samamoodi võib ärevust tekitada ametiasutuste ja ametnike tegevus selleks, et haiguspuhanguid vältida. Hea näide oli Egiptuse ametivõimude otsus 2009. aastal kõik riigi sead sundtappa, et seagrippi ennetada, mis viis kokkupõrgeteni kohalike elanikega.
Raske on relvakonfliktide ajal tsiviilelanike kaitseks midagi ära teha, sest kolmandate osapoolte sekkumine ei mõju kriisile hästi, see võib tekitada sõdivates pooltes veelgi suuremaid vastumeelsusi ning konfliktist võiv välja kasvada ulatuslikum sõda. Naaberriikidel on võimalik aidata pagulasi, pakkudes neile kaitset ja peavarju. Suurematel ja võimsamatel riikidel on võimalus sanktsioonidega leevendada konflikti, kuid massiivsem sekkumine võib viia veel suurema konfliktini.
Lisaks erinevatele sotsiaalsetele probleemidele, mis kaasnevad relvakonfliktidega, tekib mitmesuguseid probleeme ka keskkonnas. Eelkõige hävitatakse konfliktidega pinnast. Maapind muutub harimatuks tänu pommitamisele ja sõjas kasutatud herbitsiididele, mis püsivad maapinnas kaua, ning põlluharimise käigus võib mulla alt välja tulla isetehtud miine, mis on väga ette arvamatud ja võivad põhjustada katastroofilisi tagajärgi. Põlluharimise ohtlikumaks ja varjatumaks küljeks ongi just maamiinide välja tulemine maapõuest. Sama moodi nagu rikutakse põllumaad rikutakse ka merd ja veekogusid. Veest võib ootamatult välja tulla sõjaväevarustust, mis võib plahvatada või reageerida ettearvamatult. See rikub mereäärseid alasid, seal ümber asuvat taimestikku ja pesitsevat loomastikku.
Relvakonfliktide puhul ei valita kohtasid ega piirkond, kus oma probleeme lahendada. Erimeelsused lahendatakse seal, kus juhtub. Kaitsta ei ole võimalik metsasid ega loodus-kaitsealasid. Hoolimatu käitumine loodusega võib viia mõne haruldase liigi välja suremiseni ja metsloomade elupaikade hävinemiseni. Pidev metsades varjul olek ning sõjategevus häirivad loomade igapäeva elu ning loomad võivad hakata käituma ettearvamatult, rünnata inimesi, minna metsast välja ja põhjustada palju segadust.
Jõed kannavad saastained ja sodi kiiresti edasi. Jõgede reostamine ühest paigast viib oma voolu tõttu saastatud vee kiiresti edasi. Jõed saastuvad põhiliselt nende läheduses olevate tehaste ja tööstuste ründamisega, kust hakkab lekkima mõnda keemilist ainet. Kosovo kriisi ajal rünnati tööstuslinna Pancevo`t, seal said kahjustada mitmed tehased ja nendest tulevad saasteveed ja mürgised ained levisid Danube jõe kaudu edasi, saastades ka teiste kohtade loodust. Mürgised ained vees muudavad jõevee kasutuskõlbmatuks, samuti kahjustavad veetaimestiku ja jõgede kallastel olevat taimestikku, veeloomastik võib hävida ning kalapüügiga ei ole enam võimalik tegeleda. Mürgised saasteained ei riku vaid jõgede vett, vaid saastavad ka põhjavett ning muudavad selle kõlbmatuks.
Suurte tööstuste rünnakud, mida tehakse, et vastastel ei oleks võimalik hankida vajalikku varustus või muud eluks vajalikku, võivad viia ka põlenguteni, mille tagajärjel hävib ümbritseb keskkond ning tekivad suured suitsupilved, mis on täis mürgiseid aineid nii loodusele kui inimestele.
Suur keskkonnaprobleem on puhta joogivee kättesaadavus. Maailma mageveevarud on piiratud ja jagunevad ebaühtlaselt, nii et paljudes piirkondades on puhta vee puudus. Veeressursside puudumisele on lisaks hulgaliselt arutelusid tekitanud paljudes arengumaades toimunud veevõtukohtade erastamine. Erastamise tulemusena on puhta vee hind tõusnud nii kõrgele , et kõige vaesemad elanikud ei saa seda endale lubada, ning see on suurendanud puhastamata vee tarvitamist, mis omakorda põhjustab haiguste leviku sagenemist. Eriti kannatavad puhta vee puuduse tõttu lapsed.
Relvakonfliktide ajal tekkivaid keskkonna probleeme on üritatud piirata mitmete protokollide ja konventsioonidega ehk riikide vaheliste kokkulepetega. Vastu on võetud 1907ndal aastal Hague konventsioon , milles on kirjas, et on keelatud hävitada vaenlase vara, välja arvatud juhul kui hävitamine või vara arestimine on sõja eesmärk. Selles kokkuleppes on veel kirjas, et vaenlase vara, mis on omastatud, tuleb kohelda heauskselt. Selline konventsioon ei pane kellelegi mingeid piire , sest kirjas on, et ei või omastada võõra vara, välja arvatud juhul kui see on vajalik. 1949 aastal võeti vastu Geneva konventsioon, kus on samuti kirjas, et vastase vara on keelatud hävitada ükskõik kellel, välja arvatud kui see on sõjalistel operatsioonidel oluline. Seal on veel kirjas, et põhjendamatu vara hävitamine on karistatav. Sõlmitud lepingud ei pane relvakonfliktide ajal mingeid piire, sest mainitakse, et ei tohi hävitada, kuid kui on vaja, siis ikka võib. Relvakonfliktide ajal ei hooli keegi mõnest seadusest või vastu võetud konventsioonist, sest konfliktid ise ei ole kooskõlas seaduste ja kokkulepetega.
Keskkonnakaitseks relvakonflikti ajal on raske midagi ära teha, sest keegi ei hooli vastu võetud seadustest ning sõdijaid ei huvita palju nad kahjustavad mõnda jõge või põllumaad, neil on vaid üks eesmärk, hävitada vastased. Relvakonfliktide ajal ei ole võimalik hakata puhastama reostunud veekogusid või päästma ohustatud loomaliike , sest tegutsemine kriisikoldes võib saada hoopis abistajale hukatuslikuks.
Kasutatud kirjandus :

• http://www.maailmakool.ee/oppematerjalid/konfliktid-ja-nende-lahendamine/taustmaterjal/
  
• http://www.socialinclusion.org.np/new/files/Social_Impact_of_Armed_Conflict_inNepal_by_Anjana_Shakya_SIRF_ResearchBrief_FINAL_1336478337c29d.pdf
  
• https://www.amnesty.org/en/armed-conflict
  
• http://www.un.org/rights/concerns.ht m
  
• http://www.government.se/sb/d/15777/a/186956
  
• http://www.worldlii.org/int/journals/ISILYBIHRL/2001/13.html
  
• http://www.unep.org/dewa/Africa/publications/AEO-2/content/203.ht m