Reis maakera südamesse (5)

Mina lugesin Jules Verne raamatut „Reis maakera südamesse”. Raamat kuulub seiklusromaanide hulka ja ilmus Eestis esmakordselt Sakala Kirjastusühisuse väljaandes Viljandis 1928. aastal.
Teoses jutustati sellest, kuidas professor Otto Liedenbrock oma vennapoja Axeliga kavatses seigelda maakera südamesse ning kuidas nad sattusid mitmetesse seiklustesse, kus neil tuli lahendada erinevad probleeme.
Lugu algas sellega, et tuntud Islandi kirjaniku Snorre Turlessoni raamatu vahelt libises välja määrdunud paberilipik, kuhu oli kummalises keeles midagi kirjutatud. Pärast pikka pea- murdmist lahendati sedelil olev mõistatus ning professor otsustas kohe alustada suurt seiklust maakera südamesse. Võttes kaasa oma vennapoja , kellele ta lubas tagasi tulles oma kasutütre Graubeniga abielluda . Nii nad siis läksidki Islandi saarele, et sealt siseneda Sneffelsi vulkaani kraatrisse ning leida maakera süda. Saarel liitus nendega abivalmis kütt Hans.
Vulkaani galeriides toimus väga palju sündmusi : küll nad piinlesid janu käes , üritasid leida maa alt vett, kaotasid üksteist ära , läksid vales suunas , käisid mõttetult edasi-tagasi jpm.Pärast pikka tammumist mööda Sneffelsi galeriisid leidsid nad täiesti uue , avastamata paiga. Nimelt näis , nagu oleksid nad taas maapinnal - seal oli meri , kaljud , neemed, liivarand . Selgus , et omapärases paigas elutsesid hoopis eelajaloolised loomad, taimed ja isegi inimesetaolised olendid.
Maakera südant nad siiski avastada ei suutnud. Vaprad mehed tulid välja hoopis ühest Itaalias tegutsevast vulkaani kraatrist. Seiklus lõppes õnnelikult, sest kõik pääsesid eluga.
Teoses otseselt probleeme ei esinenud , ma mõtlen selliseid nagu on tänapäevases noortekirjanduses ( narkootikumid , alkohol, omavahelised konfliktid). Sellegi poolest, oli raskemaid kohti. Näiteks : kui neil vesi otsa lõppes, kui nad galeriis ära eksisid, päris palju satuti ka eluohtlikusse olukorda . Omavaheline probleem oli Axeli ja professori vahel. Nimelt Axel ei tahtnud seigelda maakera südamesse, aga vastumeelselt võttis onu ta ikkagi kaasa. Kuid seegi probleem sai lahenduse, kuna lõpu poole oli Axel ise väga innustunud edasi liikuma.
Mulle meeldis see raamat , sest selles oli palju põnevaid seiklusi ja olukordi. Meelde on jäänud olukord ,kus nad leidsid joogiks vett ja oskasid seda veel ühel otstarbel ära kasutada nimelt ojake, mis tekkis sellest , juhatas neile teed maakera südame poole. Ühel päeval , kui nad uurisid galeriisid läks Axel teistest ette ning kui ta lõpuks avastas , et ta on oma sõbrad kaotanud , sattus ta suurde paanikasse. Üritades kaaslasi ojakese abil leida, tormas ta tuldud teed tagasi . Professori vennapoeg tahtis võtta sõõmu ojast, kuid märkas , et seda polnud enam . Tänu puuduvale veenirele mõistis ta , et on läinud valesse galeriisse.
Huvitav oli lugeda ka raamatus kirjeldatud ürgaegsetest loomadest. Nad olid tohutult suured ja nende omavaheline võitlus muutus tõeliseks vaatemänguks ränduritele. Raamat andis ka teadmisi juurde, sest see käsitles palju geograafia ainestikku ja pisut ka ajalugu. Mulle meeldib , kui raamtus on palju dialooge ja selles raamatus neid oli.
Muidugi oli ka igavaid kohti , kus mindi asjade kirjeldamisega liiga detailseks . Alguses, kui ma seda raamatut lugema hakkasin , tundus see igav. Aga mida rohkem ma loetud sain , seda huvitavamaks läks.
Ilmuskumatuid kohti esines ka . See pole võimalik , et tuline laava kannab puust tehtud parve ülesse. Tohutu lainetuse peale jäid alati kõik mehed pardale , mis tundub natuke kummaline väikese parve korral. Professor ja ta kaaslased olid päris vaprad, et üldse julgesid minna vulkaani kraatrisse. Eks see teos olegi rohkem fantastika , kui reaalsus . Vahel on sellist tüüpi kirjandust ka põnev lugeda.
Üldmulje on äärmiselt positiivne. Põnevad seigad kaalusid üles igavad olukorrad. Võimaluse korral loen teisigi Jules Verne teoseid.
Autorist :
Jules Gabriel Verne sündis 1828 aastal, Nates-s Prantsusmaal. Jules Verne läks 1848. aastal Pariisi õppima. 1850 aastal lavastati tema esimene näidend. Kui Verne ülikooli pooleli jättis, pidi ta hakkama ise raha teenima. Ta teenis raha raamatute müügiga. Temast sai üks maailma kuulsamaid novellide vestjaid, tema loomingud olid sageli ka fantastika valdkonnast. Jules Verne oli väga rikas mees, ta ostis jahi ja purjetas sellega Euroopasse. Jules Gabriel Verne suri 1905. aastal. Tema teosed on : „Saladsulik saar”, „Reis maakera südamesse”, „20 000 ljöödi veel all” jpm.