mõistaks piiblit lugeda ja nii loodigi Tartu Ülikool ja paljud teised gümnaasiumid. Koolide ehitamisele aitas kaasa ka see, et Forselius, kes oli preester Eestist, kes viis kaks tarka poissi kuningas Karl XI'le ette näitama, et eestlased polegi nii loll rahvas nagu sellel ajal räägiti seega 19. saj. said ka eestlased endale koolitarkust soetada nii gümnaasiumites kui ka ülikoolides. Võõrad võtsid eestlaste tavad, kombed, keele ja usundi suhteliselt ruttu omaks. Eestlased elasid rehielamutes mis oli algselt ainult üks suur ruum, kuid hiljem muutus kahetoaliseks. Rehielamus polnud korstent. Ving läks välja akende ja uste kaudu. Rootsi riigipead tahtsid eestlaste elu kergendada ja võrdväärtustada seda Rootsi talupoegadega. Riik võttis aadlikelt annetatud maad ära, kuid rentis need aadlikele tagasi. Nüüd olid taludki riigi omad, kuid tuli uus maksusüsteem: makse maksti vastavalt talu võimalustele. Maksmise süsteem oli kirja pandud vakuraamatusse. Muidugi
Sellegipoolest oli mõisnikul õigus talupoega müüa ning karistada, ainult surmata ta talupoega ei võinud. Antiikaja orjadest eristas Eesti orje see, et ta vöis omada väiksemaid esemeid ning loomi. Enda vallasvara ei võinud talupoeg müüa ilma mõisniku loata. Eesti talupoegade seis oli kehv ning seda panid tähele paljud, kes Eesti aladel reisisid. Talupoegadel olid õhukesed linased riided, mis olid ise kootud ning õmmeldud. Nad elasid puidust rehielamutes, kus toimus vilja peksmine, kuivatamine ja töötlemine. Talupojad olid äärmiselt vaesed ning selles süüdistati neid endid. Nad olid harjunud pidutsema harva, kuid väga rikkalikult, süües ja juues palju suuremates kogustes kui oleks olnud mõistlik. Talupoegade seis oli võrreldes Rootsiga päris nukker. Rootsis olid talupojad isiklikult vabad ning nad said läbi esindaja osaleda ka riigiasjade otsustamises. Eesti talupoegade olukorra
Naiskloostrid täitsid äärmiselt vajalikku hooldusasutuse funktsiooni. Alguse sai laipmatus ja ristiusk, kirikutes olid preestrid ja jutlusi viidi läbi ladina keeles ning algas ka reformatsioon. Viiendaks muutus ka kultuur. Tekkisid uued sõnad, ärksamad eestlased said mungakloostritesse õppima minna, haudadele hakati panema kiviriste ja hakati tegema kiviehitisi. Pärast sõda jäid samaks elutingimused. Elati edasi rehielamutes. Samuti jäi samaks veel meeste käsitöö ning ehete edasi andmine põlvest põlve. Kokkuvõtteks võib öelda, et Liivimaa ristisõda oli pöördepunktisk Eesti ajaloos, sest pärast sõda muutus väga palju.
sageli hukati. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed. Kokkuvõtteks suudeti ristiusustamisega hävitada enamik nõide ning hirmutada eestlastest nende muistne paganlus ja maausk; Rootsi aja lõpuks olid enamik elanikke pööratud Ristiusku. Seega kultuuri seisukohalt oli see kindlasti vägagi edasiviiv. Ka Rootsi ajal säilis traditsiooniline Eesti rehielamu; osalt just seetõttu, et eestlaste rehielamutes vili hästi kuivas ja ei riknenud, meie valdused ja rahvas niivõrd hinnatud olidki. Samas ehitati sel ajaperioodil ka Nigulist kirik ning strateegiliselt tähtsatesse punktidesse rajati kaitseehitised bastionid. Edenes ka kunst; enim on Eestimaal säilinud kuulsa Rootsi aegse kunstniku ning puutöömeistri Christian Ackermanni teoseid. Kokkuvõtteks võib väita, et Rootsi ajal oli üpriski suur mõju ka arhitektuurile ning kunstile Eesti- ning Liivimaa aladel.
2. Jahu saamise viisid. Rukkiterade jahvatamise käigus( terve koorimata tera jahvtamisel; kliid on osaliselt eemaldatud) Käsikiviga, tänapäeval Tartu veskis( Tartu Mill) Viljaterasid peenestati uhmri või jahvekivide vahel, tambiküna ja tabilabidat. 3. Meie vanim leivavili. Oder ( rukis 11saj.-12saj.) 4. Hapendatud rukkileiva tulek. Põhja Euroopas Viikingite ajal, Eestis 11. sajandil 5. Leivaahju roll leiva arenguloos. Kerisahi( saunades ja rehielamutes)-koldega ja pealt kinni; suitsuahjud; lõõridega ahjud, ühendatud korstnaga. Leib oli pehmem ja säilis kauem. 6. Miks on rukkileib maitsvam kui odraleib? Odraleib muutub kõvaks ja rabedaks, aga rukkileib mitte( see on pehme) 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Eestlased, lätlased, leedukad, ida- soomlased, karjalased, soome-ugri rahvad, venelased, valgevenelased ja põhja- ukrainlased 8. Rukkileiva eelised, toitainete sisaldus
peiteleidude sagenemine. Inimesed tegelesid põlluharimisega(alepõllundus, söödiviljelus), karjakasvatuse, küttimise, kalastuse, käsitöö ja kaubandusega. Toimusid põletusmatused, maeti olemasolevatesse tarandkalmetesse või kivikuhelikesse. Noorem rauaaeg Tegeleti põlluharimisega(künnipõllundus, adramaa), loomakasvatusega, küttimisega, kalastamisega, metsmesindusega, käsitööga ja vahetuskaubandusega. Olid nii sumb-, rida-, kui ka hajakülad. Elati rehielamutes. Enesekaitse eesmärgil moodustasid teatud külad kihelkondi. Välisohu kasvades moodustasid kihelkonnad maakondi. Ühiskond jagunes kihtideks: orjad, lihtkogukondlased ja ülikud. Toodi ohvreid. Usk hauatagusesse ellu.
tähtsaim ruum oli küttekoldega rehetuba, mida kasutati aastaringselt elutoana. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Suuremas ruumis hoiti talvel loomi ja kui oli suurem pidustus siis tantsiti seal samas ruumis. Voodid asusid rehe toas meetri kõrgusel põrandast voodis oli neil külje all põhk mis hoidis talvel sooja neil olid rehielamutes akende asemel lükandluukidega suletavad avad (pajad) Kasutati ka seapõit või maokelmet. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku . Rehielamu Elukeskkond hõlmab looduslikku ja inimeste endi loodud keskkonda. Kooskõlas ümbritseva
Pea viie meetri sügavune Sopi allikas on sedavõrd selge veega, et serval seistes tundub põhi suisa käeulatuses olevat. Purskav allikas samas lähistel on tekkinud kunstlikul teel maaparandustööde käigus - oma tekkeajal olnud allikas pea meetrikõrgune fontään. Norra allikad toidavad oma veega Põltsamaa jõge ning piirkonna teisi jõgesid. Vargamäel leiame Anton Hansen Tammsaare mälestuspaiga, mis sümboliseerib tema suurteost ,,Tõde ja Õigus". Taastatud rehielamutes ja kõrvalhoonetes on avatud püsiekspositsioon, piirkonda rajatakse ka järjest uusi temaatilisi vaatamisväärsusi. Vargamäelt viivad matkarajad Kõrvemaale üle Kautla, Seli ja Kakerdaja rabade. Laugaste vahel looklevad matkarajad, maalilised rabajärved ning kõrgemad luiteharjad rabades pakuvad rännuelamusi tundideks. Valgehobusemäe juures Kõrvemaal arendatakse suusakeskust, suvel on samas mõnusad matkarajad
nõupidamised); Eesti koosnes maakondadest(8), mis koosnes kihelkondadest (küladeliidud); Rahvastik: elanikke u. 15000-200000; peamiselt eestlased, muid rahvuseid vähe; sündimus suur, juurdekasv kiire; Elatusala: põlluharimine- kolmevälja süsteem, viljakasvatus; loomakasvatus liha ja väetise pärast; metsmesindus, jahikäimine, kalandus; käsitöö; kaubandus rannikul elavate inimeste seas. Elustiil: elati rehielamutes; elamu ümber põllumaad; elamine pime ja kitsas, polnud aknaid, mööblit vähe; tuba oli suitsu täis, sest toas oli suitsuahi; Oma riiki polnud, sest rahvas polnud piisavalt ühtne ja sõjalist jõudu vähe võrreldes teistega. 6. Muistsete maakondade kaart 7. Liivimaa ristisõda (muistne vabadusvõitlus) – oskad kirjeldada 5-7 sündmust. Lühikokkuvõte üleval Teras (failid MV ja MV1).
Ka särki kandsid nad venepäraselt pükste peal. Naistel pe eti eriti pidulikuks särgikaeluse sidumist punase lindiga. Nende ka mpsunid olid enamasti potisinised. Meelsasti kandsid nad ka õlakatteid. Abielunaine ei tohtinud käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured. ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suure mast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost v õi õlgedest, hilje m lisandusid ka laastukatused. Vani matel rehielamutel polnud aknaid e ga korstnaid se et õttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. Se e lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel kül maga
siis mina tien nied teopäevad , aitan abivaimupäevad, peastan ka korranädala. *** Head olid härjad, suured härjad, lähvad kiiludes külasse, vagu aades vainiulle. Head olid härjad , suured härjad, veel enam härjad vedasid: sada sülda sangaleppa, tuhat sülda turdapuida. *** ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rahetoast ja rehealusest. Katused olid valmistatud roost või õlgedest, laastukatused tulid hiljem. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid. Suure reheahju kütmisel oli tuba paksult suitsu täis. See lasti rehetoast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Rehetoa seinad olid paksult nõgised ja tahmased. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti toitu.
Kolmeväljasüsteemil kaks osa põllust kandsid vilja ja kolmas puhkas. Järgimisel aastal tehti vahetust. Põllumaad saadi juurde metsade arvelt alepõllundus. Mets raiuti maha ja seejärel pandi põlema, tuhk oli hea väetis. Tuhk kandis aga vilja vaid 3 aastat, pärast seda kaotas see oma väärtuse ja tuli vahetada maad. Metsaraie andis tõuke kliimamuutustele. Kuna vili ei saanud põldudel valmis küpsega lühikese suve tõttu, pidi seda kuivatama ja edasi töötlema rehielamutes. Rehielamud olid väga tervislikud, sest suits tubades tappis bakterid, kui inimesed surid, siis pimedate kuid tervetena. Muinasaegne kaubavahetus: Umbes alates 10. saj. Väga tihedad kaubasuhted Soome, Rootsi ja Venemaaga. Tänapäeva Tallinna kohale kerkis keskus Revala. Enne muistset vabadusvõitlust elasid inimesed paremini, põllumajandus oli parem. Muinaseestlaste uskumused: eestlased olid paganad, olid loodususklikud ehk animismid.
Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 1 Eesti talurahva eluolu XIX sajandil ELAMU Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast
"Loodusloos" kirjutas ta, et rukis "on väga vilets toit, mis kõlbab üksnes nälja vältimiseks" ja et rukkisse segatakse speltajahu, "varjamaks kibedat maitset, ning isegi siis on see kõhule äärmiselt ebameeldiv". Eestis kasvatati rukist küll juba I aastatuhande alguses, kuid kultuurteraviljana levis ta laiemalt 11. sajandil, kui teda hakati vaheldama odra ja kesaga kolmeväljasüsteemis. Tähtsaimal kohal oli rukis Eestis 15.16. sajandil. Euroopas ainulaadsetes rehielamutes kuivatatud rukis säilis hästi ja sellest sai tähtis ekspordiartikkel. Alates 17. sajandist aeti Eesti rukkist mõisates viina Vene turu jaoks kuni riikliku viinamonopoli kehtestamiseni 19.20. sajandi vahetusel. 19. sajandil, kui Eestisse jõudsid uued põllukultuurid (ristik ja kartul) ning mitmeväljasüsteem, kahanes rukki osakaal 50 protsendilt 30 protsendile. Rukikasvatus
vaasidel eriline kammiga tehtud muster; mongoliidne välimus. Eestlased said keele! Venekirves ehk nöörkeraamikakultuuri esindajad (neil olid paadi- ehk venekujulised kirved); algelised põlluharijad- karjakasvatajad; inimesed tulid lõuna poolt→ nendelt europiidne välimus! Eestlased muinasaja lõpul. Kogu Eesti oli asustatud, rahvaarv ca 150 000. Eestlased tegelesid karjakasvatuse, põllumajanduse ja veidi ka kaubandusega. Elati rehielamutes. Talumaade suurust arvestati adramaades. Toitu valmistati: nisust, odrast, rukkist, kaerast, hernest, oast ja naerist (kartul alles 18. saj). Kuna ühiskonna kihistumine algas rauaajal, siis polnud enam võrdsust talupoegade seas. Suuremaid rehielamuid nimetati mõisateks. Eesti oli jagunenud 8 muinasmaakonnaks (Läänemaa, Revala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Ugandi, Sakala); tehti omavahel koostööd; muinasaja lõpul oli Eestis kokku ca 45 kihelkonda. 2
Üleminek kahevälja süsteemile. Pidevad välisohud sundisid inimesi kokku hoidma. Küla Kihelkond Maakond. Eestlased muinasaja lõpul 12-13 saj. Elanikud *Enamus Eesti aladest oli asutatud. *150 000- 200 000 tuhat elanikku. *Enamus inimestest eestlased. *Sõdadelt kaasa toodud vangid, kellest said hiljem orjad. *Keskmine eluiga 30 aastat. Väljanägemine *Inimesed olid lühikesed ja jässakad. *Elati rehielamutes. Elatusala *maa suurust arvestati adramaades (Adramaa) *Raskemad tööd tehti ära talgude korras. *Kogukonnast lahku löönud talusid kutsuti mõisateks. *Võeti kasutusele kolme välja süsteem. *Kõik talus vajaminev tehti oma perega. *Luksuslikumad kaugad imporditi venemaalt. Ühiskondlik kord *13 sajandi algul puudus oma riik *Ühtse riigi asemel tegutses kaheksa maakonda Maakonnad *Läänemaa *Saaremaa *Harjumaa *Revala *Järvamaa *Virumaa *Ugandi *Sakala
sajandi lõpul Põhjasõja eelse taseme ligikaudu kaks korda. Mõisapõllud suurenesid enamasti elanikest tühjaks jäänud talupõldude arvel. Mõisamajanduse põhiharuks oli endiselt teraviljakasvatus. Kogu töö mõisapõldudel tehti talupoegade tööloomadega ja algeliste põllutööriistadega harkadra või seanina, käruäkke või puupulkadega pakkäkkega. Tööloomi oli mõisates vähe. Talurahva olukord 18. sajandil Pärisorised talupojad elasid endiselt akendeta ja korstnata rehielamutes. Talurahva peatoiduks oli leib, sageli küll aganatega segatud. Mainida võib veel naerist ja kapsast ning kaunvilju: hernest, uba, läätsi. Muude toitude kõrval tuleb nimetada ühe vanema ja algelisema toiduna kama, mida Kagu-Eestis (Setumaal) tehti peamiselt kaerast, mujal Lõuna-Eestis aga segaviljast, kuhu kuulusid muude seas ka kaunviljad. Kala ei olnud rahva silmis väga hinnatud toit, kuigi söödi.
Õhuvahe ~30mm Krohv ja värv ~20mm Värvitud vineer 5mm Joonis 2.28 Uuritud elamute olemasolevaid pööningu vahelae lahendusi (M 1:25). 2.6.2 Pööningu vahelagede tehniline seisund ja kahjustused Elamute ehitamise ajal oli vajadus ja võimalus pööningu vahelae soojustamiseks väiksem kui praegu. Kunagistes rehielamutes peeti ka loomi ning heinu hoiti pööningul, mis tagas lae suurema soojustakistuse. Praegu on heinad pööningult eemaldatud ja sellega ka soojustustakistus väiksem. Elamu ehitamise ajal lae peale lisatud soojustus (liiv, saepuru, linaluu, heinad ja nende segud savi või lubjaga) ei taga tänapäevastele vajadustele vastavat soojatakistust, kuna soojustuskihi paksus on õhuke (10…20 cm) ja soojuserijuhtivus kõrgem kui praegu levinud soojustusmaterjalidel.
annaabi.ee 
