Informaatika Instituut – Viitamise juhend „Põhinõudeks on: viidata tuleb allikatele, mida autor tegelikult on kasutanud. Viide peab olema täpne ja selge. Kõik teistele autoritele kuuluvad seisukohad ja andmed tuleb töös esitada kas täpselt viidatud tsitaatidena või refereeringutena. Kõik töö sisulises osas kasutatud teiste autorite originaalsed seisukohad, probleemipüstitused, tsitaadid, arvandmed jm peavad olema viidatud. Samuti tuleb lisada viited tabelitele ja joonistele, kui nad pärinevad teistest allikatest. Viitamisel tuleb kasutada APA-stiili.“ Juhend : Raamat Autori nimi, Initsiaal(id). (Aasta). Raamatu pealkiri kaldkirjas. Linn: kirjastuse nimi. Näide: Chow, T. W., & Cummings, J. L. (2000). The amygdala and Alzheimer’s disease. In J. P. Aggleton (Ed
Viitamine APA viitamissüsteem Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib uurimistöös esitada tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte viidatava kirjatüki tekstist. Tsitaatidena tuuakse välja näiteks mõisted, eriti ilmekad või huvitavad mõtted või näited. Tsitaate võib lühendada või katkestada, aga seejuures tuleb väljajäetav koht kindlasti tähistada (…) märgiga. Lühendus ei tohi muuta ka originaalteksti mõtet. Tsitaat peab olema jutumärkides ning lõppema viitega, milles on ära
Töö eesmärk on viitamistehnika korrektne kasutamine. Korrektne viitamine on teadustöö eetika olulisemaid põhimõtteid. Viitamine võimaldab töö lugejal kontrollida esitatud andmete õigsust ja jälgida töös esitatud järeldusteni jõudmise käiku. Korrektset viitamissüsteemi järgides väldib töö autor vastuollu sattumist autorikaitseseadusega. Viidata ei ole tarvis üldtuntud seisukohti. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatidena või refereeringutena. 1. VIITAMISED TEKSTIS 1 Raamat Hädadest või tujudest hoolimata tahavad naised alati, et mees oleks jumalikult mehelik. Naise hädaldamist tuleks käsitleda häirekellana ja seejärel teha kõik, et elada oma tõe ja eesmärkide järgi (Deida, 2004, lk 97). Kui mees jääb naise hädaldamist sõna-sõnalt uskuma, langeb ta kohe kursist kõrvale. Hädaldamisel pole kaugeleulatuvat tähendust, see väljendab vaid naise hetkelist tuju.
1997, viidatud Kask 2008 järgi). Anu Tuulmets 1/2 Uurimistöö kursus Õppetükk: VIIDE TEKSTIS - Kasutatud materjalide loetelus esitatakse nii see allikas, mida uurija ise kasutas, kui ka selles viida- tud originaalallikas (viimasele lisatakse vahel tärn vm tähis). Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatide või refereeringutena. Refereering Refereering on kasutatud lause, lõigu, mõtte või idee edasiandmine oma sõnadega; teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitus. Jutumärke ei kasutata. Kindlasti viidatakse allikale. Refereerides teist uurijat, esitleb kirjutaja uurijat ja tema uurimisobjekti ning tulemusi, mida ta selgitab, hindab ja kommenteerib oma uurimuse seiskohast ja suhestab veel teistegi uurijate tulemus- tega.
alustatakse suure tähega. Kui mõni loetelu sisaldab omakorda loetelu, siis tähistatakse üldisema loetelu punktide järjekorda numbritega, alluva loetelu punkte aga tähtedega (koos suluga). VIITED JA TSITAADID Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu
Kui mõni loetelu sisaldab omakorda loetelu, siis tähistatakse üldisema loetelu punktide järjekorda numbritega, alluva loetelu punkte aga tähtedega (koos suluga). Viited ja tsitaadid Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (...”). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine.
kommentaarid jms), kasutada võib vaid allikaid, kus on võimalik viidata autorile (korporatsioon, ettevõte, asutus, eraisik). 3.3. Töös viitamine Põhinõue on, et viidata tuleb allikatele, mida autor tegelikult on kasutanud, kusjuures kõik tekstis toodud viidatud materjalid peavad kirjetena sisalduma allikmaterjalides. Kõik teistele autoritele kuuluvad seisukohad, probleemipüstitused, tsitaadid, arvandmed jm esitatakse kas täpselt viidatud tsitaatidena või refereeringutena. Kellegi teise töö või seisukohtade esitamine enda omadena (plagiaat) on keelatud. Plagiaadi ilmnemisel kõrvaldatakse õpilane kaitsmiselt ning tööd hinnatakse “puudulikuga”. Tsitaat vastab täpselt originaalile nii sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide kui ka eristuskirjade (sõrendused jm) suhtes ning see esitatakse jutumärkides. Tsitaati ei panda sõnu juurde, autori mõtet muutvaid sõnu ei võeta välja. Tsitaadis ei tohi liita üheks lauseks mitmest
märkides seda kandilistes sulgudes. Lühemad tsitaadid tuuakse teksti sees jutumärkides. „Tsitaat peab igas aspektis [autori rõhutus] täpselt vastama originaalile“ (Teadustöö alused 2005, 101). Pikemaid tsitaate kirjutatakse eraldi plokina tähesuurusega 10 ja reavahega 1,0. Refereerimisel antakse originaali mõte edasi vabas, sageli kokkuvõtlikus ja kom- Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti ... võib töös esitada kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab igas aspektis täpselt vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. (Teadustöö alused 2005, 101) menteerivas vormis. Jutumärke ei kasutata. Kui autoreid on mitu, kirjutatakse esimese autori perekonnanimi ja „jt“.
pärinevad tsitaadid, arvandmed, valemid jms tuleb varustada viidetega. Kõik töö lõpus loetelus esitatud allikad peavad töös olema viidatud. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata (nt: Kiskjad söövad liha). Kasutusel on mitmeid viitamissüsteeme. Sotsiaalteadustes eelistatakse tavaliselt APA (American Psychological Association) viitamissüsteemi, millele toetutakse ka selles juhendis. Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaaltekstile ja esitatakse jutumärkides või kursiivis. Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke või kursiivi lõppu. Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lause lõpu punkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid
pärinevad tsitaadid, arvandmed, valemid jms tuleb varustada viidetega. Kõik töö lõpus loetelus esitatud allikad peavad töös olema viidatud. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata (nt: Kiskjad söövad liha). Kasutusel on mitmeid viitamissüsteeme. Sotsiaalteadustes eelistatakse tavaliselt APA (American Psychological Association) viitamissüsteemi, millele toetutakse ka selles juhendis. Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaaltekstile ja esitatakse jutumärkides või kursiivis. Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke või kursiivi lõppu. Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lause lõpu punkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid
pärinevad tsitaadid, arvandmed, valemid jms varustada viidetega. Kõik kasutatud allikad peavad leiduma allikate loetelus. Kõikidele kasutatud kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab olema tekstis viidatud. Viitamissüsteem peab kogu uurimistöö ulatuses olema ühtne. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata. Nt: Kiskjad söövad liha. Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid tuleb esitada tekstis kas tsitaatide või refereeringutena. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Lausestusest peab olema selge, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaat esitatakse jutumärkides (vahel esitatakse eraldi lõiguna kursiivis, ilma jutumärkideta). Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke.
sõnade (lausete) asemel pannakse kolm punkti (...). Tsitaadi osi võib selgitada või rõhutada, märkides seda kandilistes sulgudes. Lühemad tsitaadid tuuakse teksti sees jutumärkides. „Tsitaat peab igas aspektis [autori rõhutus] täpselt vastama originaalile“ (Teadustöö alused 2005, 101). Pikemaid tsitaate kirjutatakse eraldi plokina tähesuurusega 10 ja reavahega 1,0. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti ... võib töös esitada kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab igas aspektis täpselt vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. (Teadustöö alused 2005, 101) Refereerimisel antakse originaali mõte edasi vabas, sageli kokkuvõtlikus ja kom- menteerivas vormis. Jutumärke ei kasutata.
Kui autorit ei ole võimalik välja tuua (nt entsüklopeedial), lähtutakse teose pealkirjast. Esmalt loetletakse ladina- ning seejärel kreeka- ja slaavi- tähestikulised materjalid. Intervjuud lisatakse arhiivimaterjalide lühendite järel. Viitamine Viidata tuleb allikatele, mida autor tegelikult on kasutanud. Viide peab olema täpne ja selge. Kõik teistele autoritele kuuluvad seisukohad ja andmed tuleb töös esitada kas täpselt viidatud tsitaatidena või refereeringutena. Kõik töö sisulises osas kasutatud teiste autorite originaalsed seisukohad, probleemipüstitused, tsitaadid, arvandmed jm peavad olema viidatud. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata. Teiste autorite seisukohtadele ja väljaannetele viidatakse tsiteerimise või refereerimise teel. Tsiteerimisel esitatakse autori tekst sõna-sõnalt. Tsitaati on mõtet kasutada neil juhtudel, kui on oluline edasi anda sõnastust, kui see on eriti tabav. Tsitaat pannakse jutumärkidesse ja
üks osa (Lepikult, Tamm 2003, lk.18). Näide: Tööga rahulolul on kolm komponenti (Vadi, 2001): 1) töö sisu; 2) töötasu; 3) töökeskkond. 8. VIITED JA TSITAADID Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine
üks osa (Lepikult, Tamm 2003, lk.18). Näide: Tööga rahulolul on kolm komponenti (Vadi, 2001): 1) töö sisu; 2) töötasu; 3) töökeskkond. 8. VIITED JA TSITAADID Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine
Uurimistöös võiks kasutada allikaid, kus esinevad viited. Erandite alla käivad viited arhiivimaterjalidele, sõnaraamatutele, intervjuudele, arvamustele ja teistele originaalallikatele, aga ka eelpool nimetatud mitteteaduslikele tekstidele, kui viimased on osa uurimistöö teemast (näiteks, kui uuritakse kooliõpilaste probleemide kajastamist peredele suunatud ajakirjades). Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib uurimistöös esitada tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte viidatava kirjatüki tekstist. Tsitaatidena tuuakse välja eriti ilmekad või huvitavad mõtted või näited. Tsitaate võib lühendada või katkestada, aga seejuures tuleb väljajäetav koht kindlasti tähistada (...) märgiga. Lühendus ei tohi muuta ka originaalteksti mõtet. Tsitaat peab olema jutumärkides ning lõppema viitega. Näiteks: ,,Ebaturvalises ja raskesti ennustatava tulevikuga ühiskonnas võivad küll
lehekülg). Sisukorras ja põhitekstis sissejuhatusele jaotise numbrit ei kirjutata. 2.2.6. Viited Viide on tähelepanuosutus asjaolule, faktile või objektile. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Viide tehakse kohe peale tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile [11].
Suuremahuline illustratiivne pildi- või joonismaterjal paigutatakse töö lisasse. 5.7. Viitamine Töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, arvandmed, valemid jms tuleb varustada viidetega. Kõik töö lõpus loetelus esitatud allikad peavad töös olema viidatud. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata (nt: Kiskjad söövad liha) Teiste autorite seisukohti või uurimusandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaaltekstile ja esitatakse jutumärkides. Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke. Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lauselõpupunkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid
Töös on ja stiilivigu, kuid need ei riku palju kirjavigu. üldmuljet. Viitamine Kirjandus on korrektselt viidatud Kasutatud allikatele on viidatud (läbi töö on kasutusel üks ebajärjekindlalt, kasutatud on enam kui viitamisviis, viitekirjed on nii kahte viitamisviisi. tsiteeritud/refereeritud materjali järel Refereeringutena on esitatud kui ka kasutatud materjalides). mahakirjutusi, tsiteeringud on ebatäpsed Refereeringud ja tsiteeringud on või tähistamata. Kasutatakse "kopeeri" ja autori mõtetest eristatavad ning "kleebi" tehnikat. korrektsed. Vormistus Töö vastab vormistusnõuetele Töö vormistuses on palju väiksemaid
annaabi.ee 
