Referaat: ,,Mesilaspere meesaaki mõjutavad tegurid\'\' (0)

Referaat
Mesilaspere meesaaki mõjutavad tegurid
Maaleht Ilme Nõmmisto 07. juuli 2009
Neid tegureid, mis tugevalt saagikust mõjutavad on üsna mitmeid. Uurisin Maalehest nende kohta täpsemalt ja sain vastused Ilme Nõmmisto kirjutatust.
Et meesaaki saada on vaja kuskilt alustada, seega esimeseks teguriks mainis Ilme korjeallika kaugus mesilaspere kodust. Mesilane korjab taimedelt 40-60 mg nektarit, kuid lendamiseks kasutab ta energia saamiseks sedasama nektarit. Näiteks, kui lennuteekond asub 5 km kaugusel, siis koju jõudes pole tal midagi alles. Kuid mis on kaugus ?
Mesilastele on sobivaim kaugus 750 m. Oma kodu lähedalt nad ei korja, sest see on vajalik mustadeks päevadeks jätta. Veel tekib küsimus, kui palju mesilaspere vajab oma toodetust endatarbeks ?
Mesilaspere vajab aastas eluks 80-90 kg mett . Soodsates meesaagikust mõjutavate tegurite oludes 150-180 kg mett, aga Eesti oludes on normaalne siiski 18-30 kg mett pere kohta.
Teiseks teguriks leidsin Maalehest mesilasperede tihedus korjemaa hektari kohta. Normaalne oleks 3-4 hektari kohta, ülirikka korjemaa puhul kuni 10 peret. Eestis tehakse mesinike poolt viga, et hoitakse kodu lähedal üle 10 mesilaspere.
Temperatuur, niiskus jm. Ilmastikuolud, seega kolmandaks teguriks on ilmastikutingimused. Esiteks temperatuur. Üle 30 °C kuivatab nektari , 20-25 °C juures eritavad nektarit enamus taimed, varakevadised meetaimed ( pajud , murelid jt), aga ka 6-10 °C. Teiseks oleks õhuniiskus. Sobivaim on 60-80 %. Liigne niiskus, näiteks vihma ajal on nektaris liiga suur veesisaldus ja seda mesilased ei taha. Kolmandaks on valgus. Päiksepaistelistemas kohtades toodavad taimed ka rohkem nektarit. Viimane ilmastikuolu on tuul. Tugev tuul vähendab taimedel nektari eritust mitmeid kordi .
Neljandaks on mullastik ja väetamine. Erinevatele meetaimedele sobivad erinevad mullad ja nende liigne lämmastikväetistega väetamine vähendab meetaimede suhkrusisaldust ja nektari hulka, neid soodustavad aga kaali- ja fosforväetised.
Viiendaks on kindlasti maapinna reljeef. Lõunapoolsetel kallakutel hakkavad taimed 1–6 päeva varem õitsema kui põhjapoolsetel kallakute.
Kuuendaks on putukate konkurents . Nektarit kasutavad samuti herilased , kimalased, kärbsed, liblikad , madikad jt.
Viimaseks meesaagikust mõjutavaks teguriks on teatud taimede eelistamine. Viljapuude õitseajal on õunapuudel putukatest 92–97% mesilased, liblikaid ja kärbseid on ligi 3% ning kimalasi 3%. Kuid mis taimed täpsemalt meeldivad mesilastele, millised mitte ?
Mesilastele meeldivad järgmised taimed: aas- kurereha , harilik käokannus, harilik hiirehernes , ahtalehine põdrakanep, valge mesikas, kikkaputk, põldohakas, koeratubakas. Mesilastele ei meeldi kukesaba, kuigi selles on nektarit palju, palderjan, pune , võilill, angervaks, ristikud, tatar ja ussikeel (viimases on palju nektarit, kuid see on mürgine).
Autor kirjutab veel, meetaimede väärtust hinnatakse neilt saadava nektarihulga põhjal meesaagina , mille puhul arvestatakse ka õites olevat suhkrusisaldust. Keskmiselt loetakse nektari suhkrusisalduseks 50%, mees on aga suhkruid 80%, seega tuleks nektarisalduse hulk korrutada koefitsiendiga 0,625, et saada oletatav mee hulk. Meesaagina arvestatud meetaimedelt saab mesinik meena kätte 5–10%, kuna paljud meetaimed õitsevad ühel ja lühikesel ajal, mistõttu mesilased ei jõua kõiki meetaimi külastada
Minu arvates kui korralikult arvestada nende seitsme teguriga , siis meesaagikus ei ole sugugi väike. Loomulikult Eesti riigi aladega võrreldes, teises kliimavööndis on aga hoopis teine teema
ALLIKAD :
http://www.maaleht.ee/news/mesindus/mesi/millised-tegurid-mojutavad-meesaaki.d?id=24441841