Referaat - kõrbestumine (1)

Tallinna Inglise Kolledž
Kõrbestumine
Referaat
Koostas: Markkus Pulk
Klass: 8.A
Tallinn 2010
Kõrbestumine on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine. Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate vee puuduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademete hulga.
Aastasadade jooksul väljakujunenud eluviiside muutus ja maailma rahvastiku kasv nõuab järjest intensiivsemat maakasutust, tagajärjeks on protsessid, mis viivad taimkatte hävimisele, mullastruktuuri muutusele ja ala muutumine viljatuks kõrbeks.
Kuivad alad moodustavad suure osa maailma maismaa pinnast ja on ühtlasi koduks kolmandikule inimkonnast – 2 miljardile inimesele. Intensiivse inimtegevuse, aga ka muutuva kliima oludes kuivade alade niigi väga tundlik pinnas vaesestub ja ala muutub elamiskõlbmatuks. Kõrbestumiseks (ingl. desertification) nimetatava protsessi läbi väheneb ala taimedega katvus, langeb mulla toitainesisaldus ja suureneb erosioonitundlikkus. Kõrbestumine toimub laialdaselt kogu maailmas – peale hästi tuntud Aafrika näite laialdaselt ka näiteks Aasias, Põhja- Ameerikas ja Austraalias.
Kõrbestumisel on mitmeid tekkepõhjuseid, mis on keeruka koostoimega. Kasvav elanike arv sunnib toidu ja kütte saamiseks ka kuivi alasid senisest üha intensiivsemalt kasutama. Õrna ja niigi vähest taimkatet hävitavad ülekarjatamine, transport, aga ka isegi oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise. Ka globaalne kliima soojenemine võib näiteks lähistroopilistel aladel veelgi halvendada taimekasvu ja soodustada kõrbestumist.
Kõige tuntum on kõrbestumise probleem Põhja-Aafrikas, kus Sahara kõrbe pindala laieneb pidevalt; kõrbepiir nihkub keskmiselt mitu kilomeetrit aastas. Samamoodi on kõrbestumine tohutuks probleemiks Kesk-Aasias, aga näiteks ka mitmetes USA lääneosariikides. Samas pole tegemist sugugi vaid kohaliku või regionaalse probleemiga: kõrbelistelt aladelt pärit tugevad tolmutormid võivad kahjustada inimeste tervist kõikjal maailmas. Viimase 50 aastaga on maailmas kõrbestunud kokku hinnanguliselt Brasiilia-suurune ala.
Kõrbestumine ohustav otseselt üle 250 miljonit inimest ning umbes miljard inimest kokku sajakonnas riigis on potentsiaalses ohus. Et enamasti on tegemist vaeste riikidega, ei suudeta kõrbestumisest tingitud probleemidega silmitsi seisvaid inimesi eriti aidata. Viljaka ala vähenemine ning küttepuude raskem kättesaadavus suurendavad suremust nälga ja haigustesse . Kõrbestumine võib lähimate aastakümnete jooksul sundida kodukohast lahkuma miljoneid inimesi, põhjustades üha uusi sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi probleeme.
Kuigi kõrbestumise probleem on terav juba aastakümneid ning ka ÜRO süsteemis hakati koordineeritud vastumeetmeid arutama 1970ndatel, jõustus rahvusvaheline kõrbestumise konvetsioon alles aastal 1996. Tänaseks on konventsiooniga liitunud üle 190 riigi, liitunute seas pole Eestit (erinevalt näiteks Lätist ja Leedust ).
Endiste viljakate põllumajandusmaade kõrbestumine on teiste ebasoodsate keskkonnategurite kõrval alatoitumise üheks (kuigi kaugeltki mitte ainsaks) põhjuseks. Üle 800 miljoni inimese elab pidevalt vajalike kalorite puuduses, sealhulgas on pidevalt alatoitunud 192 miljonit last. Aastas sureb nälga 40 miljonit inimest, sh 6 miljonit last. Peamiseks probleemiks on toidu kättesaadavus Aafrikas, peamiselt Sahara kõrbest lõunasse jäävatel aladel. Kesk- ja Ida-Aafrikas on alatoitunud keskmiselt kolmandik riikide elanikkonnast. Arvuliselt on kõige enam alatoitunud inimesi kahes kõige rahvarohkemas riigis: Hiinas ja Indias (kuigi üldiselt on toidu kättesaadavusega olukord just Aasias viimastel aastakümnetel kõige rohkem paranenud ).
Nälja peamiseks põhjuseks on vaesus . Vaesust põhjustavad vähene juurdepääs ressurssidele (eelkõige viljakale maale, aga näiteks ka töövahenditele ja rahale) ning ja sissetulekute äärmiselt ebaühtlane jaotumine nii globaalselt kui riigiti. Maailmas toodetakse seejuures piisavalt toitu, kuid ka selle jaotus ja kättesaadavus regiooniti on väga erinev. Loomulikult on põhjuseks ka sõjalised konfliktid, mis häirivad stabiilse põllumajanduse jaoks vajalikku stabiilsust ning suunavad valitsuste niigi piiratud ressursid relvastumisele.
Hetkel arvatakse 1,08 miljardit inimest läbi ajavat vähemaga kui 1 dollar päevas. Neist 798 miljonit kannatab kroonilise alatoitumise all –saadav päevane kalorite vähesus ei luba neil elada aktiivset ja tervislikku elu. Kuigi vaesus on 1990ndatel vähenenud (eriti Ida-Aasias), on probleem mõnedes piirkondades (näiteks Aafrikas) hoopis süvenenud. ÜRO arengueesmärkide (ingl. Millennium Development Goals) kohaselt soovitakse aastaks 2015 vähendada alla 1 dollariga-ga päevas elavate inimeste, aga ka nälga kannatavate inimeste hulka poole võrra, kuid kahjuks on ette näha, et võetud eesmärki ei suudeta täita.
Kasutatud kirjandus või allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%B5rbestumine
http://www.bioneer.ee/eluviis/kliima/aid-4513/K%C3%B5rbestumine