kasvatuses on see pigem segavaks faktoriks. Marja desinfitseeritakse joodi sisaldava preparaadiga, et eemaldada marja pinnal olevaid kahjulikke baktereid. Surnud marjaterad korjatakse pintsettideg välja ning mari pannakse hauduma haudemajja pimedasse voolava vee alla. Rebukotis sisaldab veresoonestikku ja kõiki eluks vajalikud toitained. Vastsed lebavad põhjas, kuna rebukott on liiga suur. Rebukotist toitumise kestvus oleneb temperatuurist. M70 tuleneb tiamiini puudusest. Kui jõevee temperatuur ja kalade konteineri temperatuur erineb rohkem kui 1 C võrra, ühtlustatakse temperatuur jõevee pumpamisega konteinerisse. Peale atlandi lõhe paljundatakse ja lastakse merre ka erinevates kalakasvandustes haugi, koha, angerja vastseid (pärit Sargasso merest). Silmtäpismari – marjaterad, mis on piisavalt suured, et on näha mustad
Suhteline viljakus=marjateri 1 kg kehakaalu kohta. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle välistoidule, sest rebukoti tagavarad on ammendatud ja suu välja kujunenud. Kalakasvanduses tuleb neid õpetada inimese poolt antavat sööta sööma. Söömaõpetamine toimub startersöödaga, mida jagatakse käsitsi või söötmis automaatide abil
Suhteline viljakus=marjateri 1 kg kehakaalu kohta. 7. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle välistoidule, sest rebukoti tagavarad on ammendatud ja suu välja kujunenud. Kalakasvanduses tuleb neid õpetada inimese poolt antavat sööta sööma. Söömaõpetamine toimub startersöödaga, mida jagatakse käsitsi või söötmis automaatide abil
läbimõõduga marjaterad, samal ajal laseb isane veevoolul kanda marjale niisa. Neil sekundeil mari viljastatakse ja saab alguse uus elu. Kohe katab emaskala viljastatud marjaterad liiva ja kruusaga. Marja areng ja noor lõhe. Pärast viljastumist marjatera paisub, algab loote areng. Viie- kuue kuu jooksul arenevad lootel välja eluks vajalikud elundid ja veresoonkond. Aprilli lõpul marjakest puruneb ja koorub eelvastne. Eelvastse staadiumis, umbes poolteise kuu jooksul toituvad lõhed rebukotist, mis võtab enda alla 6070% kogukaalust. Mai lõpus talub eelvastne juba paremini valgust ja poeb kruusakihist välja. Peagi tõuseb kalahakatis veepinnale ja täidab ujupõie õhuga. Enne rebukoti täielikku imendumist hakkab ta järk-järgult haarama toitu (näiteks aerjalalisi). Moone jõuab lõpule siis, kui soomuskate on täielikult välja kujunenud. Lõhemaimu nimetatakse tähnikuks. Tähnikule on iseloomulikud 1011 tumehalli laiku külgedel ja nende vahel piki
platsenta abil. Platsenta takistab nakkuslike ainete sisenemist loote organismi. Veelgi enam, platsenta toodab suguhormoone östrogeeni, progesterooni ja koorioni gonadotropiini, mille olemasolu alusel määratakse rasedustestides kindlaks raseduse esinemine. 4.1 ESIMENE TRIMESTER 3. ja 4. nädala vahel võtab kuju kehakava: rebukoti kõrval on selgelt tuvastatavad aju, selgroog ja embrüo süda. Kiire areng põhjustab suhteliselt lameda embrüo kokkumurdumise. See protsess kaasab osa rebukotist seedesüsteemi vooderdiseks ning moodustab areneva inimorganismi rinna ja kõhukoopa. Algul on nahk läbipaistev, kuna see on ainult ühe rakukihi paksune. Niipea kui nahk pakseneb, kaob ka selle läbipaistvus. Seega on seesmiste elundite arengut võimalik 6 vaadelda veel vaid ühe kuu jagu. 4. ja 5. nädala paiku jätkub aju kiire kasvamine ja aju jaotub viieks erinevaks osaks. Pea moodustab umbes kolmandiku embrüo suurusest.
Siiani on leitud vaid üks vaalhai muna Mehhiko lahest. Muna asus 56 meetri sügavusel ja oli väga suur pikkus 67 cm ja läbimõõt 40 cm. See sisaldas täielikult välja arenenud loodet. Mõned väikesed haid, nagu kärphai, koerhaid, habehaid ja härghaid, munevad korraga 20-25 muna. Iga muna kaitseb eriline munakapsel, mis kinniatatkse merevetikale või peidetakse põhja. Hai järglane kasvab seal sees ja toitub oma keha külge kinnituvas rebukotist. Mõne kuu pärast ta koorub. Hai ja inimene Haisid on ligi 100 liiki. Ainult mõned neist (valge-, tiiger-, vasar-, liiv-, sini- ja makohai) võivad saada inimesele ohtlikuks. Näiteks võib hai paadiservalt vees sulistavat kätt või jalga pidada kalaks ja selle ära krahmata. Inimesele ohtlikke haisid elab kõige rohkem troopilistes meredes. Hai suus on mitmes reas kuni 400 nõelteravat hammast. Mõne hai hambad on kolm- või kuusnurksed, mille servad lõikavad nagu habemenuga
suuremas osas segmenteeritud. Embrüo igal segmendil on oma positsiooniline väärtus kehateljel. Tema rakud on determineeritud. Positsionaalse väärtuse määravad homeootilised geenid, transkriptsioonifaktorid mis avalduvad vastavates segmentides. Rakkude migratsioon. Paljud rakud sünnivad ühes kohas, aga rändavad hiljem mujale, kus differentseeruvad ja jäävad toimima (sugurakkude eellased, südame eellasrakud, paljud neuronid). Inimese sugurakkude eellased rändavad rebukotist mööda tagasoolt gonaadide algmetesse. Interneuronid sünnivad ganglionic eminence (LGE, MGE) piirkonnas ja rändavad teistesse ajuosadesse. Paljud embrüonaalsed induktorid – represseerivad. Programmeerite rakusurm: surevad terved, normaalsed rakud, see protsess on vajalik normaalse rakkude arenguks. Koe/organi/organismi kasv – rakkude jagunemise, rakkude suurenemise ja rakuvaheaine kogunemise tulemus. Viljastumine Sugurakud
Sumbakasvatuses toimub vaid kevadine 500-700g kalade asustamine ja sügisene kaubakala väljapüük. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt – rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle välistoidule, sest rebukoti tagavarad on ammendatud ja suu välja kujunenud. Kalakasvanduses tuleb neid õpetada inimese poolt antavat sööta sööma. Söömaõpetamine toimub startersöödaga, mida jagatakse käsitsi või söötmisautomaatide abil
mis venitub või rupteerub osaliselt esmasseksuaalvahekorra käigus. ORGANISMI KUJUNEMINE Uue inimese areng algab hetkest, kui isas- ja emassuguraku kokkusulandumisel tekib viljastatud munarakk. Viljastatud munaraku jagunemisel saavad naise emakas alguse ja alustavad toimimist kõik uue inimese keharakud, koed, organid ja organsüsteemid. Nii seemne- kui munarakkude areng algab tüvirakkudest looteea varases etapis. Spermatogenees mehe puhul nimetatakse looteeas rebukotist arenevaid tüvirakke algseemnerakkudeks e spermatogoonideks. Suguküpsuse saabudes algab algseemnerakkude meiootiline jagunemine, mille käigus ühest primaarsest spermatotsüüdist tekib rakutuuma kaheetapilise jagunemise käigus neli haploidse kromosoomistikuga spermatiidi. Ühe seemneraku küpsemise protsess võtab 64-72 päeva. Oogenees algab looteeas primitiivsete suguraku algmete rändamisega rebukotist munasarjadesse.
emaka endomeetriumi epiteelile. Trofoblast diferentseerub sisemiseks tsütotrofoblastiks ja välimiseks süntsüütiotrofoblastiks e plasmoodiotrofoblastiks. Esimese nägala lõpuks on blastotsüst pindmiselt implanteerunud. Blastotsüst implanteerub tavaliselt emakakeha tagaseina endomeetriumis. 2. Rebukoti tähtsus loote arengus Imetajal - endine blastotsööl muutub ürgseks rebukotiks, milles rebu ei ole. Osa ürgsest rebukotist eraldub ja alles jäänud sekundaarne ehk lõplik rebukott talitleb loote vereloome elundina: 1. Rebukoti seinas tekivad primaarsed sugurakud, mis migreeruvad hiljem sugunäärme algmesse. 2. Rebukoti laest kujuneb ürgsool, mille tagaosast sopistub kusekott. 3. Rekott taandareneb, kusekott kasvab lootevälise mesodermi sisse —> nabaväädi veresooned. 3. Tiheliidused, ehitus ja funktsioon Tiheliidustel on 2 põhifunktsiooni:
Bipotentsiaalse gonaadi teke imetajal Seksuaalselt diferentseerumata gonaadi (bipotentsiaalne) alge hakkab arenema mesonefrose piirkonnas. Mesonefrose kõrval paikneva tsöloomi seina epiteel pakseneb – tekib genitaalvall. Inimese lootel ilmub bipotentsiaalse gonaadialge 4. arengunädalal. Gonaadialge jääb seksuaalselt indiferentseks 6.arengunädalani, mil tulevased sugurakud migreeruvad rebukotist genitaalvalli. Nii emaste kui isaste gonaadid lahknevad ühisest eellasest - bipotentsiaalsest gonaadist. Isasgonaadi e. testiste areng (tulevaste sugurakkude paiknemine gonaadi alges, Sertoli ja Leydigi rakkude diferentseerumine, AMH, testosteroon) Inimestel on Y-kromosoomi lühikeses õlas Sry-geen, mis vastutab testise formatsiooni eest. Sox9 geen indutseerib testise arengut. Esmased sugurakud migreeruvad gonaadidesse 6.arengunädala jooksul
Paljudel Rootsi ja Soome jõgedesse kudema tulevatel lõhedel, nii emas kui isaskaladel, täheldatakse ebanormaalset, laperdavat või kõikuvat liikumist. Selliseid kalu leidub sagedamini suuremate isendite hulgas. Nende kalade mari on enamasti hele, sisaldades vähe astaksantiini, mis tavaliselt annab lõhe marjale iseloomuliku punaka värvuse.Selgitamata etioloogiaga haigused. Lõhe eelvastsetel ilmnevad haigusnähud tavaliselt 23 nädalat pärast koorumist, kui suur osa rebukotist on juba ära kasutatud. Nad lamavad veekogu põhjas, reageerivad loiult välistele ärritustele ja teevad aegajalt ootamatult ujumissööste. Haiged eelvastsed on tumedamad, nende rebukotis võivad esineda verevalumid. Areneb punnsilmsus, lõpused on hüpereemilised, lõpusekaaned on laiali ja suu lahti. Eelvastne ei hinga enam, kuid süda veel töötab. Eelvastsed surevad 35 päeva jooksul pärast esimeste haigustunnuste ilmnemist
b. genitaalvallid - tekivad mesodermi ja tsöloomiepiteeli baasil, neist arenevad somaatilised gonaadi rakud (e mittesugurakud) XY genotüüp: osad genitaalvalli rakud diferentseeruvad Sertoli rakkudeks c. Epiteeliväädid d. ürgsete idurakkude migratsioon gonaadi; mis on ja kus tekivad ürgsed idurakud - migreeruvad genitaalvalli 4. - 6. nädalal. Pärinevad nii rebukotist kui ka epiblastist. Migreeruvad läbi allantoisi ja tagasoole urogenitaalvalli. e. vastavalt kromosomaalselt determineeritud rajale bipotentsiaalse gonaadi diferentseerumine testiseks või munasarjaks gonaadi päritolu - nii emaste kui isaste gonaadid lahknevad ühisest eellasest e bipotentsiaalsest gonaadist 2) Kuidas toimub isasgonaadi e testise areng (tulevaste
üksik suurtes jõgedes. Lahksoolised, paarituvad. Munad on suured, kinnitatakse põhjale või arenevad ema sees. Moonet ei ole. N: hallhai, koerhai. Luukalad - Toes luustunud, säälhulgas lõpusekaaned ja uimekiired. Seljakeelik säilinud kas tervena või siis tükkidena selgroolülide vahel. Soomused lamedad. Suu luudel päris hambad. Lõpusekaartel piid ja lehekesed. Keha erikaalu vees reguleerib ujupõis. Munade viljastamine enamasti kehaväline, vastne toitub pärast koorumist rebukotist. Kaks alamklassi: Kiiruimsed, kuhu kuulub valdav enamik kaasaegseid liike.Uimede, ka paarisuimede kiired enam-vähem paralleelselt alusele kinnitunud. Seljakeelikust alles ainult jäänukid selgroolülide vahel. Ninasõõrmed paarilised, pole neeluga seotud. Soomused lamedad ja õhukesed. Ujupõis sooltoru peal. Pärak ja kuse- suguava eraldi N: karpkala, merihobuke. Lihasuimsed keda on vähe järele jäänud, aga kes on evolutsiooniliselt huvitavad
Paljudel Rootsi ja Soome jõgedesse kudema tulevatel lõhedel, nii emas kui isaskaladel, täheldatakse ebanormaalset, laperdavat või kõikuvat liikumist. Selliseid kalu leidub sagedamini suuremate isendite hulgas. Nende kalade mari on enamasti hele, sisaldades vähe astaksantiini, mis tavaliselt annab lõhe marjale iseloomuliku punaka värvuse.Selgitamata etioloogiaga haigused. Lõhe eelvastsetel ilmnevad haigusnähud tavaliselt 23 nädalat pärast koorumist, kui suur osa rebukotist on juba ära kasutatud. Nad lamavad veekogu põhjas, reageerivad loiult välistele ärritustele ja teevad aegajalt ootamatult ujumissööste. Haiged eelvastsed on tumedamad, nende rebukotis võivad esineda verevalumid. Areneb punnsilmsus, lõpused on hüpereemilised, lõpusekaaned on laiali ja suu lahti. Eelvastne ei hinga enam, kuid süda veel töötab. Eelvastsed surevad 35 päeva jooksul pärast esimeste haigustunnuste ilmnemist
punaseid vereliblesid (tuumaga) ja ka definitiivsete erütrotsüütide tüvirakke) 2) Embrüonaalne vaskulogenees – dorsaalaort (siia panustavad ka somiidid/sklerotoom) ja sellega assotsieeruvad veresooned ja kapillaarid, mis on enamasti splanhopleura mesodermi päritolu. Angioblastid vaskulogenees (primary capillary plexus) angiogenees (ühinemine, migreerumine, harunemine) Rebukoti veenid, mis kannavad toitaineid rebukotist embrüosse nimetatakse rebuveenideks. VEGF (Vascular endothelial growth factor) puudumisel veresaarekesi ei moodustu ja vaskulogeneesi ei toimu. Angiogenees – esmase veresoontevõrgustiku remodeleerimine kapillaarideks, arteriteks ja veenideks Peale vaskulogeneesi järgneb angiogenees, mil primaarne kapillaaride võrgustik remodeleeritakse ja tekkivad arterid ja veenid, veresoonte võrgustik organite ümber Angiogeneesi käigus mõned endoteeli rakud (tipurakud) vastavad
annaabi.ee 
