Realism (2)

Realism
Nii klassitsism kui ka romantism olid mõlemad valdavalt elukauged kunstinähtused, sest nad idealiseerisid minevikku ja võtsid oma ainestiku möödunud aegadest . Seevastu 19. sajandi keskel tegutsemist alustanud  realistid  huvitusid just oma kaasajast ja lähemast ümbrusest, tavalistest inimestest ja argielust. Nad püüdsid anda reaalsust, s. t. kõike olemasolevat - loodust, inimesi jm. - edasi loomutruult, ilma seda kuidagi moonutamata või ilustamata. Seejuures ei saanud neile märkamatuks jääda ka elu varjuküljed ning needki leidsid tee osa realistide loomingusse. Oma kaasaja puuduste esiletoomisega püüdsid realistid ühtlasi ka kaasa aidata nende puuduste kõrvaldamisele. Ühiskonna puuduste suhtes kõige kriitilisemalt meelestatud realiste nimetatakse kriitilisteks realistideks - nende tegutsemisaeg jääb 19. sajandi lõpupoolde.
Kõigepealt kerkis realism esile maastikumaalis. Juba inglasel Constable'il (romantism) oli sugemeid realismist. Samuti jõudis prantslane  Camille Corot  (1796-1875), kaunite hõbekalt sillerdavate romantiliste looduspiltide autor, lõpuks välja realismini. Corot oli vanim liige nn. Barbizoni rühmas. Sinna kuulunud maastikumaalijad elasid tagasitõmbunult väikeses Barbizoni külas Pariisi lähedal ja pühendasid end looduse ilu ülistamisele. Barbizonis töötas ka talupoegade kujutajana tuntuks saanud Jean Francois Millet  ( 1814 -1875). Tema ei näidanud talupoegi mitte jõude- või puhkehetkil, vaid maalis neid raske töö juures. Suured ja veidi kohmakad, kerkivad pruunikatel nukratoonilistel põllulagendikel tumedate siluettidena talumeeste kujud. Mõnel maalil on nad tööst kurnatud ilmel nõjatunud hetkeks labida- või kõplavarrele hinge tõmbama. Arvatavasti tuntuim Millet' maal on “Viljapeade korjajad”. Õhtupäikesest valgustatud pruunikal kõrrepõllul näeme kummardamas kolme naist. Need on vaesed, kel vana kombe kohaselt lubatakse korjata päevase koristuse ajal maha pudenenud viljapäid. Kuid taamal, kus lõpetatakse saagi kokkupanemist, kõrguvad suured kullakad viljavirnad. See on kurb maal vaesusest ja rängast tööst.
Tõeline realismi eestvõitleja oli prantslane Gustave Courbet  (1819- 1877 ). Ta väitis, et pole tähtis, kas maalitakse ilusaid või inetuid asju peaasi , et seda tehtaks hästi. Courbet' enda teostest oli murrangulise tähtsusega hiiglasuur 6 m pikkune maal “Matus Ornans'is”, millel on kujutatud üle 40 peaaegu elusuuruses matuselise. Kõik on siin kirjeldamatult tavaline, ilma vähimagi ülevuseta: päikseta päev, leinajate tumedad rõivad, millest eralduvad vaid mõned heledad tanud, pisarais silmile surutud taskurätikud või vaimulike valged ja punased rüüd. See on nagu tükk tõelist elu. Isegi pildi ülesehitus rõhutab argipäevasust: matuseliste tihedat üle pildi suunduvat põikrivi näivad oma raskusega nagu maadligi suruvat taamal paistev heledast kivist astang ja tühi kõle taevariba selle kohal.Klassitsismi või ka juba romantismiga harjunud vaatajale olid sellised teosed vastuvõetamatud ning Courbet'l tuli palju võidelda realismile eluõiguse saavutamise eest. Teistest Courbet' teostest on tuntuim "Kivilõhkujad".
Prantsuse realistide hulka kuulus ka karikaturist  Honore Daumier (1808-1879). Tuhandete viisi on säilinud ta poliitilise sisuga pilkepilte, palju on ka selliseid, kus ta naerab välja väikekodanlaste rumalust ja piiratust. Daumier' karikatuurid on väga ilmekad, tugevate heleda ja tumeda kontrastidega, julgelt lihtsustatud vormidega. Muidugi on neis kasutatud ka moonutusi, kuid et meister lähtus neis ikkagi tegelikust elust, mõjuvad ta tööd väga usutavalt ja loomulikult. Daumier tegeles ka skulptuuri ja maalikunstiga. Ta tumedatoonilistel maalidel näeme argielu, näiteks Pariisi pesunaisi, kes hommikuhämaruses tulevad jõe äärest pesu loputamast.
Kõige ühiskonnakriitilisema hoiaku võttis realism Venemaal. Seal töötas 19. sajandi II poolel palju kunstnikke, kes oma loominguga tahtsid kaasa aidata vaesema rahva elu parandamisele. Näiteks talupoegade viletsust andis eriti usutavalt edasi Vassili Perov (1833-1882).
1870. aastal lõi grupp noori vene kunstnikke rändnäituste ühingu, mille venekeelse nimetuse järgi neid hakati hüüdma peredvižnikuteks. Oma loomingus eelistasid peredvižnikud olustikumaali kui sobivaimat vahendit rahva raske elu näitamiseks. Peatähelepanu pöörasid nad maali sündmustikule, jättes tagaplaanile välise ilu ja värvid. Viimased ongi tihtipeale tumedad ja tuhmid, sobides nii siiski rahva elu halluse ja troostitusega, mida peredvižnikud näidata püüdsid. 
Hoopis värvikamaid, vaba elava maalimisviisiga töid lõi andekaim vene realist Ilja Repin ( 1844 -1930). Sellel viljakal meistril oli maale nii Venemaa ajaloost kui oma kaasajast; ajaloomaalidest on populaarseim “Žaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile”, kunstniku kaasaega käsitlevatest töödest aga " Burlakid Volgal" - maal inimestest, kes oma jõul vedasid laevu mööda Volgat vastuvoolu üles. 
Suuri ajaloomaale lõi Vassili Surikov (1848-1916). Kuigi ta kujutas sündmusi minevikust, ei ilustanud ta neid nagu romantikud , vaid säilitas elutõe.
Skulptuuris suutis realistlik suund vähem läbi lüüa, sest kujurid sõltusid rohkem tellimustest kui maalijad . Ometi lõi belglane Constantin Meunier  ( 1831 -1905) jõulisi kujusid tööstustöölistest ja kaevuritest. Tema teostes peegeldub tööinimeste tugevus ja hingeline suurus. Kaks Meunier' reljeefi on jõudnud ka Tallinna; nad asuvad Mere puiesteel nr. 4 ühe tööstushoone väravatel.
Realismi tähe all sündis ka eesti rahvuslik kunst . Esimene väljapaistev eesti soost kunstnik oli Johann Köler (1826-1899), kelle maalides võib juba leida pürgimist elutõe poole, kuigi ta käsitluslaad oli enamasti akadeemiline. Täiesti realistlikud on aga kunstniku isa ja ema portreed. Need lihtsaid, kuid väärikaid vanu taluinimesi kujutavad maalid on haruldaselt tõepärased ja ilmekad. Köler töötas peamiselt Peterburis, käis ka Lääne-Euroopas, kuid realismini jõudis siiski ilma prantsuse realistide eeskujudeta.