Impressionism (0)

Sisu:
Looduslähedase maalikunsti kõige äärmuslikuma suunana arenes 1870-ndate aastate Prantsusmaal välja impressionism . "Impressioon", mis tähendab muljet - impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid . 19 saj lõpus muutus kunstis lõhe akadeemilise kunsti ja sõltumatu kunsti vahel suureks. Elavaim kunstikeskus – Pariis muutus kunstimekaks, kuhu kogunesid erinevate maade kunstnikud . Esteetikaprintsiipide kiire vaheldumisega kaasnes uute kunstivoolude tekkimine. Uued stiilid esinesid järjestikku ja kõrvuti. Tekkis loosung : Kunst kunsti pärast, mis oli protestiks akadeemilise kunsti vastu. Ühtlasi peegeldus selles kunstnike veendumus , et kunst ei ole positsioone- ega äriasi, samuti ei suuda ta kaasa aidata ühiskondliku elu parandamisele. Kunstis süvenes subjektivism. Järjest vähem hakati tähelepanu pöörama objekti tõetruule kujutamisele ja üha rohkem väljendama oma suhtumist objekti. Hakati tähelepanu pöörama tunnetele ja elamustele ning ideede kujutamisele.
Varem anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Impressionistid püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid, mida nad said ümbritsevast elust või loodusest. Nad väitsid, et enne neid ei kujutanud veel keegi loodust päris õigesti, kuna ei kasutatud õhuperspektiivi. Impressionistid loobusid oma maalidel teravatest piirjoontest, mustadest värvidest. Nad töötasid otse looduses, kasutasid heledaid puhtaid värvitoone ning vaba pintslitehnikat. Impressionistid püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid, mida nad said ümbritsevast loodusest või elust. Nad ei maalinud niivõrd esemeid, kui just valgust ja õhku. Huvist valguse vastu töötasidki nad looduses. Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid nad otse lõuendile. Seepärast olid nende maalid mõeldud eelkõige eemalt vaatamiseks. Impressionistid tõid suure muutuse ka maali ülesehitusse. Varasematel aegadel oli see läbimõeldud ja tasakaalustatud, et tegelased näisid poseerivat. impressionistid haarasid nagu juhusliku lõigu ümbritsevast ega otsinud oma teostele erilist sisu vaid maalisid tavalisi esemeid, maastikke, linnavaateid ja kaasaegseid inimesi; võis juhtuda isegi nii, et pildi serv lõikas pooleks mõne tegelase või eseme. Inimesi. Et näidata, kuivõrd suur tähtsus on õhu ja valguse lühiajalistel ilmingutel, hakkasid nad maailma samu vaateid erinevatel päeva- ja aastaaegadel, saades nii hoopis erineva meeleolu ja värvikasutusega teoseid
Hiljem avaldus impressionism ka kirjanduses. Impressionistid vahendasid tegelaste mõtte- tundemaailma varjundeid, seostasid nende hingeelu miljööga. Nad püüdsid hetkemuljete kaudu jõuda nähtuse olmuseni. Impressionistide keelekasutust iseloomustab kergus ja mänglevus ning vastandlike mõistete ühendamine.
Esindajad:
Kõige puhtakujulisem impressionist oli Claude Monet (1840-1926). 1865 a. esitles noor prantsuse kunstnik oma maali “ Olympia ”, mis kujutas alasti lamavat neiut ja tekitas suurt pahameelt. Maali uus vorm ei meeldinud väikekodanlasele ega  ametlikule kriitikale. Manet ´oli palju vaenlasi ning palju sõpru. Ta koondas enda ümber palju noori kunstnikke ning tema looming oli uue kunsti tõusu eelduseks . Tervete seeriatena korduvad tal maalid heinakuhjadest, vesirooside alla peitunud tiigipinnast, paplialleedest ja muudest vaadetest, loodud erinevatel kellaaegadel ja eri ilmaga. Kõik impressionismi kohta öeldu sobib ka Camille Pissarrole (1830-1903) Peamiselt inimeste kujutamisele pühendas end Auguste Renoir ( 1841 -1919).Impressionistlikke teoseid on kirjutanud sakslane Bernhard Kellermann, eestlased Friedebert Tuglas , Snton Hansen Tammsaare , Villem Ridala .
(Impressionismil oli veel lühike järg voolu näol, mida nimetatakse neoimpressionismiks. Neoimpressionistid uurisid teaduslikult seda, kuidas inimese silm näeb värve, ja sellele vastavalt lõid siis oma teoseid. Värvid asetati lõuendile puhtana, kindlas suuruses punktikestena. Ka värvide valikul polnud kunstnik vaba, näiteks varjud võisid olla ainult valgustatud osa täiendvärvuses (sellised täiendvärvuste paarid on punane-roheline, sinine-oranþ ja kollane-lilla). Nii jättis kogu maal eredavärvilise mosaiigi mulje ega meenutanud enam kuigivõrd looduses nähtut.)