Rahvusliku liikumise juhid ja üritused (2)

1860-1870. aastad rahvusliku liikumise juhid ja üritused.
19. sajandi keskpaigaks oli maarahva hulgast ja võrsunud ka rahvusliku mõtteviisi algatajaid ja edendajad, haritud ja eestimeelseid mehi. Nende püüdluseks sai ühelt poolt eesti kultuurisfääri arendamine, teiselt poolt maarahva poliitiliste õiguste ja seekaudu ja majanduslike võimaluste suurendamine . 1868.aastal pidas Carl Robert Jakobson , üks rahvusliku liikumise juhtkujusid „Vanemuise” seltsis oma I isamaakõne, milles maalis idüllilise pildi eestlaste muistsest kultuurist.
Parodoksaalsel kombel aga langes rahvusliku ärkamisega kokku senise rahvakultuuri taandumine. 19.saj. jooksul leidsid rahva eluviisis aset suured muutused, sest maailmas oli juba alanud industriaalajastu ja vähehaaval jõudis see ka Eestisse. Üha suurema tähtsuse omandas masinatöö, taandus isemajandav talupidamine, käsitööesemeid hakkas asendama laiatarbekaup, elav rahvaluule taganes raamatute ja ajalehtede ees. Rahvusliku liikumise kõrgaastaid iseloomustavad paljud ühised ettevõtmised, mis kinnitasid eestlaste rahvusliku enesetunnet . Neist tähtsaim oli I üldlaulupidu 1869.aastal Tartus. Selle algatasid Johann Voldemar Jannsen ja tema juhitud „Vanemuise ” selts.
Eesti Kirjameeste Selts ( EKmS ) tegutsesTartus aastail 1872-1893. Sinna kuulusid kõik need, kes tahtsid eestlust luua ja edendada. Seltsi peamised tegevusalad olid eesti keele korraldus, uue kirjaviisi progageerimine, rahvaluule kogunemine, eestikeelsete raamatute kirjastamine ja oma aastaraamatute väljaandmine.
Eesti Kirjameeste Seltsi järjeltulijaks sa Eesti Kirjanduse Selts (EKS), mis asutati 1907.aastal, suöeti 1940.aastal ja taasasutati 1993.aastal.
1860.aastal algatasid Viljandimaa talumehed eestikeelse keskkooli asutamise mõtte, sest kesk-ja kõrgharidust oli Eestis 19.sajandil võimalik omandada vaid vene või saksa keeles. Et asja Vene riigivõimudele meelepärasemaks teha, esitati kohe alguses kooli nimeks Aleksandrikool . Kogu tööd juhtis Aleksandrikooli komitee, mille esimeheks valiti Jakob Hurt .
Kavandatule vastavat kooli ei õnnestunud siiski luua. 1888.aastal asutasid ametivõimud rahva kogutud rahaga Põltsamaa lähedale venekeelse linnakooli, kus õpetati paari nädalatunni ulatuses erandlikult ka eesti keelt.
Rahvusliku liikumise keskused olid Tartu linn ja Viljandimaa, kõik aktsioonid levisid peamiselt Lõuna-Eestis, mis kuulus Liivimaa kubermangu. Liikumise tähtsamad ideoloogid ja rahvajuhid olid Johann Voldemar Jannsen , Jakob Hurt, ja Carl Robert Jakobson .
1870.aastatel lõhened rahvuslik liikumine kaheks suunaks-radikaalseks ja mõõdukaks. Lõhenemise põhjustas erinev välispoliitiline orientatsioon : mõõdukad eesotsas Jokob Hurdaga toetusid sakslastele, radikaalid eesotsas C.R.Jakobsoniga venelastele.
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) oli järjepideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja. Aastatel 1857-1863 toimetas ta Pärnus nädalalehte „Perno Postimees ” ja aastatel 1864-1880 Tartus ajalehte „Eesti Postimees”. Need olid esimesed tõeliselt laia levikuga eestikeelsed ajalehed.
Janseni ajalehtede eesmärk ei olnud ainult uudiste edastamine , vaid ka lugejate rahvustunde egutamine ja rahva vaimu igakülgne edendamine. Just Jannsen on kirjutanud oma ajalehtedes eestlaste kui rahvuse mõistet. Jannsen on kirjutanud ka laulude tekste, teiste seas Eesti hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnad. See laul kanti esmakordselt ette I üldlaulupeol. Rahvusliku liikumise mõõduka suuna juht Jakob Hurt (1839-1907) on rõhutanud: Kui me ei saa saada suureks jõult ega arvult , siis võime saada suureks kultuurilt”.
J.Hurda eriline teene oli rahvaluule kogunemise algus. Ühtlasi asus ta kogutud rahvaluule trükis avaldama, millega ta pani aluse eesti rahvaluule teaduslikule väljaannetele.
Carl Robert Jakobson (1841-1882) asutas oma ideede levitamiseks ajalehe „Sakala” Oma ilmumisajal aastatel 1879 -1882 oli see „Eesti Postimehe” kõrval teine laia levikuga eesti ajaleht.
C.R.Jakobson kirjutas ka õpikuid eesti koolidele. Raamat „Kooli tegemise raamat” (1867). Just selle raamatu kaudu jõudsid eestlaste teadvusse meie esimesed kirjanikud , eriti Lydia Koidula. Õpikule lisaks avaldas Jakobson põllumajandusalaseid käsiraamatuid, andis laulukooride tarbeks välja noodikoguseid jne.
Jakobsoni vaadete arengus etendas tähtsat osa Peterburi patriootideks nimetatud eesti haritlaste rühm, kellega ta 1860.aastail Peterburis saksa keele õpetajana töötades liitus. See rühmitus, kuhu kuulus ka Vene keisri lähikonda jõudnud inimesi (kunstnik Johann Köler. Arst Philipp Karell ), kujundas suurel määral rahvastiku liikumise radikaalse suuna seisukohti.