Rahvusliku ärkamisaja kordaminekud ja ebaõnnestumised (0)

"Rahvusliku ärkamisaja kordaminekud ja ebaõnnestumised"
Vaevalt on maailmast võimalik leida raskemini määratletavamat mõistet kui rahvus. See aga ei tee rahvusi olematuks. Rahvus pole ajutine vabatahtlik ühendus, vaid ajaloo käigus tekkinud inimrühm, keda ühendavad üldkehtivalt ja loomuomaselt ühtekuuluvus tetaud territooriumi ja keelega ning perekondlikest sidemetest kaugemale minev ühtsustunne. Rahvusi ei mõelda välja, nad tekivad kultuurilis-etnilise ühtekuuluvuse alusel enesest teadlikuks saamise käigus.
Äratajate osa Eesti rahvuse tekkes on olnud asendamatu. Tõsi, vaja läks ka soodsaid sotsiaal-majanduslikke ning kultuurilisi tingimusi, kuid rahvuslik agitatsioon jääb siiski määravaks teguriks.
Rahvuslik ärkamisaeg leidis aset 19. sajandi keskpaigas. Kiirelt muutuvad ühiskondlikud olud ja maad tabanud vapustused sundisid rahvast senisest sügavamalt juurdlema oma olemuse üle. Maailmapilt muutus, hakati väärtustama oma keelt, isamaad ja kultuuri eripära ning nõuti võrdseid õigusi teiste rahvaste, eelkõige baltisakslastega.
Ärkamisajale üheks eelduseks oli kirjasõna levik. Selles etendas suurt osa J.V. Jannsen , kelle üheks esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai oma ajalehe „ Perno Postimehe“ asutamine, milles ta oma kirjutistega eestlasi virgutas.
Kirjutati ja lavastati esimesed näitemängud, tegevust alustas Eesti Aleksandrikooli komitee, Eesti Kirjameeste Selts ja esimesed põllumeeste seltsid. Taheti saada suureks kultuuriliselt ja vaimult. Suure vaimustuse järel oli tekkinud teatav seisak , mis oli tingitud majanduslikust taustast ja üldisest väsimusest, kuid ka sellest, et sakslased osutasid liikumisele tugevat vastupanu. Rahvuslikud organisatsioonid andsid vajalikke kogemusi ning levitasid rahvusteadvust aina laiematesse kihtidesse, muutes selle argipäevaseks nähtuseks.
Eesti rahvusliku liikumise kõige kandvamaks juhtmõtteks sai hariduse idee ja seda eelkõige Eesti Aleksandrikooli eestikeelsena avamise mõttes. Kõik tundus minevat hästi, kuni tekkisid lahkhelid ühiskonnategelaste vahel. Lahkhelid olid peamiselt tõekspidamiste ja eriarvamuste üle. Rahvuslik liikumine oli sattunud sügavasse kriisi, mida algav venestamine veelgi süvendas.
Ebaõnnestumiseks võiks pidada saksameelse ja venemeelse suuna levitamist. Johann Voldemar Jannsen pooldas koostööd saksa seltskonnaga, et ühiselt vastu seista Venemaa slavofiilsetest ringkondadest lähtuvale venestuspoliitikale. Jannsen leidis, et ei eestlased ega sakslased suuda eraldi venestusele vastu panna ning peavad seetõttu unustama endisaegsed solvumised ja vastuolud. Seetõttu püüdis ta kaasata saksa seltskonna esindajaid mitmete eestlastele mõeldud suurürituse korraldamisele (näiteks pastor Willigerode üldlaulupeo ettevalmistamisel ja läbiviimisel 1869. aastal). Kuna C. R. Jakobsoni kirjutised olid üha enam vaenulikumad baltisakslaste suhtes lõpetas Jannsen 1871. aastal Jakobsoni kaastööde avaldamise "Eesti Postimehes". See andis viimasele põhjust süüdistada Jannsenit eestlaste reetmises sakslastele. 1880. aastal põhjustas "Sakalas" esitatud süüdistus, nagu võtnuks Jannsen rüütelkonnalt altkäemaksu, tollel insuldi, mille tulemusel ta muutus sisuliselt teovõimetuks.
Carl Robert Jakobson ja Johann Köler, kes leidis, et eestlaste suurimateks vaenlasteks on endiselt balti parunid ja pastorid, kelle vastu võitlemiseks on parim võimalus toetuda vene liberaalsele ja demokraatlikule seltskonnale. Seepärast püüdis venemeelne suund apelleerida vene liberaalseile ringkondadele ning õhutas vene riigivõimu sekkuma Baltikumi probleemide lahendamisse. Venemeelsest suunast lähtus näiteks ka palvekirjade kampaania 1864. aastal.
Mitmed Jakobsoni järgijad said pärast venestuse algust selle tulisteks pooldajateks (Ado Grenzstein , Jakob Kõrv).
Kõige hullem ärkamisajale oligi see, et ei suudetud lahendada lahkhelisid. Eesmärk oli ju eesti rahva muutmine ühtseks rahvaks, kes soovib saada vabaks. Lahkhelide puhul mängis suurt rolli ka Venemaa sekkumine eesti ellu, üritades neid oma liitlasteks teha, et hiljem eestlased venestada, tehes seda kõike kavalalt „põlisrahvaste õiguse kaitsmise“ sildi all. Seetõttu oli eestlaste hilisem pettumine vene võimus veel eriti ränk.
Võib öelda, et ärkamisajal oli rohkem kordaminekuid kui oli ebaõnnestumisi, sest tagant innustas soov oma maal otsustamisõigust omada. Suurimaks panuseks oli just rahva eneseväärikuse tunde tugevnemine ning pinna ettevalmistamine omariikluse tekkeks. See, kuidas paarikümne aastaga saab maarahvast organisatsioone ning rahvuslikku kultuuri omavaks, Euroopa kultuuri poole pürgivaks rahvaks, näitab selgesti eestlaste tugevust ning tahtejõulisust.