Kui 15. sajandil valitses skolastiline, kirikule allutatud mõtteviis, siis 16. sajandil kerkisid esile humanismiideed, millega kaasnesid edusammud matemaatikas, astronoomias, geograafias, meditsiinis ja teistes teadustes. Trükikunsti leiutamise järel muutusid Nürnberg, Augsburg, Strasbourg ja Basel raamatute kirjastamise ja trükkimise, ühtlasi vaimuelu keskusteks. Eriti populaarseks sai Saksamaal maali kõrval ka graafika, muutudes tõeliselt rahvalikuks kunstiks. (Tartu Ülikooli raamatukogu, s.d.) Peamiselt levis puu- ja vaselõige, esimesed katsetused tehti oforditehnikas. Esile tõusis poliitiline graafika: lendlehed, karikatuurid. Saksa renessansile oli iseloomulik karmus, kainus ja maalähedus. Peamisteks suurmeistriteks renessansiaegsel Saksamaal oli Albrecht Dürer, Hans Holbein, Matthias Grünewald, kes seisavad võrdväärseina itaalia suurmeistrite kõrval. (Kunsti portfoolio: Renessanss Saksamaal, s.d.) Albrecht Dürer (21
lühinäidendiks. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist" (XV sajand). Keskaja linnades olid karnevalid väga armastatud, populaarsematel vastlakarnevalidel kanti kas kuradi või ka mitmesuguste loomade maske. · Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku teatri vastu kirik ja kuningad. · Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Arvatavasti siit pärinebki sõna TEATER, sest kreeka keeles tähendab "theatron" vaatemängukohta. Kõik tegevuspaigad olid korraga nähtaval kohal. Lava jagunes kolmeks: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad olid veel asjaarmastajad. Näitekirjandus kui selline oli algeline näidendid kirjutati
10.-11. saj draamat nimetatakse liturgiliseks, sest väikesed näitemängud said alguse osana kiriklikust jumalateenistusest. 12.sajandil etendused laienesid just publikupoolse huvi tõttu.Neid hakati korraldama kiriku ees või linnaplatsil.Ladina keelelt mindi üle rahvuskeelele.Vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud, eriti käsitöölised.Etendusi korraldati enamasti usupühade ajal. 14.-15-sajandil muutus draama järjest ilmalikumaks.Näitemäng muutus vähehaaval rahvalikuks lõbustuseks. Liigid. 1. Müsteeriumid olid piiblilugudele kirjutatud näidendid.Vanim säilinud müsteerium on "Aadama mäng."(12.saj.keskpaik).Kujutab Aadama ja Eeva pattulangemist.Üksikute episoodide ühendamisel tekkisid 15. saj Prantsusmaal tsüklilised müsteeriumid.Neist varaseim "Vana Testamendi müsteerium." 2. Miraaklid.Teemaks apostlite ja jumalaema imeteod.Neisse põimiti ajaloolisi legende, kasutati rüütliromaanide seiklusi ja fantaasiat..
000 akordioni ja kõik need müüdi ka maha. Siis sattusid need pillid ka Eestisse meremeeste ja kohalike kaupmeeste kaudu. Ida pool oli ka juba mitmeid vabrikuid. Akordionit kasutatakse väga erinevates muusikazanrites: rahvamuusikas, popmuusikas, klassikalises muusikas, ka kaasaegsetes popmuusikastiilides nagu rock, pop-rock, jne. Popmuusikasse ilmus akordion aastatel 19001960. Seda aega nimetatakse sageli "akordioni kuldajaks". Eestis muutus akordion rahvalikuks pilliks 1920-ndatel aastatel, kui meremeeste vahendusel jõudsid Eestisse esimesed pillid Soomest Rootsist Saksamaalt ja sai eriti populaarseks enne II maailmasõda. Eestis nagu ka teistes Baltimaades mängitakse enamasti klahvidega akordionit. Eestis klassikalisi akordione ei valmistata (samas pillimeistrid valmistasid lõõtspille). Parema puudumisel mängiti Saksamaal toodetud vanade Weltmeistritega. Esimesed akordionistid õppisid pilli mängima iseõppimise teel
Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist" (XV sajand). Keskaja linnades olid karnevalid väga armastatud, populaarsematel vastlakarnevalidel kanti kas kuradi või ka mitmesuguste loomade maske. Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku teatri vastu kirik ja kuningad. Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Arvatavasti siit pärinebki sõna TEATER, sest kreeka keeles tähendab "theatron" vaatemängukohta. Kõik tegevuspaigad olid korraga nähtaval kohal. Lava jagunes kolmeks: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad olid veel asjaarmastajad. Näitekirjandus kui selline oli algeline näidendid kirjutati üheks etenduseks või kindlaks tähtpäevaks
ilmalikke müsteeriume, näiteks Orleans´i piiramisest ja Trooja sõjast. Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest. Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema linnakodanikud. Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku teatri vastu kirik ja kuningad. Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Arvatavasti siit pärinebki sõna TEATER, sest kreeka keeles tähendab "theatron" vaatemängukohta. Kõik tegevuspaigad olid korraga nähtaval kohal. Lava jagunes kolmeks: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad olid veel asjaarmastajad. Näitekirjandus kui selline oli algeline näidendid kirjutati üheks etenduseks või kindlaks tähtpäevaks
Zjuganov, Varennikov) ja mõni kirjanik (Valentin Rasputin, Juri Bondarev) vanameelses ajalehes Sovetskaja Rossija avaliku kirja "Slovo k narodu" (Sõna rahvale), mida hiljem on nimetatud augustiputši manifestiks. Pöördumises märgitakse, et "meie maa, suur riik, antud meie hoolde ajaloo, looduse, kuulsusrikaste esivanematega, hukub, mureneb, vajub pimedusse ja olematusse". Kiri, kus kutsutakse üles NSV Liitu säilitama ja "aitama kaasa NLKP ümberkujundamisele tõeliselt rahvalikuks parteiks", märgib ühtlasi partei juhtkonna "konservatiivsete" liikmete üleminekut marksistlik-leninistlikust ideoloogialt vene natsionalismile. 991. aasta jooksul oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud, sest sai üha selgemaks, et tema üha aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liiduleppe sõlmimisega, mis vanameelsete
Lõuna-Saksamaa laulude kuulsaim kogu: Carmina Burana. Ka rahvusvahelise üliõpilashümni mõned stroofid pärinevad ühest vagantide joomalaulust. XIII saj prantsuse kirjanduse kaks suurteost: „Roosiromaan“, „Rebaseromaan“ – loomalugude hiigelsari. Loomaeepos. Keskaegne draama: varaseim keskaegne draama liturgiline. Alguses ladina keel, siis mindi üle rahvuskeelele. Näitlemise võtsid enda peale tavalised linnakodanikud. XIV-XV saj muutus draama järjest enam rahvalikuks lõbustuseks. Piibliepisoodidele üles ehitatud näidendeid nimetati müsteeriumideks. Miraaklite teemadeks olid apostlite ja jumalaema imeteod. Kolmas keskaegse draama žanr: moralitee, õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega. Koomiline teater: farss (lühinäidendid). Suuri sarnasusi Itaalia renessansi commedia dell’ arte’ga. Francois Villon: prantsuse luuletaja. Sünniaastal põletati Jeanne d’ Arc. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab Villoni luule silma oma aja
Viimaks ometi läks mul korda näha teda õiges valguses. Aga veidrik on ta ikkagi! Küllap ta nüüd kahetseb, et lubas endal kas või minutiks olla tema ise -olen selles kindel. 5 Elu viimased aastad 1840. aasta sügisel ilmus Peterburis esimene ja ainuke luulekogu Lermontovi eluajal -"M. Lermontovi luuletused" -, mis sai kõrge hinnangu. V. Belinski kirjutas: "...Pole enam kaugel see aeg, millal ta nimi kirjanduses muutub rahvalikuks nimeks ja ta luule harmooniline helin hakkab kostma rahva igapäevases kõnes..." Kahjuks oli Lermontovi elutee üürike. 1841. aasta algul õnnestus Lermontovil vanaema kaasabil saada kahekuuline puhkus. Peterburis tervitati teda juba silmapaistva talendina. Töös ja seltskonnas kadus aeg kiiresti. Luuletaja esitas errumineku palve, kuid tsaar Nikolai I isiklik vaen seisis tal risti ees: tsaar vihkas kõike isikupärast, mis polnud kooskõlas määrustikuga. 1841. aasta
kogemustega lauljad. Tekib huvi 18.saj rahvalikkuse ja 19. saj algul rahvuslikkuse vastu. Opera buffa tunnused süzee on eluline, kaasajast, tegevus kiire, muusika lihtne, pilati rikkaid, peategelasteks olid nutikad teenrid, kes igast olukorrast kavalusega välja oskasid tulla Laulumäng - Saksa Singspiel sündis sajandi keskel inglise ballaad-ooperi ja pranstuse koomilise ooperi eeskujul, mis jõudsid Saksamaale tänu rändtruppidele. Kui saksamaal jäi Singspiel rahvalikuks meelelahutuseks, siis Austrias toetas seda zanrit keiser Joseph II ja see võimaldas kasutada ooperilauljaid kes tagasid kõrge muusikalise taseme. Muusikateatri klassikasse kuulkuvad Mozarti " Võluflööt", "Haaremirööv" ja "Teatrudirektor". Sajandi lõpuveerandil, kui Singspiel sai Saksamaal suurmoeks, jõudis näitetruppide tegevus ka Tallinna. 21 9.1 Opera seria kriis
Väikesed näidendid said alguse jumalateenistustest e liturgiast kirikus (seetõttu nimetatakse varast keskaegset draamat liturgiliseks). · 12. sajandil asi laienes kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi suurenes. · Rahvakeelsusele ladina keelest üleminek, vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud (käsitöölised). Edasi läks teatritegemine täielikult tsunftide kätte ja teemad muudkui ilmalikustusid. Üleminek rahvalikuks lõbustuseks. · Lavakujundus väga tinglik. · Piibliepisoodidele üles ehitatud näidendid: müsteeriumid. Vanim säilinud 12. sajandist ,,Aadama mäng". · Miraaklite teemaks apostlite ja jumalaema imeteod. Rutebeuf'i ,,Miraakel Theophile'ist" esimene saatana ja inimese lepingu kujutis. · Moraalitee õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega. · Farsid jämekoomilised olustikulised lühinäidendid; kindlad tegelaskujud: patune
Vene nimetraditsioonis tekkisid kõigepealt isanimed, mitte perekonnanimed. Vene keeles on ajalooline genitiiv –ov või –in lõpuga. Nt Vassili Ivanov ei tähendanud mitte eesnimi+perekonnanimi, vaid Vassili Ivanov-sõn (Ivanovi poeg) ehk ees- ja isanimi. Hiljem tuli isanime lõpuks –itš lõpp, millest kõigepealt sai aadlike nimi. Kui inimest ametis ülendati, võis ta saada nime taha –itš lõpu. 19.saj see lõpp laienes kõikidele ja sai rahvalikuks nimemalliks. Perekonnanimesid Venemaal hakati panema juba keskajal, aga polnud kunagi kohustuslikud. 1860, kui pärisorjad vabastati, ei tehtud neile kohustuseks võtta perekonnanime, aga Eesti aladel võeti. Nõukogude ajal võtsid venelased endale perekonnanime. Ida-Slaavi nimemallile on omane kanooniline nimemalli väike hulk: keskmiselt on laias kasutuselt on olnud 40–50 mehe- ja naisenime, kuna õigeusukirikul oli omaette kanooniline nimistu
Leopold Mozart ja Idamantet tõenäoliselt Wolfgang Amadeus ise. 17. Ooper ja Singspiel Saksamaal ja Austrias 18. saj. II poolel Saksa singspiel (laulumäng) sündis sajandi keskel ballaadooperi ja prantsuse koomilise ooperi eeskujul, mis jõudsid Saksamaale tänu rändtruppidele. Singspieli rajajaks oli Johann Adam Hiller (aastakümneid Leipzigi kontserdielu tunnustatud juht, hiljem muusikadirektor Toomkoori kantor. Kui Saksamaal jäi singspiel rahvalikuks meelelahutuseks, siis Austrias toetas seda zanri keiser Joseph III, mis võimaldas etendustel kasutada ooperilauljaid, kes tagasid kõrge muusikalise taseme. Muusikateatri klassikasse kuuluvad siiski Mozarti "Võluflööt","Haaremirööv" ja "Teatridirektor" "Haaremirööv" Saksa singspieli I suurteos esitati 1782 Viini Burgtheater'is. Kõnedialoogid, aariad, ansamblid, vähe koori. Tegelased on suhteliselt lihtsakoelised
Kuulsaim kogu ,,Carmina Burana". Keskajal viljejeti ka draamat (sel ajal mõisteti draama all üldist näitemängu, mitte omaette zanri), kuid see oli võrdlemisi algeline. Varane keskaegne draama oli liturgiline (seotud jumalateenistusega). 12. saj etendused laienesid, neid hakati korraldama kiriku ees või linnaplatsil, ladina keele asemel kasutati rahvuskeelo ning näitlesid vaimulike asemel tavalised linnakodanikud. 14-15 saj muutus draama järjest ilmalikumaks ning muutus rahvalikuks lõbustuseks. Francois Villon (15. saj keskpaik) elas küll hiljem kui itaalia vararenessansi suurkujud, kuid tema looming oli renessansi ideedest puutumata, sest Prantsumaale jõudsid Saja-aastase sõja tõttu kultuuri uued suunad hiljem. Sellest hoolimata paistab Villoni luule silma oma aja piire ületava individuaalsusega. Villoni elukäik oli kahtlemata värvikas. Madalat päritolu mees pääses õppima Pariisi ülikooli, mille lõpetas magistrikraadiga. Kuna ta kuulus tudengitest
kesiste ja omapäraste koosseisude kaudu. Kummalgi juhul ei saa tulemust päriselt džässiks pidada (Lauk 2007: 130). Otsest paralleeli soomlastega muidugi tõmmata ei saa – Soomes oli see massiline, meil suhteliselt erandlik nähtus, kuid toimemehhanism tundub olevat väga sarnane. Seega on loogiline arvata, et kõnesolevate kollektiivide muusikat oleks õige määrat- leda kas meie rahvamuusika mõjutustega džässilikuks (esimese grupi orkestrid) või džässilike mõjutustega rahvalikuks tantsumuusikaks (teise grupi orkestrid). Kui tahta neid siiski kuidagi klassifitseerida, sobiks ilmselt siinkirjutaja poolt kasutusele võetud termin “külajäts”, sest džässilikku tantsumuusikat mängida nad omal moel ilmselt siiski üritasid. Toodud ansambleid võiks käsitleda teatava vaheetapi või kõrvalseigana, aga miks mitte ka esimeste alateadvuslike katsetena luua rahvuslikku džässi. Kokkuvõte
annaabi.ee 
