Raha - kas õnn või õnnetus (E.Vilde "Mäeküla piimamees) (0)

Raha – kas õnn või õnnetus
Inimesed tahavad ikka raha. Raha on ju väga tore paber, mille eest saab endale soetada nii mõndagi: pastaka, kuue, auto, maja või midagi uhkemat. Kuid kas ainult rahast piisab , et olla ka õnnelik ? Eduard Vilde loomingust võib leida nii mõnegi tõese vastuse sellele küsimusele.
E.Vilde romaani „Mäeküla piimamees “ sündmustik toimub ühes väikses külas, mida valitseb mõisnik Kremer . Peategelaseks on Tõnu Prillup , vaene talumees, kes elab nigelas majakeses koos Mari ja kahe lapsega. Kremer tegi Prillupile väga ahvatleva pakkumise. Kremer tahtis n-ö vahetuskaupa teha: ta pakkus Tõnule rikkust ning meiereid, vastu nõudis ta Mari. Prillup nägi viimaks võimalust rikastuda ning sõlmitigi leping. Kaup nagu kaup ikka, mõlemad pooled olid rahul ning nägid selles kasu. Ehkki võis tunduda, et Tõnu tegeles mingil määral inimkaubandusega. Igaühel tekib kindlasti küsimus, kuidas ta oma naist siis niimoodi kaubaks pakkus. Eks siis ikka rikkus oli see, millest mees puudust tundis ning nüüd, kui Mäeküla kuulsad piimad Prillupi käes olid, pidi elu olema igati õnnelik ja muretu .
Prillup on nüüd kõva tegija , uhked saapad jalas ning riided seljas . Tõnul oli ikka vedanud, et ta sellise õnne peale sattus. Emagi oli talle öelnud, et mees peab karvane olema, siis tuleb ka õnn ja rikkus. Tõnu Prillup läks uhkelt turule piima müüma, kuid see Mäeküla piim ei olnudki nii populaarne , kui ta arvas seda olevat. Hiljem tuli odavalt tänavatel maha müüa, et sellest lahti saada. Pikad ja väsitavad vankrisõidud turule ning koju olid kurnavad. Kuhu see tore ning muretu elu jääb, mille mees andaarust oli ostnud oma naise, Mari, eest. Talle hakkas näima, et ta oli hoopis teinud oma elu halvima tehingu. Nüüd, kus Marit ega vana elu enam ei olnud, hakkas ta seda taga igatsema, seda vaest ning nigelat elu, mida eelistas rikkusele.
Prillup muutus teose jooksul – alguses hoolis ta ainult varast, hiljem mõistis, et ka inimesed on väärtus, mida tasuks hoida. Varanduse himustamine viis hoopis õnnetuseni ning ta oli ise muutumas Kremeri-taoliseks vanameheks, kelle ümbert on noorus ära kadunudning alles jäänud ainult rikkus. Tänapäeval on selline asi võimatu, et keegi saab rikkaks, vahetades oma naise rikkuse vastu. Prillupit võib võrrelda kasiinokülastajaga, kes mängib kõik oma võimalused maha.
Raha kindlasti ei saa olla õnn ega õnnetus. Raha on vahend. Õnne ei ole võimalik müüa rahas ega kaalus. Raha võib küll mängida õnne juures pisikest rolli, kuid inimesed omaksid siiski suuremat ülekaalu. Kui oleks olemas õnne valem, siis kindlasti oleksid inimesed selles valemis korrutajate ning astendajate asemel ning raha piirduks liidetavatega.