Pürgides teadmatuse poole (0)

Pürgides teadmatuse poole
Õnn on salapärane mõiste, millest kõik räägivad, kuid mille tähendust keegi täpselt sõnastada ei oska. Ometigi pürgime kõik selle „teadmatuse“ poole – ehk ongi see meie elu eesmärk?
Inimestel on komme end alati ja igas olukorras teistega võrrelda. Küll tuuakse võrdluse alla nii palganumbreid, välimust, teadmisi kui ka õnne. Me oleme kõik mitmeid kordi mõelnud, miks tundub naabrimees sedavõrd õnnetu olema või miks on koristajatädi täna nõnda õnnetu.
Õnn on rahulolu. Õnnelik saab olla vaid inimene, kes on rahul nii iseendaga kui ka ümbritsevaga. Täisväärtuslikuks eluks vajame perekond ja lähedasi. Need on inimesed, kes võtavad meid sellistena, nagu me oleme ning kellele saame igas olukorras loota . Kindlustunne on väga suur osa õnnest.
Õnnelik on inimene, kelle töö on tema hobi. Ikka ja jälle räägitakse õnnetutest hingedest, kes vanemate soovil on läinud õppiima õigusteadust või ärindust. Osa neist omandab hiljem ja soovitud eriala, näiteks puutöö. Sedasi on purustatud küll vanemate unistused, kuid nooruk ise on õnnelik. Kahju on vaid nendest raisku läinud aastatest , mil õpiti eriala, mis vähimalgi määral huvi ei pakkunud.
Tihti vaieldakse teemal, kas õnne saab osta. Ostetud õnn ei ole püsiv, vaid pigem ajutine, kestes ainult loetud tunnid või päevad. Ometigi oleme kõik kogenud seda joovastavat õnnetunnet, mis kaasneb mõne meelepärase eseme ostmisega, maailmakuulsa artisti kontserdi külastamisega või õnnestunud teatritüki nägemisega. Taoline meelelahutus on tihti väga kulukas , kuid me elame siiski vaid ühe korra.
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on öelnud: „Otseteed õnneni viivad sageli sohu. Kindla jalgealuse leiame enamasti hoopis käänulisel rajal.“ Püsiva õnne nimel tuleb vaeva näha. Ei tasu eeldada, et kõrgelt tulnud „õnneallikad“ alati ka püsima jäävad. Näiteks võib tuua nii ametikõrgendust, lotovõitu kui ka muutusi suhteelus. Oma õnn tuleb kindlustada ja selle eest seista.
Oma elu saab muuta vaid antud inimene ise. Oma õnne peame me ise saavutama , seda ei saa meile kinkida vanaema ega tööandja. Püsiva õnne jaoks vajame elementaarseid asju – kodu, rõivaid, töökohta, lähedasi ja kehakinnitust. Kindlasti ei tohi unustada rahu. See võib olla nii inimese sisemine hingerahu või riiklik relvarahu, sest pole olemas inimest, kes suudaks olla õnnelik sõjaajal.
Õnnelik on inimene, kes on rahul iseendaga, oma töökohaga ning on armastatud oma lähedaste poolt. Kuna õnnelik ei ole piire , siis pürgimegi vaid edasi ja edasi. Meie loomuses on juba kord tahta enamat, kui meil on – olgu siis selleks kasvõi onn.