Õnnitlemine ja lillede andmine toimub peale tseremooniat kirikus või väljas kiriku ees. Pärast laulatust toimub abielupaari poolt välja valitud kohas pulmalaud ja jätkuvad pidustused. Öösel kella kaheteistkümnest toimub pruudi pärja maha mängimine ja peale seda tordi lahti lõikamine. Kuid ennem pidustusi, saadetakse pruudi neiupõlve nimi ära. Üldjuhul see kas saadetakse kuskil veekogu ääres vette, maetakse maha või lastakse raketiga õhku. Üldjuhul on organiseeritud pulmarongi kinni pidamine ja need kes pulmarongi kinni peavad, panevad abielupaari proovile. Mõlemad peavad tõestama, et nad oskavad tavapäraseid töid teha. Näiteks mees pannakse puid lõhkuma ja naine nukku mähkima, heegeldama või kuduma. Kui peetakse veekogu ääres pulmarong kinni, võidakse mees kala püüdma panna ja naine pärast seda puhastama. Oleneb mida on pulmaliste peatajad välja mõelnud.
liivatera oli valinud. Oleks ta kiviga visanud, oleks ta ammugi võitnud. Kalevipoja istumisekohad Kuusalus leitakse mõnda kohta, kus Kalevipoeg istunud. Üks niisugune on Kodasuu väljal mere ligidal. Selle kivi otsas istunud korra Kalevipoeg ja vaadanud sealt kaua aega merd. Teine istumisekoht on Kuusalu kiriku ligidal - Rihu ämm. Sellegi otsas puhanud Kalevipoeg. Rihu ämm on suur kivikangur (= kivihunnik). Seal tulnud korra 2 pulmarongi vastastikku. Nagu niisugusel korral alati, tõusnud nendegi vahel tüli. Ühe pulmarongi pruut löödud maha ja maetud sinna. Mälestuseks kantud hauale hulk kiva kokku. Pärast visanud möödaminejad sinna kiva. Kas Kalevipoeg ka visanud, ei ole teada. Pärastpoole hakatud Rihu ämmal esimest korda linnaminejatelt «rumalust» nõudma. See on: nad pidanud vanematele linnaskäijatele viina ostma. Kes pole tahtnud osta, võetud kinni ja pandud Rihu ämmale pikali, riiete peale
lõppesid tavaliselt pühapäeval. · Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. · Pulmarongiga liitusid hiljem teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. · Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18. sajandist peale on ilmunud kirjeldustesse ka sõiduvahend - regi või saan. · Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. · Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. · Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. · Algas sissesõiduloa kauplemine
...........................................................................7 3.5.1 Naiseröövi ajaloost.....................................................................................................7 3.6 Naiseostu ajaloost.........................................................................................................9 3.7 Pruudirööv tänapäeval.................................................................................................10 3.8 Pulmarongi tavad............................................................................................................10 4 Pulmade lõpetamine...............................................................................................................11 4.1 Järelpulmad.....................................................................................................................12 5 Pulmad tänapäeval.....................................................................................
määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem
Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Vakarahva juhiks oli kaasanaine vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli
õhtul: peiu sugulased kogunevad peiu koju , mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu toob kaasa: leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistutakse peiukodus sõiduks mõrsja koju. Sõiduvahendiks on hobune kelle järel on vanker. Hiljem liituvad ka teised pulmalised (autodega) pulmarongiga ainult pulmavanemad jäävad kindlasti koju. Pulmarong läheb suure müra ja käraga, hõisatakse ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutab aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõuab mõrsja maja lähedusse siis tehakse peatus ja peiupoiss jookseb saaja lähenemisest teatama. Peiupoisile pakutakse õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui kõik olid joonud, algas saajarahva sissesõit. Õue värav peab olema suletud ja värava taga ootab vakarahvas. Algab vastastikune laulmine ning esitatakse küsimusi nagu: kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt
vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju
pidada. Tavaliselt lubatakse olla koos nii heas kui halvas, lubatakse olla truu ja armastada kaaslast sellisena nagu ta on. 2. Millist tähtsust omavad pulmadega seotud rituaalid? Milliseid pulmadega seotud rituaale järgiksite teie enda pulmas? 2. Osades peredes on traditsioonid käinud põlvest põlve. Meil sellist asja ei ole. Aga mina järgiksin sellist rituaali, et peigmees ei tohi näha enne pulmi enda kaasat pulmakleidis. Mina istutaks veel pulmarongi sõidu vahepausil puu. Puudikimbu viskamine vallaliste naiste sekka ja sukapaela viskamine vallaliste meeste sekka. 3. Kas näiteks (vt lk 99) kirjeldatud Laura viis suhte lõpetamiseks oli otstarbekas? Miks Laura valis kohtumiste vältimise? Milliseid võimalusi veel oleks võinud kasutada? 3. Sest noormehel on psüühikaga kõik mitte päris korras, ta on agressiivne ja vägivaldne. Teised võimalused oleksid otse öelda, et meie suhtlus on lõppenud,
küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli
Mesinädalad: Sõidupiletid Sviit: 30 000 kr : KOKKU: 73 896 kr Kava Tavaliselt märgitakse tähtsamad kavapunktid kutsetele. Ja sellest piisab täiesti. Oluline on kava teha enda jaoks, et midagi meelest ära ei läheks. Koostasime üldise kava, millest pruutpaar kinni hoida võiks. Oletame, et registreerimise koht on peokohast 50 km kauguses, siis saab ka pulmarongi sisse jätta. 12.00-14.00 Meik, soeng. Sinna hulka jääb ka kleidi selga panek. Samal ajal tulevane kaasa käib ära ka juuksuris, vajadusel puuderdab ka oma nina ning koos isamehega käivad autokaunistuse ja pruudikimbu järgi. 14:00 Registreerimine Registreerimine kestab tavaliselt 20-45 minutit millele järgneb siis õnnitlemine. Peale seda rändamine pildistamispaika(kui see on eraldi valitud, meie kavas see nii on) 16:45 Pildistamine Grupi- ja ilupildid pruutpaarist.
toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid esimese pulmaöö ühes voodis magama, et noorpaari vahel tüli ei tekiks. Veli ehk pruudi vend Ülesanne oli juhtida mänge ja pulmanalju. Mõõgaema Pruudi otsija ja tanutaja. Kirstumehed Ülesanne oli veimekirstu peiukoju toimetamine. Ajumehed Saatsid ja sõidutasid pulmarongi. Pulmalaulikud Meelelahutuslik ülesanne. Kink Hoolitses õlle eest. Pillimees Korraldas pillimänguga saadetavaid mange ja tantse. 2.4. Pulmatort Pulmatort on mitmekihiline, sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust. Tordi lahtilõikamine ning jagamine tähendab peo kulminatsiooni. Pruutpaar lõikab torti 5 koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt. Samal ajal võib pruut püüda laua all peigmehe jalale astuda, et ka perenaise sõna majas maksma hakkaks.
ellu kutsutud, kuigi isamees valitakse pigem kutseliste või harrastustegijate seast, kelle tegemisi pulmas juba teatakse. Põhirõhk ei ole mitte niivõrd kombestikul kui just lõbusaks tegemisel. Pulmatseremoonia oli omaette ettevalmistus. Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit, see oli sõit pruudi järele. Pulmakaravani moodustasid saajavanem, peiupoiss ja peigmees kõige ees ning pulma ametimehed ja pulmarongi saatjad nende järel. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siids laulu saatel üles otsima. Tagasisõit peigmehe juurde oli veelgi pidulikum ja kärarikkam. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi. Selliseid kombeid harrastatakse ka tänapäeva pulmas, kus tehakse päris põnevaid jõupingutusi tseremoonia ette valmistamisel ja läbiviimisel kas siis külarahva või sõprade poolt.
Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel, heli tekib pilliroost või hanesulest valmistatud piugust. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast, Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 12.-13. sajandi paiku ja muutus väga populaarseks. Seda puhuti pidudel tantsuks, pulmarongi eesotsas, põlluserval väsinud tööliste ergutamiseks jne. 19. sajandil hakkas tema populaarsus eelkõige viiuli silmumise tõttu vähenema. Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud mõisas isegi torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama.
Vellerismi üldvorm on: A, ütles B, kui tegi ~ juhtus ~ nägi ~ ... C, ja termin ise tuleb Charles Dickensi "Pickwick-klubi" tegelase Samuel Welleri nimest, kes taolisi ütlusi ohtralt tarvitas. Eestis pole vellerismid kuigi levinud, neist tuntumad on meil nt.: Eks me näe, ütles pime ja jooksis peaga vastu posti ~ puud; Palju kisa, vähe villa, ütles vanapagan, kui siga niitis; Seda teed peame kõik käima, ütles vanatüdruk, kui pulmarongi nägi (tavaliselt vormistatud jutuna, naljandina). On siiski tekkinud juurde ka uusi kaasaegseid vellerisme: Maitseasi, ütles tädi ja suudles lehma; Soe käepigistus, ütles kalkun, kui kanapoja laiaks astus; Kilepakend, ütles kana, kui nahkmuna munes. Ka pole selget vahet juhtudel, kus n-ö. terve sisuüksus on vormistatud kord jutu, kord ütlusena, ja juhtudel, kus jutust pudeneb välja mõni meeldejääv repliik ja jätkab oma folkloorset elu omaette ütlusena. Nt
kalavõrk, mis kaitseb kurja silma eest. Nõiduse märgiks võivad olla kuskilt ilmunud nõiakaltsud, muna, loomade juures karvatuustidest kokku pandud pulstid jne. Nõiuti ka inimesi haigeks, õnne nõiuti minema, toitu rikuti. Lastel nõiuti söögiisu ära, lapsed nõiuti jonnakateks ja virilateks. Nõiuti ka inimestele loomi (siile, usse) kõhtu või lutikaid, täid majja. Omaette nõiduseliigiks on veel pulmanõidus. Kuna pulmad on üleminekuaeg, kriitiline aeg. Pulmarongi sõitmise ajal tegid nõiad pulmale ja pruudile nõidumise teel halba. Nõidade eest on kaitseks pulmades kaasas truuska (pulmaisa), kes kaitseb pulma kõiksuguse nõiduse eest. Setu traditsioonis räägitakse praegugi veel, kuidas pulmarahvas muudeti huntideks ning pulmalised jooksid metsa laiali ja nii jäigi. Nõidusega on samuti seotud kuri silm, ärasõnamine, ärakiitmine. Ärakiitmine ei ole hea asi, kuna kui liialt kiidetakse, siis võib juhtuda, et kiidetav ese või olend ei olegi
lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel. Heli tekib sõrmilise sisse pandud roopillist. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast. Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Tänapäeval on torupill laialt kasutusel Sotimaal. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 11.-12. sajandi paiku tõenäoliselt Skandinaavia poolt, ja muutus väga populaarseks. Seda puhuti pidudel tantsuks, pulmarongi eesotsas, põlluserval väsinud tööliste ergutamiseks jne. 19. sajandil hakkas tema populaarsus eelkõige viiuli silmumise tõttu vähenema.Karjapasun (puupasun, lepatoru, tõri ehk tõru, hunditõri, paimetõri, luik, lutt, piibar) on karjaste ja õitsiliste pill. Hommikul anti sellega märku kari välja lasta, õhtul kuulutati karja kojutulekut, et perenaised teaksid karja vastu võtta. Karjapasunaga lahutasid karjased pikkadel päevadel meelt ning peletasid isegi metsloomi eemale
annaabi.ee 
