25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. Ajalugu Eesti hobuse aretuse alguseks võib lugeda 1921. aastat, mil Haapsalus asutati hobuste tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel. Hobuste veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E,Taru 149 E ja Lari 23 E liinid. Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.
http://www.akhalteke.ee/ Ajalugu2 Ahhal-Tekiini tõugu loetakse maailma kõige vanemaks ratsahobuse tõuks. Varaseimad allikad neist pärinevad 1000.a. e.m.a. kesk-Aasia aladel. Ajalooliselt sõja-ja rännakuhobune. Seda tõugu on kasutatud enamuse ratsahobusetõugude aretuses, sh. Araabia täisverelise hobuse ja inglise täisverelise ratsahobuse, kuid ka trakeeni, doni, budjonnõi, vene ratsahobuse jt. aretuses. Praegusel ajal aretatakse ahhal-tekiine puhasaretuse teel, suletud tõuraamatut peetakse 1932. Peamised kasvatajad on Turkmeenia, Lõuna-Venemaa piirkond ja Kasahstan. Ahhal-Teke nimi tuleneb Turkmenstani teke hõimust, kes elavad praeguse ajani Ahhali oaasis Karakumi kõrbes Iraani piiri lähedal. Absent Absent, 8-aastane ahhal-tekiini täkk, võitis 1960. aastal Roomas toimunud olümpiamängudel kuldmedali koolisõidus. Neli aastat hiljem võitis ta Filatoviga Tokyos toimunud olümpiamängudel pronksmedali ja 1968
Peeter I hindas seda hobust väga kõrgelt ja palju hobuseid viidi Venemaale. Kuni 18. sajandini oli eesti hobune levinud talupoegade ainukese hobusetõuna Liivija Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse. Sihikindel eesti hobust aretus algas 1921. aastal, mil Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti, Taru ja Lari. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti , Raspel, Taube ja Eni. 4 Järvamaa kutsehariduskeskus EESTI HOBUSE OMADUSED
EW 1919.a. maareformi mõju hobusekasvatusele, hobusekasvatus praeguses Eesti Vabariigis Tori Hobusekasvanduse I tegevusetapil (1856...1880) valitses kaks voolu. Ühed, kelle eestvedajaks oli A. T. Middendorff, pooldasid eesti hobuse parandamist välismaiste tõugudega. Teised, eeskätt talupojad, tõestasid katsete ja näidete varal, et eesti kohalikud hobused on vähenõudlikud, tugevad ja vastupidavad ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhasaretuse teel. Plaanitud katsed parandada eesti hobust soome, araabia ning hiljem ardenni ja norra hobuse abil ei andnud puhasaretusest paremaid tulemusi. Hobuste veojõu üle otsustati vaid välimuse, st. suuruse järgi, ja ei osatud arvatagi, et ka väikesel hobusel võib olla imestamisväärselt suur veojõud. Tori Hobusekasvanduse II perioodil (1880...1908) mindi Toris sõjaväe tellimuse kohaselt üle ratsahobuste aretamisele, kelle eest tsaarivalitsus maksis kõrget hinda.
suunal pikemat aega. Selleks tuleb ette näha, milliseid omadusi nõutakse hobustele 40-50 aasta pärast. Tõenäoliselt peetakse enamus hobuseid inimeste vajaduste rahuldamiseks vaba aja veetmisel, spordis ja looduses liikumisel. Sellest olenevalt on suurim tarve hobuste järele, kes on hea iseloomuga, kuulekad, rahuliku temperamendiga, kergesti õpetatavad, meeldiva välimusega ning spordihobusena suure liikumiskiiruse ja vastupidavusega. Puhasaretuse kasutamise puhul kuuluvad paaritatavad täkud ja märad samasse tõugu. Saadud järglased kasvatatakse üles sellele tõule kohastes tingimustes. Ristamine on hobusekasvatuses väga laialt levinud. Selle meetodi järgi kasutatakse eri tõugudesse kuuluvaid täkke kohalike märade paaritamiseks. Saadud ristandid on tavaliselt suuremad, töövõimelisemad kui kohalikud hobused, kuid samal ajal söötmis- ja pidamistingimuste suhtes nõudlikumad.
kombinatsiooni. · Silmas peetakse eeskätt kehaehitust ja jõudlusomadusi. Kui kahe tõu kombinatsioonist jääb midagi puudu, võetakse lisaks veel üks või kaks tõugu. · Nii kujunes tori tõug, kui kohaliku eesti hobuse märasid ristati norfolki (Hetman, tema isa ja vennad), anglonormanni, idafriisi ja postjee-bretooni täkkudega. · F2 järglaskonnast valitakse parimad ja nende vahel jätkatakse puhasaretuse suunas range valiku tingimustes. Aretustöö käigus võidakse kasutada veel teisi tõuge mõne tunnuse parandamiseks. 67. hübridseerimine veise- ja seakasvatuses · . Veis x seebu on kõige sagedam veisekasvatuses. · Seebu on immuunne vereparasiitide suhtes, mistõttu uute tõugude loomisel lõunapoolsetes piirkondades kõigil mandritel. · Veis x jakk on eelistatud kõrgmäestikus,
Tapasaagis 49-65 %. Sviitsi tõug ... - aretatud Sveitsis. Piimatoodangu tase ~ 4000 kg, rasva ~ 4 %. Lihajõudlus rahuldav. Kehamass 550-620 kg, pullidel ~ 850 kg. Viimase 10 a jooksul on Sviitsi tõuga püütud parandada eesti punast karja. Nimetatud kombineeritud tõugusid aretatakse piimatoodangu suurendamise suunas ja nii kehaehituselt kui toodangutüübilt sarnanevad nad tänapäeval piimatõugu veistele Piimaveisetõud Hollandi tõug ... - on saadud puhasaretuse teel1 mitmesaja aasta pikkuse töö tulemusena. Loomad on musta- valgekirjud. Hollandi tõugu on kasutatud peaaegu kõikide kohalike mustakirjude tõugude kujundajana. Sellisel juhul on Hollandist toodud mustakirjut karja ristatud kohaliku aborigeense karjaga ning ristanditest on kujundatud uus hollandi ja aborigeense karja vahepeal paiknev tõug, mida on püütud kujundada selliseks, et tema jõudlusvõime oleks võrreldav
Inbriiding on tavaliselt soodne, sest suureneb samade geenide sagedus ja homosügootsuse tõus. Probleemiks on aga, et samasuguse tõenäosusega saavad kokku retsessiivsed geenid ja moodustub homosügootne retsessiivne genotüüp. Seda saadab tavaliselt kas tervise või kehaehituse halvenemine ja jõudluse alanemine. Sellist nähtust nim. inbriidingu depressiooniks. Seepärast varieeritakse homogeenset paaridevalikut heterogeensega. Kui on tegemist väikeste populatsioonidega, siis puhasaretuse korral on suguloomadel alati ühiseid eellasi. Seepärast tuleb arvestada võimalikku inbriidingu tõusuga populatsioonis. Tippkarjades ja kogenud spetsialistide osavõtul võib periooditi kasutada inbriidingut väga kõrgel astmel. Tavaliselt tuleb siis minna üle heterogeensele või mõõdukalt heterogeensele paaridevalikule. Inbriidingu kasutamise võimalus sõltub palju looma- või linnuliigist. Edukalt on inbriidingut rakendatud linnukasvatuses nn inbredliinide loomisel.
Uttede villatoodang oli keskmiselt 3,54,5 kg, villapeenus 3133 µm (50 Bradfordi kvaliteeti ). Oksfordauni (Oxford Down) jäärade kasutamise kohta Eestis korraldati 1993. a ja 1994.a. katsed Aravete OÜ eesti tumedapealiste lammaste tõufarmis (Lobanov, Piirsalu, 1996). Katsetest selgus, et oksfordauni (Oxford Down) jääradega paaritatud eesti tumedapealiste uttede keskmine viljakus oli 13,5% võrra suurem kui eesti tumedapealiste lammaste puhasaretuse korral. Samuti suutsid oksfordauni (Oxford Down) jääradega paaritatud uted üles kasvatada rohkem tallesid ning talledevõõrutusmass poeginud ute kohta oli 25% võrra suurem. Kasvukiiruses oksfordauni (Oxford Down)ristandtalled puhtatõulisi eesti tumedapealisi eakaaslasi ei ületanud. Tartu Lihakombinaadis korraldatud kontrolltapmine näitas, et oksfordauni (Oxford Down) ristandtallede lihakehad sisaldasid rohkem tailiha ja vähem rasva
Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse. [2] 1.1. Tõu arenemine Aretuses valitses kaks voolu: ühed pooldasid ,,maatõugu" märade parandamist välismaiste täkkudega, teised (peamiselt talupojad) tõestasid katsetuste varal, et Eesti kohalikud hobused on vastupidavad, tugevad ja vähenõudlikud ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhasaretuse teel. [1] Teadliku hobusekasvatuse alguseks on peetud kahte sündmust: esiteks 1855. aastat, mil Liivimaa aadlikonvendi koosolekul tõstatati üles küsimus, kuidas päästa eesti hobust hävingust. Tehti otsus, et tõu säilimise nimel ja tema omaduste parandamiseks tuleb luua hobusekasvandused, millest aasta hiljem asutati Tori Hobusekasvandus. [3] Tegevus kasvanduses algas järgmisel, 1856. aastal. Kasvanduse asutamise sihiks oli aretada
keskmiselt 3,54,5 kg, villapeenus 3133 µm (50 Bradfordi kvaliteeti). Oksforddauni jäärade kasutamise kohta Eestis korraldati 1993.a. ja 1994.a. katsed Aravete OÜ eesti tumedapealiste lammaste tõufarmis (Lobanov, Piirsalu, 1996). Katsetest selgus, et oksforddauni jääradega paaritatud eesti tumedapealiste uttede 12 keskmine viljakus oli 13,5% võrra suurem kui eesti tumedapealiste lammaste puhasaretuse korral. Samuti suutsid oksforddauni jääradega paaritatud uted üles kasvatada rohkem tallesid ning tallede võõrutusmass poeginud ute kohta oli 25% võrra suurem. Kasvukiiruses oksforddauni ristandtalled puhtatõulisi eesti tumedapealisi eakaaslasi ei ületanud. Tartu Lihakombinaadis korraldatud kontrolltapmine näitas, et oksforddauni ristandtallede lihakehad sisaldasid rohkem tailiha ja vähem rasva. Nii oli oksforddauni jäärtallede poolrümpades keskmiselt 66%
kuuluvate koduloomade rühm, keda ühendab ühtsete valikutunnuste (põlvnemine, tõutüübi väljendus, mõõtmete vastavus, liikumisomaduste, tööjõudluse, järglaste väärtuse jm) ning aretusprogrammis ülesseatud majanduslikult kasulike omaduste ja elutingimuste ühtsus. Tõug määratakse hobustel (peamiselt) ema tõu järgi. Puhasaretus puhasareuse eesmärgiks on puhasaretuse teel parandada , säilitada ja täiustada olemasolevat tõugu, mille puhul paaritatavad loomad ühte- ja samasse tõugu. Isas- ja emasloomi valitakse vastavalt aretusprogrammi eesmärgist ja loomaomanike poolt ülesseatud standardeist lähtudes. Noorloomad kasvatatakse üles tõule omasest pidamistehnoloogiast lähtudes ning produktiivloomi söödetakse treenitakse tõuaretuspiirkonnas kasutatava populatsiooni söötmis-pidamistüübi kohaselt. Puhasaretus jaguneb: 1. Liinaretus 2
tooma, et meie kohalikke sigu parandada.1923. a. asutati Eesti Seakasvatajate Selts, kes organiseeris seakasvatust kogu vabariigis. 1931. a. asutati Kuremaa Seakasvatuse Katse-jaam, kus hakati Taani eeskujul läbi viima ka sigade kontrollnuuma.Kuni 1940. aastani toodi Eestisse 88 suurt valget tõugu sugusiga (47 kulti ja 41 emist). Puhtatõulised imporditud sead paigutati eeskätt sugulavadesse, kus neid paljundati puhasaretuse teel peamiselt kuldi-jaamade varustamiseks puhtatõuliste kultidega.Kuldijaamades käsutati kulte intensiivselt ja nad muutsid aastate jooksul põhjalikult kohalike sigade omadusi.II maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel eelistati põhiliselt rasvasigu, mistõttu sel ajal oli peamiseks tootmissuunaks poolpeki- ja pekisigade kasvatamine. 1955. aastal võeti suund peekonisigade tootmisele. Sõja ajal aretustöö seiskus, kuid pärast II maailmasõda hakati seakasvatust kiiresti taastama
nimi) 5. Uudikristamine e kombinatsioonaretus kui on vaja luua uus tõug, siis valitakse 2 või enam lähtetõugu. Nende valikul arvestatakse eesmärki, et lähtetõugude väljakujunenud tunnused annaksid sobivat kombinatsiooni. Kui kahe tõu kombinatsioonist jääb väheks, võetakse lisaks veel üks või kaks tõugu.F 2 järglaskonnast valitakse parimad ja nende vahel jätkatakse puhasaretuse suunas range valiku tingimustes. 11.Tõug kui populatsioon Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade küllalt suur rühm, kellel on õhesugune põlvnemine, eksterjöör, majanduslikult kasulikud omadused ja sarnased elutingimused (tõus peab olema küllaldane arv loomi, kes on levinud teatud maa-alal ja kellel on ühine põlvnemine ning tõuline väärtus). Rahvusvaheliselt tunnustatakse tõuks seda loomade kooslust, kellel on tõuraamat.
annaabi.ee 
