Puškini autobiograafilise luule analüüs (9)

Puškini autobiograafiline luule
Puškini traagiline elukäik kajastus sügavalt tema luuletustes. Vahel tundub nagu eksistents oleks tema jaoks vaid üks suur agoonia. Ta elas oma elu just nii, nagu tahtis, riskis palju, kaotas, pettus ja võitis taas. Puškini autobiograafiline luule oli sügav ja peaaegu, et kõikidest luuletustest, olgu see siis armastusest, patriootlik või poliitiline, kirjutas ta oma isiklikust elust või vähemalt isiklikest seisukahtadest. Tervet tema luuleloomingut võibki nimetada autobiograafiliseks.
Luuletuses „Minu hauakiri“ Puškin otsib justkui lunastust. Neljas reas on selgelt andeks palutud selle eest, et ta oma eluajal vooruslik polnud olnud. Mitte, et luuletaja püüaks oma käitumisele õigustust otsida vaid rohkem näidata, kuidas ühiskond inimesi kujundab ja muudab, olgu nad südames head või mitte. Kui me läheme kaasa massiarvamusega, siis on kergem võita üldtuntud ja armastatud positsiooni. Nii nagu kõikide dissidentidega, oli ka Puškiniga. Ta põlgas inimeste kujundatud keskkonda, milles elas, kuid samas armastas kodumaad . Iroonia läbis paljusid luuletusi. Puškin kirjutas täpselt nii, nagu heaks arvas , ei ilustanud ega püüdnud olla kellegi vastu viisakas.
On veidi kaupmees , veidi lord ,
poolfilosoof, poolidioot ta,
poollurjuslik- kuid võime loota ,
et täiuslikuks saab ta kord.
Teadlikult või mitte, püüdleme me ikka kõik täiuslikkuse poole. Kuid Puškin naeruvääristab seda, see on justkui tema kaitsereaktsioon . Varjudes oma loomingu taha on ta kõigi sõber, samas vaenlane.
Miks küll kingiks sain su, elu,
tarbetu ning petlik and?
Nende sõnadega algab luuletus, kus Puškin tundub olevat vastuolus juba kogu maailmaga . Elu on tema jaoks rutiin , mis omakorda põhjustab valusaid hingepiinu. Olukord tundub väljapääsmatu ja näib, et ta annaks lihtsalt käest kõik, mis ta seni saavutanud on, et vaid minema pääseda siit igavast maailmast, millel talle enam justkui mitte midagi pakkuda ei ole.
Sihitult end pillan ära:
peas on tühjus, külm on rind,
päevade üksluine kära
lakkamatult piinab mind.
Selle luuletuse kirjutamise hetkel on ta kirglik ja aldis kõigega riskima, kõik maha jätma. Elu mõte näib silmapiirilt kadunud olevat. Armastus on ainuke, mis meid nii palju mõjutada saab. Nii oli ka Puškiniga, ta sai petta , valusalt haavata ja see muutis ta igaveseks . Tänu naisele, kes Puškinit niivõrd haavas , on vene kirjanduses palju kirglikke ja kauneid värsse, mitte kunagi ei ole need liigkurvad või ennasthaletsevad. Nii madalale see venemaa üks suurimaid kirjanikke ei lasku. Tema elu hinnaga sai Venemaa maailmas palju tuntust juurde.
Üldiselt on Puškini ägedaloomuline ja irooniline luule ainult temast enesest. Ei ole ühtki luuletust, kuhu ta ei kirjutaks sisse midagi oma elust, tahtmistest, vaadetest või lootustest. Nagu kõik suured poeedid , pühendab ka tema enneast täielikult kirjandusele ja kõik muu jääb tahaplaanile. Tema elu seisneski loomises, see looming aga lõpuks hävitas ta.