50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2014-04-29
Kuupäev, millal dokument üles laeti
75 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
veronika24ns
Õppematerjali autor
2. seminar filosoofia üldkursuse raames. Tekst: James, W. Pragmatismi tõekontseptsioon -- Akadeemia. --Nr. 8/1997 -- Lk. 17021721. Abistavad küsimused: 0. Mis on Jamesi teksti uurimisprobleem ning taotlus? Mingi idee tõesus ei ole selle loomuomane tardunud omadus. Tõesus juhtub ideega. See muutub tõeseks, sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus, protsess: nimelt selle verifitseerimise, veri-fikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtes-tamise protsess. 1. Mille omadus on Jamesi arvates tõde?
respondere `vastav olema`), kus mingi väite tõesus tähendab ta vastamist tegelikkusele, faktidele. 20. sajandi alguseni oli selline tõeteooria (ja ühtlasi kriteerium) valitsevaks. Sellise teooria põhiraskuseks on vastavussuhte määratlemine, mis viis välja mõtteni, et tõde on tülikas käsitada korrespondentsina. Pragmatismi (kr pragma `tegevus`) tõeteooria sõnastati William Jamesi (1842-1910) poolt. Praegu elab pragmatism oma teist kõrgaega Richard McKay Rorty (1931 2007) kaudu. Väide on tõene, kui ta annab kasulikke tagajärgi, tõde pole midagi muud kui kasulikkus. Selline vaade tähendab aga juba üsna kaugele minemist intuitiivsest tõemõistest kui millestki objektiivsest, sest kasulikkus ei sõltu mitte ainult konkreetsest inimesest, vaid ka kohast, ajahetkest ja eesmärgist. Tõde on see, mis osutub heaks uskumuste valdkonnas (James)
PRAGMATISM Pragmatism (kr pragma ‘tegu, tegutsemine’) pärineb USAst, kus ta tekkis 19. sajandi 70. aastatel. Pragmatismi nimetatakse ka ameerikalikuks filosoofiaks, sest see väljendab teoreetilisel tasandil miljonite ameeriklaste tegelikku ellusuhtumist. Pragmatismi rajas USA filosoof ja loogik Charles Sanders Peirce (1839–1914), kelle teosed ei leidnud paraku kõlapinda. USA psühholoog ja filosoof William James (1842–1910) oli see, kes populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil
Lugema selle mõttega, et mis Peirce jaoks on kultuuriline õigustus siin (ajaloo puhul). Ameerikas kordub sama loogika, mis oli Euroopas. Ta rajab sinna uue legi- ja identieeti otsingu seal (siantislik). Teaduse legitiimsus kandub üle uue filosoofia identieedile. Sionistlik nõrgeneb. Populaarartiklid. Mõistis ennast loogikuna laias mõttes. Seda artiklit peetakse pragmatismi kui filosoofia suuna manifestiks – põhisuund on selgelt ja lihtsalt arusaadaval viisil esitatud. Pragmatism sai tuttavaks William Jamesi kaudu küll. Hakkab ennast pragmatitsismiks kutsuma. Artikli esimene osa on „The Fixation of Belief“. Tõdede fikseerimine tõlkes. On neli moodust, kuidas saab tõdesid fikseerida: kangekaelsuse meetod, autoriteedi meetod, a priori/aprioorsuse meetod, teaduse meetod. Ajalooline kujunemine, üksikindiviid läbib need meetodid järjest. A priori on metafüüsika meetod, s. t. see seostub traditsioonilise filosoofia identieediga (klassikaline teadusemõiste)
Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetuse haigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. 2
(Kõikide tarkade inimeste? Suure juhi? Enamuse? Ühiskonna? Kirikuisade? Teadlaste?) 2. Jane Austeni probleem Võtame kaks uskumust/väidet: "Jane Austen poodi mõrvari poolt" "Jane Austen suri oma voodis" Mõlemad uskumused on koherentsed mõne uskumuste hulgaga! Ent keegi ju ei eelda, et (1) on tõene. Aga koherentsusteooria pooldaja ei saa ütleda, et (1) on väär ja (2) on tõene. 9. Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõekontseptsiooni! Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka
8. Iseloomustage vähemasti kahte koherentsusteooria nõrkust! Mis (kelle) uskumuste süsteem, tõde pole relatiivne( suhteline), muinasjutud. Koherentsust saab defineerida ainult tõesuse kaudu: kaks väidet on koherentsed siis ja ainult siis, kui nad saavad olla korraga tõesed. kui tõesus samastada koherentsusega, siis nii mõndagi muinasjuttu tuleks pidada tõeks-juhul, kui muinasjutu väited on omavahel kooskõlas 9. Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõekontseptsiooni! Tõesed on sellised uskumused, mis töötavad, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennas õigustavad.Nt kui olen metsa ära eksinud ja nälgin ning satun millegile mis näeb välja nagu lehmarada, siis on üliimalt oluline, et mõtleksin inimasustusele raja otsas. Sest kui ma seda teen ja rada mööda minema hakkan päästan ma enese. Tõene mõte on siiinkohal kasulik, sest maja mis on selle objektiks on kasulik
Alfred J. Ayer Aprioorsus 1936 Meie poolt omaksvõetud seisukohta filosoofia suhtes võib mi- nu arvates õigusega kirjeldada kui üht empirismivormi. Sest em- piristidele on iseloomulik hoiduda metafüüsikast põhjusel, et iga faktipropositsioon peab osutama meelekogemusele. Ja isegi kui kontseptsiooni filosofeerimisest kui analüüsitegevusest em- piristide traditsioonilistest teooriatest ei leia, oleme seda näinud implitsiitsena nende praktikas. Ühtlasi tuleb selgeks teha, et end empiirikuks nimetades ei tunnusta me usku ühessegi neist psühholoogilistest õpetustest, mida empirismiga tavapäraselt seos- tatakse. Sest isegi kui need õpetused oleksid kehtivad, ei sõltuks nende kehtivus ühegi filosoofilise teesi kehtivusest. Seda saaks kindlaks teha ainult vaatluse teel ja mitte puhtloogiliste kaalutlus- te kaudu, millele meie empirism toetub. Olles möönnud, et oleme empiristid, tuleb meil teha tegemist vastuväi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid