Põrgupõhja uus vanapagan (5)

Põrgupõhja uus vanapagan

Alustaksin pealkirjast. See, mille järgi pealkiri on võetud on küll igaühele selge. On võetud talu nimi “Põrgupõhja” ja sinna asus elama ju “Vanapagan”. Uus on ta sellepärast, et ka eelmist peremeest hüüti ju vanapaganaks. Arvan, et see pealkiri on hästi valitud. Paljudel teostel on sellised lihtsad pealkirjad, millest igaüks kohe aru saab, või ei saa üldse aru. Sellest pealkirjast saad sa aga tõsiselt aru alles siis, kui oled ka ise raamatut lugenud.
Järgnevalt annaksin väikese ülevaate teose tähtsaimatest tegelastest. Jürka oli vastuvaieldamatult selle teose peategelane. Paljudes raamatutes on peategelased läbinisti head. Nad on targad ja oskavad igast olukorrast edukalt välja tulla. Jürka oli aga teistsugune. Ta oli küll jõult võimas, aga mõistuselt kehv. Sageli tekkis tal probleeme hea ja halva eristamisega. Tal oli ka küllalt raske aru saada sellest, kuidas tema enda haritud maa lihtsalt teisele inimesele pidi minema. Kõik probleemid lahendas ta jõu ja vägivallaga. Siiski ei paneks ma neid omadusi talle pahaks. Ta oli ju ikka... vanapagan. Ja kui hoolikalt mõelda, siis just selline peakski üks õige vanapagan olema. Aga ega tal ainult halbu omadusi olnud. Ta oli heasüdamlik, kohati hoolitsev. Töökas, nagu ikka üks õige Eesti mees peaks olema. Selles teoses olekski vanapagan Jürka prototüübiks tavaline eesti talupoeg . Just sama rumal, sama heasüdamlik, alati optimistlik.
Kaval-Ants oli aga täielik Jürka vastand . Ta oli tark, edukas, rikas. Rikkaks ei olnud Ants aga saanud mitte tööga vaid pettustega. Ta oli alati valmis kõike tegema, kui see vaid talle raha sisse tõi. Talle ei olnud raskuseks sõpruse teesklemine ega sellesama “sõbra” kodust minemaajamine. Isegi omaenda põlevas majas ütles ta, et las põleb, raha ju tuleb. Ja ega selline ei olnud ainult Ants, kogu tema suguvõsa oli selline. Kõik nad olid rikkaks saanud kasutades ära teiste usaldust ja sõprust. Kui Jürkat võiks võrrelda Eesti talupojaga, siis Kaval- Antsu võiks võrrelda saksaga, kes Eesti talupoega oma heaks tööd tegema sundis. Seda ma ei tea, kellena Tammsaare neid ette kujutas, aga minule tundusid need kaks tegelast just sellised.
Teoses on kasutatud ka allegooriat. Allegooria on mingi omaduse või nähtuse piltlik kujutis ehk mõistupilt. Allegoorilistes teostes kehastavad erinevaid inimtüüpe loomad või müütilised tegelased. Ka “Põrgupõhja uus vanapagan” on allegooriline teos. Seal kehastavad erinevaid inimtüüpe: head inimest ja paha inimest müütilised tegelased: Kaval-Ants ja Vanapagan. Nende kujude abil mõtestab ta lahti õigluse ja ebaõigluse, halva ja kurja, tõe ja vale omavahelised suhted.
Epiloogis kirjeldatakse Jürka tagasipöördumist taevasse , kus ta loodab teada saada, kas tal õnnestus maal elades õndsaks saada või mitte. Lõpuks ütleb Peetrus , et seda on väga raske otsustada sest ta on ju vanapagan. Ja nii muutubki Jürka maal elamine küllaltki mõttetuks. Võibolla tegi Peetrus algul vea, et Jürka maale saatis, sest temal võis olla isegi inimestest raskem õndsaks saada. Ta ei sobinud lihtsalt siia inimeste maailma. See oli hoopis teistsugune, kui põrgu. Ei tohi püüda olla see, kes sa ei ole. See ei tule kunagi hästi välja.