Põrgu (0)

Põrgu
Põrgu on omandanud sellel aastal minujaoks mingisuguse teise tähenduse, mis on suuresti tingitud võibolla Dante raamatust. Paraku, on mul täna üldistamise tuju ja ma ei oska jagada põrgut erinevateks tasanditseks, sest minujaoks on see lihtsalt üks suur ja lõputu koht, täiesti tavaline ühiskond, mis ootab inimest peale surma. Ma üheltpoolt naeruvääristan seda, teiseltpoolt aga naudin ning tänan maailma sellise koha eest, kus patused enda tegude üle järele mõelda saavad. Aga tegelikult, kui hakata mõtlema, siis mis imeloomaga on tegu? Kuidas see siis ikkagi meie olemuse välja toob, ja mis kasu me sellest saame? 
Põrgu on ideaalne, kuid samas koomiline. Kogu see materiaalsus, need dekoratsioonid, seal on nii hea. Miks peaks keegi põrgut üldse vihkama? Inimesed, kes on oma patud lunastanud muutuvad momentaalselt lahkeks, rõõmsameelseks, võib-olla veidi liiga sentimentaalseks. Muidugi see on kohati põlastusväärne, aga siiski, aeg seiskub, et lihtsalt nautida põrgu elu, mis tegelikult ei oma enamike jaoks mitte mingisugust sisu, kuid siiski see palav koht otse meie jalgeall omab konkurentsitult võimsaimat, lausa kirjeldamatut mõju. Hetkel veel vaid valdavalt vanemate inimeste seas, mis on suuresti tingitud surma kartusest. Arusaam põrgust on levinud katkuna üle terve maa ning lausrumalus oleks seda tõika ignoreerida. Ta on justkui refleksioon meie olemusest. Lausa naeruvääristab seda kompromissitult.
Kui kord põrgusse sattutakse, ei ole miski enam privaatne , kõik väärib kajastamist, sest sellisel moel oma patud lunastataksegi – tunnistatakse pahategu, ning räägitakse sellest suurele ringile , umbes nagu anonüümsete alkohoolikute kokkutulekul. Samas, kui hakata mõtlema, siis see võtab ära kogu inimsuhtluse väärtuse ning ükshetk avastatakse, et kogu info su elust - olulised sündmused, väärtuslikud ideed on juba teada ning valdavaks võib saada piinlik vaikus , millele järgneb tahtmine sealt pääseda, see on ka põhjuseks miks põrgu on piinav, ning masendust tekitav. Inimesed üritavad paaniliselt pääseda, sellest põhjatust august. Kõik pürgivad kuskile kõrgemale, nad lausa paluvad põlvili kuradit ennast, et ta neile halastaks, kuid asjata. Põrgu on koht, kust välja ei pääse. Seega, see koht väärib enda nime täielikult.
Põrgu on nagu uue elu algus, kus inimesele antakse võimalus pöörata uus lehekülg, oma pattudest jagu saada, ning lõpuks leida meelerahu , ning asuda elama uude ühiskonda. Seal õpetatakse juba vana tõde, et meie elu olemus on meie mõtte tulemus. Koostöös teiste inimestega leitakse armastus enda ja teiste vastu, sest kuidas saaks armastada teisi, kui puudub armastus iseenda vastu? Selge on see, et põrgust ei pääse keegi, ning me kõik peame oma patud lunastama mingil ajahetkel. Tublimatel põrguelanikel avaneb võimalus minna lõputusse valgusesse, ning seal uuesti sündida, ning kolme maailma vahele uuesti elama asuda.
Põrgust pääsu pole, seega tuleb elada oma elu väärtuslikult. Inimene saab olla õnnelik vaid siis, kui ta tunneb, et ta on armastatud ja ta armastab ise. Paljud ei pea ennast õnnelikuks inimeseks , aga nad leiavad end üha rohkem. Kui tuntakse, et ollakse teel ja see tee tundub õige, siis ei tohi tunda muret selle pärast, kuhu tee viib. Samas võib kaalukaks vastuargumendiks tuua midagi Hemingwaylt: „Kui sa ei tea kuhu sadamasse purjetad, pole ükski tuul õige.“
Tegelikult on põrgu lihtsalt lihtne pilt inimkonna üldisest allakäigust. Ta on justkui appikarje, viimane piisk mõtlemaks oma väärtuste üle. Põrgu olemasolu omab kõigi jaoks erinevat tähendust, ning suhteliselt raske on kirjutada millestki , millese ma ei usu.