POPKUNST (1)

POPKUNST
Ingliskeelsetest sõnadest popular art ( populaarne kunst ) nimetuse saanud kunstivool popkunst hakkas kuju võtma 1950. aastate teisel poolel samaaegselt nii USA-s kui Inglismaal. Väidetavasti tärkas popkunst kõigepealt inglise maalikunstis, ent ometi on vaadeldav kunstivool kõige ameerikalikum kogu II maailmasõja järgses avangardismis. Selge eelmäng popkunstile, mida võib ka neodadaks klassifitseerida, toimus aga ennekõike prantsuse ja ameerika kunstis. Kuid kõigepealt veidi kultuuritaustast 20. sajandi 50.-60. aastatel, mis on ühine nii popkunstile kui neodadale.
Popkunsti keskseks teemaks on tarbimisühiskonna argipäev. Popkunsti motiivid pole traditsioonilised, vaid kaasaegset tarbijalikku ühiskonda kujukalt iseloomustavad produktid ja industriaalse (tööstusliku) kultuuri objektid. Järsku hakati kunstis kasutama kõige argisemaid, banaalsemaid ja iseenesest tühisemaid esemeid ja nähtusi - ent just nimelt neid, mille keskel tavainimene hommikust õhtuni on, tahab ta seda või ei taha. Õlimaalidel, graafikas ja skulptuuridena hakkasid esinema koomiksid , reklaam, kiri, kaubamärgid, lihtsalt igasugused kaubad ja pakendid , poptähed ja kuulsad filminäitlejad, autod, bensiinijaamad, hotellid, vannitoad jne, jne. Tavalisi tarbeesemeid, igapäevaelu atribuute, ent ka "keskmise inimese" iidoleid hakati kujutama üldiselt õlimaalidel (õilis maalitehnika !) ülisuurtes mõõtmetes ja väga erksavärvilistena. Teatud motiivid kisti nende tavapärasest keskkonnast välja ja tõsteti mingil kunstilisel viisil eriliselt esile.
1950. aastate teisel poolel ja 60. aastate alguses püüti hakati kujundama 20. sajandile olemuslikult paremini vastavat kultuuri ja kunsti, mis oleks vaba senistest inimese ja keskkonna ning nende omavahelise vahekorra kohta levinud eelarvamustest. Kujutavas kunstis ongi just see ajavahemik popkunsti sünniajaks. Nii USA-s kui Inglismaal avastasid kunstnikud enese jaoks kommertskeskkonna, kusjuures valdavalt hakati seda kujutama atraktiivsena, jõuliselt ning selle banaalsust aktsepteerides.
Inimesed ja keskkond ei eksisteeri üksteisest sõltumatult. Seni olid aga 20. sajandi avangardsed elitaarsed kunstivoolud üldjuhul igapäevaelu põlastanud ning püüdnud oma temaatikana ikka midagi spetsiifilist, enneolematut ja massidele arusaamatut pakkuda. Sealhulgas oli abstraktne ekspressionism kui viimane selgelt valitsenud kunstivool 20. sajandi keskel raudselt eitanud lihtinimese probleemide või olme kujutamist. Kahtlemata oli "keskmine inimene" talle arusaadavast kunstielamusest kaunikesti ilma jäetud ja kunst kujunenud enamuse arvates vaid kunstnikele, galeristidele ja kriitikutele enestele arusaadavaks kildkondlikuks mänguks.
Popkunst oli aga algusest peale väljapoole, tavainimese suunas pööratud ning antiindividualism ja massiühiskonna väärtuste tunnetamine tõid uuele kunstivoolule kiiresti tuntuse, populaarsuse ja kuulsuse. Hästi oluline masside mõjutamisel oli ka see, et popkunst pakkus jälle kord midagi arusaadavat - olles enamasti nii figuratiivne kui realistlik ja kujutades jälle reaalset elu ning tegelikku keskkonda. Midagi ei soovitud idealiseerida, vaid pigem populariseerida - tarbides ühtaegu edukalt olemasolevaid kommertsmüüte kuulsustest.
Kuna popkunst sündis Inglismaa ja USA suurlinnades, nimelt Londonis ja New Yorgis , on see keskkond, mida popkunst tunnustab ja kajastab, superurbanistlik, st vaid 20. sajandi metropolide maailm. Popkunstnikud aktsepteerisid banaalset ümbrust ja ei püüdnudki teha "kõrget kaunist kunsti". Ameerika abstraktsionism oli olnud kommertsivaenulik, aga nüüd äkki kujutati kõike seda, mida inimesed, kes just selsamal ajal sellessamas ühiskonnas elavad, ahnitsedes enda ümber kuhjavad ja lõpmatuseni tarbivad - põhimõttel "mida tavalisem , seda popilikum".
Ent kui palju oli üldiselt haritud ja keskklassist eenduvate kunstnike jaoks taolises tegevuses siirust , kui palju irooniat või väikekodanliku oleskelu varjatud vaimset kriitikat, teavad vaid autorid ise. Just selles küsimuses, popkunsti madala reaalsuse tunnustamise või peidetud mõnitamise tunnetamises on kunstikriitikud ja -ajaloolased erinevatel seisukohtadel. Popkunsti võib jaotada kolme alateemasse: neodada , popkunst Inglismaal, popkunst USA-s.