Popi ja Huhuu (2)

„Popi ja Huhuu “
Mardi Valgemäe artikli „ Tuglas ja Huhuu“ ning Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ põhjal.
1) Tuglas ise oli oma novelliga rahul kuna ta oli kirjutanud midagi surematut. Popi ja Huhuu kajastas probleeme, mida oli võimalik kohandada igale ajale. Kasutades küllaltki lihtsaid sümboleid suutis Tuglas luua surematu novelli. Ta ise ütles, et müütide loomine üksinda, ilma rahvata, on jumalik . Kuna rahvajutud on muidu kujunenud välja mitmesadade aatsate jooksul ning paljude inimeste suude läbi.
2) Eri ajal käibel olnud Popi ja Huhuu tõlgendused:

• Vabariigi aegsed kommentaatorid: tõlgendati lugu puht relistlikult, Semperi arvates oli tegu hea looma hirmutunde väljendusega. A. Aspel tõlgendab seda kodulooma elu kirjeldusena. Ka Gustav Suits võtab seda kui hirmutunde teket arusaamatute asjade ees.
  
• Sõjajärgne kriitika: kõik tõlgendused lähtuvad iseenesest marksismist. Sööt väidab, et selles novellis peegelduvad kodanluse hukkumise meeleolud. Sellega nõustuvad ka Päll ja Sõgel. Puhvelile sümoleerib Isand mõistust, Popi alistuvat intelligentsi ja Huhuu jõhkrust. Hint seostab novelli aga Hitlerliku Saksamaaga. Täpsemalt kuidas intelligentsil kästi maalt lahkuda ( Einstein , Mann jt.) ning võimu sai endale mõistmatus e. Huhuu. Rahvas oli ikkagi kõigest hoolimata truuks alamaks ja liputas sama nagu Popi Huhuule. See viimane tõlgendus ei pruugi olla ebaloogiline kuna nt. Ka Kafka kirjutas oma prohvetlikud allegooriad enne, kui Euroopas sai võimule diktatuur.
  
• Üleüldine poliitiline tähendus ja Tuglas ise: Tuglas oli ise osalenud 1905. aasta revolutsioonis ja kasutas sümbolitena palju punast värvi, eriti Huhuu ja olustiku kirjeldamise juures ning seetõttu hakati seda seostama hilisema Venemaaga. Tuglas ise kostis selle peale, et tema kirjeldas ainult flaami natüürmorte.
  

3) Tavalise müüdi skeem: harmooniline maailm – konflikt selles – eksinu karistuseks väljaheitmine – eneseotsin ja halva teo vaevaline heastamine – ümbersünd – harmooniline maailm.

• Näiteks võib leida sellist skeemi mütoloogias ja ajaloolises kirjanduses.....
  
• „Popi ja Huhuu“ toimib osaliselt selle skeemi järgi. Siiski on halva teo heastamine asendatud kohastumisega. Nimelt harjub Popi ära, et Huhuu on õel ja kuri ning peab teda ikka oma isandaks ja liputab tallegi saba.
  

4) Valgemäe ise näeb Huhuus Doppelgänger ehk teisiku arhetüüpi, millega märgitakse ühe isiku head ja kurja poolt. Valgemäe leiab seose näiteks Wilde ´i „ Dorian Gray portreega“. Arhetüüpsetest tegelastest on võimalik Huhuud seostada kuradiga tekib duaism jumal ja ahv. Lõpuks hakkab Popi nägema Huhhuus isandat kuna ta vahetas nad ära, nad olid liiga sarnased välimiste tunnuste poolest.

Paralleelid tekivad vastavalt sajandivahetuse psüholoogilistele teooriatele. Popid ja Huhuud võib lugeda kui ühe inimese kaheks erinevaks pooleks. Selle novelli puhul kehtib Freudi kolmainsuse süsteem. Popi – ego , Huhuu – id, Isand – superego . Id – d hoiab vaos superego. Nii hoiab Isand Huhuud puuris. Igas egos on pahaendeline id. Seega on Popi halb pool Huhuu.

Lääne – Euroopa vanemas kirjanduses seostatakse ahiv inimese loomastunud paarimehega. Tuglas lähtus aga tundest, et jumal on surnud. Seda süvendas veel Nietzsche . Huhuu oli pärdik kuna ahv on piisavalt sarnane inimesele ehk Isandale, aga tegelikkuses on ta hoopis midagi muud.

Huhuu üks tahkudest kutsub esile „ Gulliver reiside“ teesi : irratsionaalsuse suunas triiviv inimkond ei erine kuigi palju ahvides. Ning mida kaugemale kosmosehämarusse kaovad isandad ja issandad, seda problemaatilisemaks muutub lihtsureliku elu.

Huhuu elajalikud küljed:

• Romantismile omane Doppelgänger ehk isanda halvaloomuline teisik
  
• Superego puudumisel väljatulev ohjeldamatu id ehk alateadvuslik instiktiivsus
  
• Nietzschelik – junglik „vari“, kes inimest loomalikkuse poole kisub .
  
• Yahoo ja Huhuu nimede häälduse sarnasus, annab mütopoeetilise sügavuse.
  

MARIETTE VILGO
2