Põder (2)

 
 
 
 
 
 
Põder
Referaat
 
 
 
 
KOOSTAJA: Margus Palmsaar
2007
Põder kuulub imetajate klassi, sõraliste seltsi ja hirvlaste sugukonda. Ta on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Esimesed sarved hakkavad põdrapullile kasvama vasikaeas, teise eluaasta lõpuks on pähe kasvanud kuni paarikümne sentimeetrised piiksarved. Kolmandal eluaastal võib noor pull uhkeldada juba kaheharuliste sarvedega. Elu jooksul tuleb harusid veel juurde. Ühel sarvel võib olla isegi 15 haru, tavaliselt on neid täiskasvanud pullil siiski vaid kümmekond. Toidunappuse ja haiguste tõttu ei pruugi harusid lisanduda, osa võib koguni taandareneda. Sama juhtub ka väga vanade loomadega. Sarveharude arv ei näita looma vanust . Kui suureks ja mitmeharuliseks sarvepuu kasvab, sõltub looma vanematest ehk siis geenidest, keskkonnatingimustest ja vanusest. Talveks põder loobub sarvedest. Pullid hõõruvad neid vastu puid ja põõsaid, kuni uhked ehted maas, seetõttu võibki sarvi leida tihti just noorendikest ja võsastelt aladelt. Uued sarved hakkavad kasvama aprillis ning saavutavad täismõõdu umbes kolme kuuga . Nahk, mis alguses noori sarvi katab, hõõrutakse vastu puid maha. Kõrvad on põdral suured ning üliliikuvad, saba seevastu vaid 4–5 cm pikkune. Põdral on hea kuulmine ning haistmine , kuid nägemine paraku niisama keskpärane kui teistel metsloomadel. Põdra kasukas on hallikaspruun, talvel pisut heledam kui soojal ajal; jalad on helehallid või valkjad ning kaetud lühikeste liibuvate karvadega.
Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades. Põdra toidulaud on lai – alates rohust, võrsetest, lehtedest ja puukoorest kuni okste, samblike ja seenteni välja. Täiskasvanud looma suvine toiduvajadus võib küündida 30 kiloni, talvel on see poole väiksem. Põdra tegutsemisjälgi saab kergesti ära tunda: näritud latvadega põõsad ning noored männid, paari meetri kõrguseni paljaks kooritud kuused ja haavad. Puukoor pakub lisaks põnevale maitseelamuse ka vajalikke mineraalaineid. Seetõttu söövad põdrad meelsasti ka veetaimi ning ei pelga neid otsides vette minna. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape , lubi, parkaine ), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.
Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Põdra üks jalahoop võib olla juba surmav. Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata.
Jooksuaeg on põtradel sügisel, augusti lõpust oktoobri alguseni . Kui pulmaaeg käes, meelitavad põdralehmad oigeid meenutavate hõigetega kohale pullid, kes hakkavad meelitajaid taga ajama ning võistlejaid eemale peletama. Hämarikus toovad pullid kuuldavale mörisevaid hüüdeid, mida jahimehed kutsuvad soigumiseks. Soiguja on teinekord üsna erutatud : trambib närviliselt maad kraapides ringi, puseb noori puid ja põõsaid ning lubab inimesegi üsna lähedale. Teist pulli kohates muutub soiguja olek väljakutsuvaks. Kui see konkurenti ei kohuta, klaaritakse arveid jõuga. Sellised duellipaigad on hiljem üsna laastatud: rohi maha trambitud ja maa segi pööratud. Põdra tiinus kestab kaheksa kuud. Põdravasikad sünnivad enamasti mai alguses. Tavaliselt sünnib üks vasikas, harva kaks või kolm. Sündides kaalub vasikas kümmekond kilo ning on kaetud heleda karvaga. Juba esimestest elupäevadest hakkavad pisipõdrad rohtu sööma, kuid ema imetab neid siiski hilissügiseni. Ema jätab põdravasikad sageli omaette , käies neid vaid aeg-ajalt imetamas. Metsast leitud ja koju viidud põdravasika saatus on tavaliselt kurb. Nad harjuvad inimese hoolitsusega ega ole võimelised vabas looduses elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Põdra eluiga on harilikult 10, harvemini kuni 25 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised .
Kasutatud kirjandus: Tekst
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/p6der2.ht m
http://www.zone.ee/alces/
Pildid
http://foto.dvaa.ee/?pid=1147
http://foto.dvaa.ee/?pid=1142