Astrofüüsikud jaotavad tähed spektriklassidesse, kus igat klassi iseloomustab vastav värvus ja temperatuurivahemik. Kõige lihtsamas jaotuses on 7 spektriklassi, kuhu kuuluvad tähed temperatuuridega 3000- 30000°. Tähe spekter ütleb meile, missugused keemilised elemendid on tähe atmosfääris, ja iseloomustab neid füüsikalisi protsesse, milles spektrit moodustav valgus tekkis. Tähtede spektriklassid: · Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole eriti oluline, kas need on Kelvini või Celsiuse skaala kraadid) · Klass B- sinakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 10000- 30000°, meil nähtavatest tähtedest kuuluvad siia Riigel ja Spiika · Klass A- valged tähed pinnatemperatuuriga 7500- 10000° (Siirius, Veega, Altair) · Klass F- kollakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 6000- 7500° (Prooküon)
veelgi madalam. "Astrofüüsikud jaotavad tähed spektriklassidesse, kus igat klassi iseloomustab vastav värvus ja temperatuurivahemik. Kõige lihtsamas jaotuses on 7 spektriklassi, kuhu kuuluvad tähed temperatuuridega 3000- 30000°. Tähe spekter ütleb meile, missugused keemilised elemendid on tähe atmosfääris, ja iseloomustab neid füüsikalisi protsesse, milles spektrit moodustav valgus tekkis." Tähtede spektriklassid: · Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole eriti oluline, kas need on Kelvini või Celsiuse skaala kraadid) · Klass B- sinakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 10000- 30000°, meil nähtavatest tähtedest kuuluvad siia Riigel ja Spiika · Klass A- valged tähed pinnatemperatuuriga 7500- 10000° (Siirius, Veega, Altair) · Klass F- kollakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 6000- 7500° (Prooküon)
Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Tähed jagatakse spektriklassidesse, kus igat klassi iseloomustab vastav värvus ja temperatuurivahemik Tähtede spektriklassid: Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole eriti oluline, kas need on Kelvini või Celsiuse skaala kraadid) Klass B- sinakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 10000- 30000°, meil nähtavatest tähtedest kuuluvad siia Riigel ja Spiika Klass A- valged tähed pinnatemperatuuriga 7500- 10000° (Siirius, Veega, Altair) Klass F- kollakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 6000- 7500° (Prooküon) Klass G- kollased tähed pinnatemperatuuriga 5000- 6000° (Kapella, Päike)
punased tähed.(Heikki Oja "Põhjanael") Pinnakihi temperatuuri pidevale muutumisele vastavat tähespektrite jada tähistatakse sümbolitega O, B, A, F, G, K ja M. Tähespekter näitab, missugused keemilised elemendid on tähe atmosfääris, ja iseloomustab neid füüsikalisi protsesse, milles spektrit moodustav valgus tekkis.(Jossif Sklovski "Universum, elu, mõistus") Tähtede spektriklassid: ¤ Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole eriti oluline, kas need on Kelvini või Celsiuse skaala kraadid) 5 ¤ Klass B- sinakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 10000- 30000°, meil nähtavatest tähtedest kuuluvad siia Riigel ja Spiika ¤ Klass A- valged tähed pinnatemperatuuriga 7500- 10000° (Siirius, Veega, Altair) ¤ Klass F- kollakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 6000- 7500° (Prooküon)
Astrofüüsikud jaotavad tähed spektriklassidesse, kus igat klassi iseloomustab vastav värvus ja temperatuurivahemik. Kõige lihtsamas jaotuses on 7 spektriklassi, kuhu kuuluvad tähed temperatuuridega 3000- 30000°. Tähe spekter ütleb meile, missugused keemilised elemendid on tähe atmosfääris, ja iseloomustab neid füüsikalisi protsesse, milles spektrit moodustav valgus tekkis. * Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole eriti oluline, kas need on Kelvini või Celsiuse skaala kraadid) * Klass B- sinakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 10000- 30000°, meil nähtavatest tähtedest kuuluvad siia Riigel ja Spiika * Klass A- valged tähed pinnatemperatuuriga 7500- 10000° (Siirius, Veega, Altair) * Klass F- kollakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 6000- 7500° (Prooküon)
punased tähed. Pinnakihi temperatuuri pidevale muutumisele vastavat tähespektrite jada tähistatakse sümbolitega O, B, A, F, G, K ja M. Tähespekter näitab, missugused keemilised elemendid on tähe atmosfääris, ja iseloomustab neid füüsikalisi protsesse, milles spektrit moodustav valgus tekkis. Tähtede spektriklassid: ¤ Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole eriti oluline, kas need on Kelvini või Celsiuse skaala kraadid) ¤ Klass B- sinakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 10000- 30000°, meil nähtavatest tähtedest kuuluvad siia Riigel ja Spiika ¤ Klass A- valged tähed pinnatemperatuuriga 7500- 10000° (Siirius, Veega, Altair) ¤ Klass F- kollakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 6000- 7500° (Prooküon)
Saturn Koostas: Kätlin Lääne Saturn on Päikesesüsteemi kuues planeet. Saturni tuntakse juba antiikajast, mil ta oli teadaolevatest planeetidest kõige kaugem. Planeedile on antud nimi Vana-Rooma jumala Saturnuse järgi. Saturn on Päikesesüsteemi üheks suurimaks planeediks, seda edestab ainult Jupiter. Saturni keskmine kaugus Päikesest on 9,5 astronoomilist ühikut. Kuna Saturn asub Päikesest väga kaugel, siis on seal ka väga külm võrreldes keskmise pinnatemperatuuriga Maal (+22°C). Saturni temperatuur on umbes -180°C. Nagu teistelgi hiidplaneetidel, Jupiteril, Uraanil ja Neptuunil, ei ole läbipaistmatu pilvkatte pärast võimalik näha ka Saturni pinda. Saturni läbimõõt on 120 600 km, mis on 9,4 korda suurem kui Maal. Mass on 5,6846×1026 kg ehk umbes 95 Maad Ta on meie päikesesüsteemi planeetidest kõige lapikum Saturni rõngad Rõngad avastas Galileo Galilei, kes 1610. aastal märkas oma väikese teleskoobiga Saturni küljes
teel seda nimetatakse kiirguslikuks energiaülekandeks. Viimases osas muutub energia väljumisel domineerivaks konvektsioon. Tähtede heledus, värvus ja temperatuur Isegi palja silmaga võib märgata heledamate tähtede erinevusi värvuses. Mõned on valged ning osad on sinakad, teised kollakad ja kolmandad oranzid punakad. On loomulik oletada, et Päikese värvus on seotud nende pinnatemperatuuriga. Sinakatel ja valgetel tähedel peaks olema kõige kõrgem temperatuur ning punakatel ja oranzidel madalam. Tähelt saabuv spektri analüüs ning see lubab tähe pinnatemperatuuri määrata kõige täpsemalt. Sinakad tähed on kõige kõrgema pinnatemperatuuriga üle 30000kraadi. Valged tähed on pinnatemperatuuriga 7500-10000kraadi, kollased 5000-6000kraadi, oranzid 3500- 5000kraadi, punased 3000-3500. Enamike tähtede pinnatemperatuur kuulubki
Planeedid jagunevad: 1) siseplaneedid (Merkuur, Veenus, Maa, Marss), 2) välisplaneedid (Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun) 99% päikesesüsteemi massist on koondunud Päikesesse. Päikesesüsteemi väikekehad: asteroidid ehk väikeplaneedid, meteoorid, komeedid, kuud Täht Täht on taevakeha, mille sees toimub energia vabanemine termotuumareaktsioonide läbiviimisel. Meie süsteemi ainus täht on Päike, mis on eksisteerinud 5 miljardit aastat. Planeet Madala keskmise pinnatemperatuuriga ümber päikese tiirlev, valgust peegeldav tahke kerakujuline taevakeha. Kuu Planeedi ümber tiirlev ja pöörlev üldiselt kerakujuline looduslik taevakeha. Kuud puuduvad kehel esimesel planeedil Merkuuril ja Veenusel. Kõige rohkem kuusid on Jupiteril ja Saturnil. Suurim kuu on Jupiteril. Kokku on Päikesesüsteemis üle 100 kuu. Asteroid Tahke ümber Päikese tiirlev ebakorrapärase kujuga madala temperatuuriga keha. Tiirleb Marsi ja Jupiteri vahelisel orbiidil.
Kõige kauem suudab gravitatsioonile vastu panna vesiniku heeliumiks muundumisel vabanev tuumaenergia Tuumkütus on väga energiarikas ja tema varud kahanevad aeglaselt. Täht on soojuslikus ja hüdrostaatilises tasakaalus, tema heledus pikka aega ei muutu. Tähe heleduse ja pinnatemperatuuri määrab ära põhiliselt tema mass. Mida suurem on mass, seda kõrgem on temperatuur, seda intensiivsemalt eraldub tuumaenergia ning seda heledam ja kõrgema pinnatemperatuuriga on täht. Aga seda kiiremini ta ka oma tuumkütuse varud ammendab. Ajaliselt kestab see umbes 10 miljardit aastat. Tähe värvuse määrab tema temperatuur (nagu ka eespool sai mainitud) ning selle järgi saavad ka nad oma nimed: väikesed külmad tähed helenduvad punaselt, neid nim. punasteks kääbusteks või allkääbusteks, neist suuremaid kollaseid tähti nim. kollasteks kääbusteks, suuremaid ja kõige kuumemaid sinakasvalgeid tähti kutsutakse sinisteks hiidudeks.
940 miljonit kilomeetit on maa trajektoor ümber päikese. 10. Millest tuleneb , et me näeme taevast sinisena? - Me näeme kosmost nii päeval kui öösel. Päeval muudab pildi helesiniseks atmosfääris peegelduv, kuid siiski murduv valgus päikeselt. Sinine värvus päevasel ajal on piiratud vaid meie enda tajuga. 11. Kuidas on seotud tähtede pinnatemperatuur ja ja nende värvus?- Tähed hõõguvad, meie Päikese taolised tulekerad, siis on loomulik oletada, et nende värvus on seotud pinnatemperatuuriga. Sinikatel ja valgetel tähtedel peaks see olema kõrgem, kollastel madalam ja punakatel veelgi madalam. 12. Sinu arvates kõige ilusam pilt , mille Sa leidsid, mis on kas kosmosest või mõnest tähest(planeedist). 13. Kirjelda päikesevarjutust. - Päikesevarjutuse korral jääb Kuu Päikese ja Maa vahele nii, et Kuu vari langeb Maa pinnale. 14. Mis tuhkvalgus ? Kuu puhul on tuhkvalgus põhjustatud Maalt Kuule peegeldunud valguse tagasipeegeldumisest Maale. 15
KORDAMINE KT 6 1.Mida uurib astronoomia? Astronoomia ehk täheteadus uurib taevakehade ja kosmilise hajusaine ehitust, liikumist ja arengut. 2. Mida mõistetakse tähtkujude all? Tähtkuju all mõistetakse kindlat piiritletud taevaala. 3. Tähtede värvused, millest on tingitud ja mida iseloomustab näiline tähesuurus? Tähtede värvus valged, punased ja kollased. Tähtede värvus on seotud nende pinnatemperatuuriga. Mida soojem, seda (sinakas) valgem. Tähesuurus iseloomustab tähelt Maale jõudvat näilist valgusenergiat. 4. Mis on taevasfäär, taevasfääri elemendid : maailma põhja- ja lõunapoolus, seniit, nadiir, horisonditasand, maailmatelg, taevaekvaator, taevameridiaanitasand, vertikaalsirge? Taevasfäär on suvalise raadiusega sfäär, mille sisemisel pinnal paiknevad taevas nähtavad taevakehad,. Tegemist on mudeliga.
Parsek vahemaa, mille tagant 1 aü paistab 1 kaaresekundi all. Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ( ajaühikus valgusena väljakiirgav energia ) ja valguse spekraalne koostis e. spekter. Tähe tegeliku valgusvõimsuse saame arvutada, kui teame kaugust täheni. Tähe suhteliseks heleduseks ( Päikese suhtes ) ehk suhteliseks valgusvõimsuseks nim. tähe valgusvõimsuse suhet Päikese valgusvõimsusesse. Tähtede värvus on seotud pinnatemperatuuriga. Tähed jaotatakse spektriklassidesse ( 7 ). Klass O sinakad tähed B sinakasvalged tähed ( Riigel ja Spiika ) A valged tähed ( Siirius , Veega ) F kollakasvalged tähed ( Prooküon) G kollased tähed ( Kapella, Päike) K oranzid tähed ( Polluks ) M punased tähed ( Antaares ) Kaksiktäht kujutab endast tähepaari, mis vastastikuse raskusjõu poolt seotuna tiirlevad üksteise ümber, ühes kindlas tasandis.
"Astrofüüsikud jaotavad tähed spektriklassidesse, kus igat klassi iseloomustab vastav värvus ja temperatuurivahemik. Kõige lihtsamas jaotuses on 7 spektriklassi, kuhu kuuluvad tähed temperatuuridega 3000- 30000°. Tähe spekter ütleb meile, missugused keemilised elemendid on tähe atmosfääris, ja iseloomustab neid füüsikalisi protsesse, milles spektrit moodustav valgus tekkis." Tähtede spektriklassid: Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole eriti oluline, kas need on Kelvini või Celsiuse skaala kraadid) Klass B- sinakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 10000- 30000°, meil nähtavatest tähtedest kuuluvad siia Riigel ja Spiika 39 Klass A- valged tähed pinnatemperatuuriga 7500- 10000° (Siirius, Veega, Altair) Klass F- kollakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 6000- 7500° (Prooküon)
neljanda astmega. Keha poolt kiiratavat energiat [W m-2] iseloomustab Stefan-Boltzmanni seadus:. Musta keha pinnatemperatuur ja kiiratav lainepikkus on pöördvõrdelises sõltuvuses, st. nende korrutis on konstantne suurus. Wieni asendusseaduse kohaselt saab kiirgusspektri maksimumile vastava lainepikkuse (meetrites) leida, kui on teada keha absoluutne temperatuur T: 0.0029 = max , T Joonisel on toodud näited erineva pinnatemperatuuriga kehade kiirgusspektritest. Telgedel on näidatud elektromagnetilise kiirguse lainepikkus ja kiirguse võimsustihedus. On näha, et kehad saadavad välja elektromagnetilist kiirgust üsna laias lainepikkuste vahemikus. Absoluutse temperatuuri kahanedes kahaneb kiiratav koguvõimsus (graafiku alune pindala) ning kiirgusspektri maksimumi asukoht nihkub paremale, näidates kiirguse lainepikkuse suurenemist. Maale jõuab päikese lühilaineline kiirgus, mille spektris on maksimaalne
vesiniku ning heeliumi süttimisel tekib punane hiid. Hiiuna kaotab ta intensiivse tähetuulega umbes 30% oma massist. Pärast heeliumi ammendumist tuumas jätkuvad termotuumareaktsioonid tuuma ümbritsevas kihis. Kõrge temperatuuriga tuum koosneb selleks ajaks peamiselt hapnikust ja süsinikust. Seejärel jätkub tähe evolutsioon sarnaselt punase hiiu evolutsioonile, ent kõrgema pinnatemperatuuriga. ( Dspace.utlib.ee, 2012) Tuuma surutakse kokku, kuni temperatuur on piisav, et algaks süsiniku põlemine. See protsess jätkub, järgmistes faasides neooni, hapniku, räni põlemisega. Tähe elu lõpufaasis toimub tähes sibulasarnase kihistumisega kihtpõlemine. Igas kihis toimub erinev termotuumaprotsess, välimises vesiniku põlemine, järgmises heeliumi põlemine. Viimasesse faasi on täht jõudnud siis, kui sünteesiprotsessid jõuavad raua tootmiseni
kosmiliste objektide kirjeldamisel sageli hoopis suuremaid mõõtühikuid, mille tegelikku suurust inimene tajub paremini. Näiteks Päikesesüsteemi kirjeldamisel kasutatakse astronoomilist ühikut (a.ü.), mis võrdub Maa kaugusega (149,6 miljonit km) Päikesest. Seega võib öelda, et Saturn on Päikesest umbes 9,5 a.ü. kaugusel. Kuna Saturn asub Päikesest väga kaugel, siis on seal ka väga külm võrreldes keskmise pinnatemperatuuriga Maal (+22 C). Saturni temperatuur on umbes -180 C. Sellisel temperatuuril ei külmu mitte ainult vesi vaid ka paljud teised ained, mis Maa tingimustes on normaalselt gaasilises olekus. Näiteks meie majapidamisgaasi peamine komponent metaan võib Saturnil normaalselt olla nii vedelas, kui ka tahkes olekus. Metaani keemistemperatuur on -161,4 C ja sulamistemperatuur -182,6 C. Saturni läbimõõt on 120 536 km, Maa läbimõõt on aga 12 756 km, seega on
Osutus, et seda nähti juba aastatel 1876 ja 1903. Ka 1960. ja 1990. aastal ilmus ta jälle nähtavale. Ta näib olevat umbes Saturni aastase tsükliga tormiala, mis tekib, kui Saturni põhjapoolkeral on suvi. "Voyager-1" avastas sellel planeedil ka maakera mõõtu suure punase laigu, mis aga polnud nii ere ja püsiv nagu Jupiteril. Pilvede ülemisel piiril on õhutemperatuur -175 C Kuna Saturn asub Päikesest väga kaugel, siis on seal ka väga külm võrreldes keskmise pinnatemperatuuriga Maal (+22 C). Saturni temperatuur on umbes -180 C. Sellisel temperatuuril ei külmu mitte ainult vesi vaid ka paljud teised ained, mis Maa tingimustes on normaalselt gaasilises olekus. Näiteks meie majapidamisgaasi peamine komponent metaan võib Saturnil normaalselt olla nii vedelas, kui ka tahkes olekus. 3 Saturni rõngad Saturni rõngad on tõenäoliselt tekkinud mitmeid miljardeid aastaid tagasi.
Osa tema gaasilisest ainest valgub naabertähele, mis muutub selle tagajärjel oma kaaslasest palju suuremaks. Esialgsest hiiust saanud punane ülihiid aga plahvatab supernoovana ja moodustub kas valge kääbus, pulsar või must auk, olenevalt tähe algsest suurusest. Nüüd muutub teine hiidtäht punaseks hiiuks ja temaga kordub sama, kuni lõpuks tiirlevad üksteise ümber 2 läbipõlenud tähte. Hiid täht on tunduvalt suurema raadiuse ja heledusega kui peajada täht, mis on sama pinnatemperatuuriga. Hiidtähtede raadius on tavaliselt 10 kuni 100 korda suurem kui Päikese raadius, mis on 695 500 km. Tähti mis on heledamad kui hiiud kutsutakse superhiidudeks või ülihiidudeks. Tähest saab hiidtäht, kui kogu olemasolev vesinik tähe tuumas on ära kasutatud ning mille tulemusel on täht lahkunud peajadast. Punane hiid On hele hiid täht, mis on väikese või keskmise massiga (0.5 kuni 10 Päikese massi) asudes tähe evolutsiooni hilises staadiumis
sisemuses aste leidvates tuumasünteesides. Tähtede hulka arvatakse ka tuumasünteesi lõpetanud taevakehad, mis kiirgavad jääksoojuse arvel. Omadus ise valgust kiirata, eristabki tähti teistest taevakehadest Tähe heleduse ja pinnatemperatuuri määrab ära põhiliselt tema mass. Mida suurem on mass, seda kõrgem on temperatuur, seda intensiivsemalt eraldub tuumaenergia ning seda heledam ja kõrgema pinnatemperatuuriga on täht. Aga seda kiiremini ta ka oma tuumkütuse varud ammendab. Ajaliselt kestab see umbes 10 miljardit aastat. Tähe värvuse määrab tema temperatuur (nagu ka eespool sai mainitud) ning selle järgi saavad ka nad oma nimed: väikesed külmad tähed helenduvad punaselt, neid nim. punasteks kääbusteks või allkääbusteks, neist suuremaid kollaseid tähti nim. kollasteks kääbusteks, suuremaid ja kõige kuumemaid sinakasvalgeid tähti kutsutakse sinisteks hiidudeks
kihis. Lõpuks on tuum piisavalt kokku surutud, et alustada heeliumi põlemist ja täht kahaneb raadiuses ning selle pinna temperatuur tõuseb. Massiivsematel tähtedel läheb tuumapiirkond vesiniku põletamiselt enam-vähem otse üle heeliumi põletamisele. Peale heeliumi ammutamist tuumas, jätkub põletamine süsiniku ja hapniku kuuma tuuma ümber asetsevas kihis. Siis läbib täht arengutee, mis sarnaneb tavalisele punase hiiu faasile, kuid kõrgema pinnatemperatuuriga. 2.2.1 Massiivsed tähed Väga suure massiga tähed, mille mass on rohkem kui üheksa päikese massi, paisuvad heeliumi põletamisfaasil, et moodustada punased ülihiiud. Kui tuuma heelium on ammendunud, võivad nad jätkata nende elementide sünteesi, mis on raskemad kui heelium. Tuuma surutakse kokku, kuni temperatuur ja rõhk on piisavad, et algaks süsiniku põlemine. See protsess jätkub, järgmistes faasides kasutades kütuseks neooni, hapnikku ja räni. Tähe elu lõpu
heledus, ja arenemiskäik on määratud samade suuruste muutuvusega. Veel hiljuti valitses tähtede arenemisteooria, mille järele kõik tähed moodustavad enam-vähem sama arenemisaheliku eri lülisid, nii et tähtede omaduste erinevus oleks peamiselt tingitud vanuse vahedega. Arvati, et tähed algavad oma elukäiku "hiidtähtedena", suure läbimõõduga (10-100 korda Päikese läbimõõdust) ja väikese tihedusega ning madala pinnatemperatuuriga punakate või kollakate gaaskeradena, nagu Arktuurus, Aldebaran, Kapella; need tõmbuvad aja jooksul kokku, muutudes "kääbustähtedeks" väikese läbimõõduga (1-3 korda Päikese läbimõõdust), esialgu heledateks ja kõrge pinnatemperatuuriga sinikasvalgeiks või valgeiks tähiks, nagu Siirius, Veega, Suure Vankri tähed; edaspidi need ",jahtuvad", pinnatemperatuur ja heledus langevad, muutudes kollakaiks nagu Päike, pärast punakaiks. Niisugust
Teiseks tähtsaimaks tähte kirjeldavaks karakteristikuks tähe heleduse kõrval on tähe spekter, mis annab uurijatele detailse ülevaate nii tähe keemilisest koostisest, massist (mis on seotud läbimõõduga) kui kirjeldab tähe nähtavat värvust (pinnatemperatuuri). Erineva spektriklassi tähti tähistatakse suurtähtedega: O, B, A, F, G, K, M O – sinised, kõige kuumemad (pinnatemp. 25 000 … 50 000K) tähed, koosnevad peamiselt ioniseeritud vesinikust A – sinakasvalged, pinnatemperatuuriga 7500 … 11 000K (spektris H, He ja ioniseeritud Ca) – Veega, Siirius G – kollased 5000 … 6000K (tugevad Ca, K, Fe jpt metallid, H nõrk) – sellesse spektriklassi kuulub Päike M – punased, kõige „külmemad“ (2000 … 3500K) tähed – spektris keerulisemate ühendite (TiO, CN, ZrO) molekulide jooned Tähti uurides avastati, et nende spektrijooned on võrreldes Maal tekkivate samade ainete spektritega nihkunud pikemalainelisemaks – tegu on Doppleri efektist tuleneva
Joonisel 3 on toodud vee tiheduse sõltuvus temperatuuris. Nagu näha, on vee tihedus suurim temperatuuril 4 oC. Seega, kui veekogu hakkab jahtuma, siis soojem vesi on pinnal kuni hetkeni, mil veetemperatuur veekogu põhjas saavutab 4oC. Edasisel jahtumisel langeb ka veekogu pinnal temperatuur kuni 4oC-ni ning seejärel allapoole 4oC. St, võrreldes algse olukorraga, mil põhjas oli külmem vesi, on nüüd põhjas soojem vesi (võrreldes vee pinnatemperatuuriga). Kui vesi hakkab nüüd külmuma, siis algab ka külmumine pealt, ning kuivõrd jää tihedus on väiksem kui veel, jääb jää vee pinnale, takistades sedasi veekogu edasist kiiret jahtumist. Vee selline käitumine temperatuuri muutustel on võimaldanud elu arengut piirkondades, kus vesi külmub. 1.0050 1.0000 0.9950 ρ (kg/m3)
tajutavale õhu kvaliteedile (PAQ: perceived air quality) (Fang jt. 1998). Võrreldes niiske ja sooja õhuga, hinnatakse kuiva ja jahedat õhku kvaliteetsemaks. Sisetemperatuur ja ruumi piirdepindade temperatuur mõjutavad otseselt hoonete soojusenergia kulu ruumide kütteks. Soome ühepereelamutes läbiviidud uuring (Vinha jt. 2005) kinnitas tuntud rusikareegli kehtivust: keskmise sisetemperatuuri muutus 1 ºC võrra mõjutab energiakulu ~5 %. Kui hoonepiirded on madala pinnatemperatuuriga (soojustamata piirded, millel on suur soojusläbivus), siis soovib inimene sama soojusliku mugavuse saavutamiseks (sama operatiivne temperatuur) kõrgemat sisetemperatuuri (ISO EN 7730). Seda omakorda suurendab soojusenergiakulu. Vastavalt eluruumidele esitatavatele nõuetele (VV määrus nr. 38) peab õhutemperatuur eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele
annaabi.ee 
