Pikk tee endani. Kirjand. (2)

Pikk tee endani
Vastsündinud lapsel puudub eneseteadvus ja ettekujutus maailmast. Paari kuu jooksul oma keha ja ümbritsevat maailma uurides õpib ta oma käsi ja jalgu kontrollima ning umbes aasta vanuselt käima ja rääkima – seda eeldusel , et ta ümbruses on teisi inimesi, keda matkides õppida. Kõige tähtsam eeskuju on lapsele tavaliselt inimene, kellega koos ta on veetnud oma esimesed eluaastad ning teda üritab laps kõige rohkem jäljendada – algul alateadlikult, hiljem teadlikult talle meele järele olla püüdes.
Juba esimestel elukuudel tekib konflikt täiskasvanutega, kes tahavad hoopis midagi muud kui laps ise tahaks – vanemad peavad hoolitsema ka selle eest, et laps endale mänguhoos viga ei teeks , mis muidugi piirab lapse mänguvõimalusi. Mida vanemaks inimene saab, seda laiemaks muutub tema maailm – ja seda rohkem leidub inimesi, kellega tuleb arvestada. Selleks, et leida kompromisse enda ja teiste soovide vahel ning elada täisväärtuslikku elu tuleb õppida, katsetada erinevaid tegevusi, leida huvitavat, tutvuda eri kultuuridega ning suhelda – ning sellega tuleks alustada võimalikult varakult.
Kooli ja lasteaeda minnes tekivad uued autoriteedid – kui varem olid kõige tähtsamaks eeskujuks vanemad (või hooldajad, kellega laps koos kasvab), siis nüüd tõusevad nende kõrval tähtsale kohale õpetajad ja teised õpilased. Lisaks kodustele traditsioonidele kasvab kooli ürituste tähtsus.
Mäletan hästi, kuidas 1997. aasta sügisel alustasin kooliteed – kõige vanema klassi õpilane viis mind käest kinni hoides kooli sisse, direktor kutsus kõiki uusi õpilasi ükshaaval enda juurde, et meil kätt suruda ja ulatada elu esimene aabits. Uhke tunne oli.
Kuna mu vanaema oli kooli direktor ja matemaatika õpetaja, olid mul kuni kuuenda klassini kõik viied, sealt edasi neljad -viied. Õppimine koolist koju jõudes oli vältimatu – vanaema arvas , et see on teadmiste kinnistamiseks ja õpiharjumuse kujundamiseks vajalik.
Samas olid klassis populaarsemad mitte nii heade hinnetega õpilased, kes tihti jätsid õppimata ning aasta lõpus direktorilt terve kooli ees kiituskirja vastu võttes soovisin pigem, et oleksin rohkem teiste moodi. Õppimine polnud „lahe“, hoopis ägedam oleks olnud õpetajatele vastu vaielda , kodused ülesanded täitmata jätta ning koolist põhjuseta puududa. Nii tuligi valida populaarsuse ja õppimise vahel.
Pärast põhikooli lõpetamist tuli teha jällegi valik – kas minna kutsekooli või gümnaasiumi. Otsustasin kolida maalt linna ning kuigi sain sisse mitmesse tunnustatud keskkooli, näiteks Reaalkooli ja Inglise Kolledžisse, valisin järgmiseks neljaks aastaks Tallinna Polütehnikumi, kus jätkasin õpinguid telekommunikatsiooni õppesuunal. Pärast kolme aastat ma ei kahetse tehtud valikut ega arva ka, et tänu kutsekoolis keskhariduse omandamisele oleks mul raskem kõrgkooli sisse saada – kõik oleneb ikkagi enda motiveeritusest ning valmidusest pingutada oma soovide ja unistuste nimel. Pigem vastupidi – tänu kutsekoolis õppimisele olen saanud juba eelteadmisi eriala kohta, mida tahan edasi õppida ning olen paremini valmistunud sisseastumiskatseteks.
Juba oma 18. aastase elu jooksul olen pidanud tegema palju valikuid , mis on mõjutanud seda, kes ma praegu olen ning kogu mu tulevast elu. Mu maailmapilt ja põhimõtted on mitu korda kardinaalselt muutunud – ja kui juba 18. aasta jooksul on mu mõtted nii palju muutunud, siis võin vaid ette kujutada, kui palju need muutuvad keskmise, umbes 74-aastase, eluea jooksul.
Seega mõjutavad inimese kujunemist nii teiste inimeste, näiteks vanemate ja sõprade arvamus, valikud , mis inimene elu jooksul teeb – kellega suhelda, kuhu elama asuda , kus koolis õppida jne. Kuna inimene muutub kogu elu ja teda mõjutavad lugematu hulk tegureid, ei saa rääkida eneseleidmisest – kes muu inimene ikka olla saaks, kui ise? Saab rääkida ainult sihtidest, mis inimene elus seab ja milleni ta elus jõuda tahab ning sellest, missugune on olnud tema tee praeguse hetkeni.
Kuigi enese lõplikku leidmist pole olemas, on minu elu eesmärk ennast arendada, nautida elu täiel rinnal ning muuta enda ning teiste elu huvitavamaks ning elamisväärsemaks. Seega per aspera ad astra ehk läbi raskuste tähtede poole.