Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas. Katoliku usk tõi tarvitusele ristid ja palvekeed. Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood. XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja. XIX sajandil hakati kandma lühikesi villaseid kampsuneid ja vatte. Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik. XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood.
Hea oleks kasutada sellist l�ikelahendust, mis v�hendaks tugevat �lajoont. Seega v�iks kasutada �lajoonel ka minimaalselt detaile. Selleks tuleks ka r�ivaste �laosas v�ltida t�helepanu �ratavaid drapeeringuid, kirevaid tikandeid, �lasalle ja k�rgeid lopsakaid kaeluseid. Tugevat �lakeha varjavad veel h�sti ka kitsamatel seelikutel ja p�kstel kantavad lahtised jakid (tumedamad �hev�rvilised ja pikitriibulised). Kraed ja kaelala�iked peaksid olema pikad ja teravad, et suunata pilku allapoole. Oluline on ka v��joone k�rgus. Pihal�ikejoon v�iks asuda veidi madalamal ja k�rget v��joont tuleks v�ltida. Antud figuurit��bile sobib h�sti sirge moesiluett, see v�imaldab n�idata tugevat �lakeha v�iksemana ning toob esile kitsa puusa. Kuna kitsapuusalistel naistel on enamasti saledad jalad, siis sobib sellisele figuurile veidi l�hem r�ivastus.
tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes lihtrahvast - mõisasse teenima võetud talupoegadest. Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige
tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk-järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast (eriti pärast talurahvale liikumisvabaduse andmist) võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naiste rõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudulistega, 1860.-1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põiktriibulisest või ruudulisest riidest kleiti - kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese. Tööriided Töörõivaste puhul on esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kõik terviklikku rõivakomplekti kuuluvad esemed ei olnud tööl kohustuslikud - eesti naiste
õiemotiive. Üldse kandsid Lääne-Eesti naised rahvarõivaseelikuid kaua, igapäevarõivana 20. sajandi keskpaigani. SAARED Kolme suurema saare - Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu rõivastus kujunes Mandri-Eestiga võrreldes mitmeti erilaadseks. Naiste ülikonnale olid iseloomulikud kurrutatud (kuumade leibade abil plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud. Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Saaremaal ja Muhus põikitriibulisteks. Hiljem tulid moodi pikitriibulised seelikud. Põlle kandsid saartel ka täiskasvanud neiud ja see oligi eeskätt piduliku ülikonna osa. Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid. Varem kanti käiseid ka Muhus, kuid 19. sajandil olid need veel vaid pruudi- ja noorikurõivastuses. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid lambapruunid või -mustad ning Sõrves hallid. Potisinine värv saartel märkimisväärselt ei levinud.
Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused. Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised. Naisterõivad Tänapäeva mõistes aluspesu talurahvas ei tundnud. Valge linane särk oli otse ihul. Särgile mähiti peale vöö. Jalga pandi põlvini ulatuvad villased sukad ja nende peale pastlad, mille valgeks pleegitatud paelad ristati mööda sääri põlvede alla. Paelte kinnitamise koht seoti üle värvilistest lõngadest sukapaelaga.
ja sissekootud kirjades) · Naiste rõivastusele oli Lõuna- · Meeste ülikond koosnes Eestis iseloomulik pikkade särgist, pükstest ja vatist varrukatega särk, kaunistatud (viimast ei kantud Mulgimaal). pilu või geomeetrilise tikandiga See oli potisinist värvi. · 19. sajandi esimese poolel · Kagu-Eesti meeste rõivastuses muutusid üldiseks ilmnes rida venepäraseid jooni, pikitriibulised seelikud näiteks pükste lõige ja särgi · Abielunaiste tunnus - tanu - oli kandmine vöötatult pükste peal valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid. · Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju setudel, kellel see avaldus meeste ja naiste rõivakomplektides tervikuna. · Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke.
hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.16. saj asendunud hõlmadega pikk-kuubedega. Pidulik peakate kõrge vildist kaapkübar. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi. 18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi. Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, 1 mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal 18. sajandil kasutusele lühike jakitaoline kampsun
Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti). Liistikut kanti eriti Läänemaal. Rõivastusse kuulus ka kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti, mida kanti nii otse õlgadel kui ka kampsuni all. Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks, sama sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid. Pikitriibulised seelikutele oli iseloomulik mitmest kohast kinniseotud vihtidena värvitud ja seepärast kirjuks jäänud lõnga sissekudumine. Kihelkonniti olid erinevad naiste peakatted. Kui põhja pool kanti pott- ja kabimütse, siis lõuna pool oli tavapärane hoopis eriilmeliste lillkirjaga kaunistatud tanude kandmine. Meeste riietuseks oli põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond. Läänemaal
Värvli pikkus on 21 cm, krae pikkus on 45 cm ( ERM A 563: 860). Lahtkrae tikand Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level seelik Kahar seelik ilmus Eesti talunaise rõivastusse ühevärvilisena, kuid muutus 18.saj. keskpaigast alates järkjärgult pikitriibuliseks. Varasemad pikitriibulised seelikud tehti ostetud või mõisakangrute kootud kangast. Hiljem hakkasid talunaised ise seelikukangaid kuduma ja seelikute triibustik omandas paikkondlikke erinevusi (Kaarma, Voolmaa 1981). Tori pikitriibulised seelikud on eriilmelised. ERMi kogudes on rohkesti nii pealisseelikuid (piduseelikud) kui ka alusseelikuid (tööseelikud). Pealisseelikud on kirkamad ja mitmevärvilisemad. Alumised seelikud on enamasti kahevärvilised.
Varruka laienduseks on kaenla alla õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukasuud on kurrutatud, värvlid kaunistatud sõlmtagidega. Särk kinnitub kurgu alt sõltusega, madalamal kantakse sõlge. 3 Seelik 19. sajandi alguses leidus veel üksikuid ühevärvilise kitsa seeliku kandjaid. Samal ajal levisid kaharad pikitriibulised vabalt langevad voltidega seelikud. Riie kooti linase lõime ja villase koega koeripspindne. 1880. aastate paiku hakkasid mõned naised kandma ka ruudulisi seelikuid. Seeliku laiuseks arvestatakse 3 meetrit, pikkuseks 25 kuni 30 cm põrandast, mõõta tuleb ilma kingadeta.
olulisel kohal. Toitumisharjumused jäid samaks leib, puder, kala. Kultuurina hakati proovima ka läätsesid. Erinev oli toitumine talgutel. Talgud ja pühad erinevad kombed. Eesti köök põhineb suures osas saksa köögil. Talgud lihatoidud. Igapäevaseks joogiks oli kali, mõdu ja taar. Tähtpäevadel ohjeldamatult viina ja õlut. Rootsi ajal tuli rahvariiete kandmise komme. Pikitriibulised sellikud, pottmütsid ja meestel murumütsid pidupäevadel. Hakati ohtralt rajama kõrtse. Kõrtsis käimine muutus elu lahutamatuks osaks. 16951697 olid nn suure nälja aastad, kõige suurem näljaperiood Eesti ajaloos, 70 75000 inimest suri nälga. Põhjasõda 17001721 Sõja põhjused ja eellugu: kõige üldisemaks põhjuseks oli võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel, Venemaa soov saada väljapääs Läänemerele. Rahvusvaheline olukord oli kujunenud järgmiselt: 1)
Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj. teisel poolel jäid pikitriibulised seelikud lihtsamaks. Neid kooti nüüd enamasti kahes värvis kitsaste tripudega (näiteks sinist-halli, punast-musta) ning peeti töö- ja alusseelikutena. Põll kuulus 19.saj. esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta minna isegi üle toa. Neidudele oli põll häbistav. Põhiliselt olid siinsete naiste pikulikud põlled 19.saj. esimesel poolel kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillasest nn. klaarriidest. Sageli olid
külaliste arvu, söögi ja joogi hulka, kingituste iseloomu ja hulka jne. Muistsed pulmad olid reeglina ka nn. kahe otsaga, st. osa pulmapeost peeti pruudi, osa peigmehe kodus. (5) Riietus Uuendusena levis 18. sajandi algupoolel Põhja-Eestis, seejärel üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Varasemate ühevärviliste asemele tulid alates sajandi keskpaigast rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu Mandri-Eestis ja jõudsid mõningal määral ka saartele. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised järk-järgult tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai Põhja-Eestis samal ajal rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal, vähem Lääne-Eestis juba 18
Peale mõisniku ja tema sugulaste elas seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes lihtrahvast - mõisasse teenima võetud talupoegadest. Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja
annaabi.ee 
