(1788) ning „Sarema Jutto ramat“ (1807) ja teine osa 1812 Raamatu 1. osa sisaldab 43 algupärast õpetlikku juttu, mis lähtuvad autori tähelepanekutest Saaremaa eluolu kohta. Teises osas on 23 juttu ja üks luuletus Luce keelekasutus on rahvapärane ja saaremaalike murdejoontega Lõunaeesti kirjakeel 18. sajandi lõpus Lõunaeesti kirjakeel hakkas hääbuma pärast põhjaeestikeelse täispiibli ilmumist Pietistlike käsikirjade tõlkimisega ning piibellike juttude ja vaimulike laulude kirjutamisega tegeles ka eestlasest kirjamees Mangu Hans Ilmuma hakkas Tarto-Ma Rahwa Kalender ning Tarto maa rahwa Nädalli-lehte, mis jätkasid tartukeelse kirjanduse traditsiooni 18. Sajandi eesti kirjakeele lühiiseloomustus Valdavaks kirjaviisiks sai B. G. Forseliuse ja J. Hornungi kasutusele võetud nn vana kirjaviis 1739, aasta täispiibli alusel ühtlustus kirjakeel
Johann Voldemar Jannsen Kirjanduslik looming Oma kirjanduslikult tegevuselt on pietistlike vaadetega Jannsen väga lähedane õpetlik- sentimentaalsele ajajärgule. Tema ilukirjandusliku toodangu peamiseks eesmärgiks on rahvast valgustada, õpetada, kõlbeliselt harida. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega Vändras 1845 aastal. Tema kolm avaldatud teost sisaldasid koos viisidega kokku 1003 laulu, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860
· PÄRISORI-inimene, keda võis perest ja maast lahus müüa · POSITIIVSED MÄÄRUSED-kindralkuberneri ettepanekud, mis olid loodud pärisorjuse kaotamiseks · PEARAHARAHUTUSED-eesti ja läti talupoegade väljaastumised · MERKEL-Liivimaa koduõpetaja ,,Lätlased, eriti Liivimaal filosoofilise sajandi lõpul" · PIETISM-usuvool,mis oli luteri kiriku süvenevale konservatismile vastu · VENNASTE E. HERNHUUTLASTE LIIKUMINE-Pietistlike ideede levitajad,usuvabadus. · RATSIONALISM-uus praktiline suund, tähtsaks muutus mõistus · JOHANN GEORG EISEN-ratsionalistidest kirikuõpetajate vanema põlvkonna esindaja, Torma pastor · AUGUST WILHELM HUPEL-Viljakas litertaat, kes pärandas tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast kogumikus ,,Topograafilisi teateid eesti ja liivimaast" · JOHANN GOTTFRIED HERDER-Saksa suurim valgustaja
Asehalduskord Eesti- ja Liivimaa esiotsa pandi ühine asevalitseja Linnaduuma Rüütelkond Eestimaa rüütelkond- selle moodustasid aadlikud Põhja-Eestis, mis oli Rootsi võimu all. (Rüütelkonna kõrgemaks asutuseks oli aadli maapäev, millest võtsid osa kõik mõisate valdajad.) Jesuiidid Katoliku mungaordu liikmed Superintendent Kubermangu kõrgeim vaimulik Pietism saksa protestantismi vabadusliikumine. Rõhutas avatust ja uuendusi Hernhuutlased Pietistlike ideede levitajad Suur reduktsioon- Karl XI alustatud erakätesse antud riigimaade tagasivõtmine. (tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kes pidid osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile.) Vakuraamat- raamat, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Rahulepingud (aeg, osapooled, sisu): Jam Zapolski Venemaa ja Poola. 1582.a Venemaa andis kõik Liivimaal vallutatud linnused Poolale Pljussa Venemaa ja Rootsi. 1583
algupärast juttu, tähelepanekud Saaremaa eluolu kohta 18. sajandi kirjakeel o Tartu murdel põhinev lõunaeesti kirjakeel hakkas pärast täispiibli ilmumist taanduma, o pietistlikku kirjandust (vagadusele ja headele kommetele innustav) ilmus lõunaeestikeelsena o Jihann Christian Quandti 1737.a ilm vagade juttude kogumik o eestlasest Mangu Hansult pietistlike tekstide tõlge + vaimulikud laulud o Ilmus usu- ja ilukirjandust, perioodikat, tarbekirjandust: 18. saj lõpus alustas Tarto-Ma Rahwa Kalender, Tarto maa rahwa Näddali-leht ü Valdav Forseliuse ja Hornungi nn vana kirjaviis ü 1739 piibli ilmumine ühtlustas kirjakeele, mis eeskujuks kuni 19. sajandi esimese pooleni, ü tekkis kõrgstiilne ja lauseehituslike võõrmõjudega raamatukeel, ü
Thor Helle juhtiv osavõtt põhjaeestikeelse piibli tõlkimisest aastatel 1728-1738 ja selle väljaandmisest 1739.a. Tallinnas. Tõenäoliselt on A.Thor Helle sulest ilmunud ka "Viis head jutto ühhe öppetaja ja usklikko Tallopoja wahhel" (1740 Tallinnas), mis on kirjutatud sissejuhatuseks piibli lugemisele. Thor Helle põhjaeesti kirjakeele arendajana: Anton Thor Helle oli juhtivaid tegelasi põhjasõjajärgsel ajal Tallinnas ja selle ümbruses tegutsenud pietistlike pastorite rühmituses, kes tegid palju eestikeelse kirjasõna arendamiseks. Thor Helle osalusel toimetati põhjalikult rootsiaegset kirikukäsiraamatut ning anti välja selle uus, pietistliku suunitlusega täiendatud ning keeleliselt redigeeritud trükk ,,Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat" (Halle, 1721), millest ilmus (kuni 1850. aastani) kokku 46 kordusväljaannet. Käsiraamatu toimkond andis välja ka saksa pietisti J. A.
mõisavargus, nekrutikohustusest kõrvalehoidmine. II osas on 23 juttu ja üks luuletus. Luce keelekasutus on rahvapärane, saaremaalike murdejoontega. 9. 18. saj kirjakeele arengud (õp lk 93/konspekt) Tartu murdel põhinev lõunaeesti kirjakeel hakkas pärast täispiibli ilmumist taanduma. Pietistlikku kirjandust (vagadusele ja headele kommetele innustav) ilmus lõunaeestikeelsena Jihann Christian Quandti 1737.a ilm vagade juttude kogumik. Eestlasest Mangu Hansult pietistlike tekstide tõlge + vaimulikud laulud Ilmus usu- ja ilukirjandust, perioodikat, tarbekirjandust: 18. saj lõpus alustas Tarto-Ma Rahwa Kalender, Tarto maa rahwa Näddali-leht Valdav Forseliuse ja Hornungi nn vana kirjaviis 1739 piibli ilmumine ühtlustas kirjakeele, mis eeskujuks kuni 19. sajandi esimese pooleni. Tekkis kõrgstiilne ja lauseehituslike võõrmõjudega raamatukeel. Hakkas ilmuma poolilmalik jutukirjandus. 18
Heinrich Rosenthali juures Tallinnas, viimased eluaastad aga Tartus. 1889. aastal tähistas Jannsen seal ka oma 70. sünnipäeva, mille puhul sai auaadresse ja tervitusi mitmetelt organisatsioonidelt. Johann Voldemar Jannsen, eesti kultuuriloo üks tähtsamaid tegelasi, suri 13. juulil Tartus. Papa Jannsen maeti suure rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule. J.V.Jannseni mälestusmärk Kirjanduslik looming Oma kirjanduslikult tegevuselt on pietistlike vaadetega Jannsen väga lähedane õpetlik- sentimentaalsele ajajärgule. Tema ilukirjandusliku toodangu peamiseks eesmärgiks on rahvast valgustada, õpetada, kõlbeliselt harida. Luuletused Kirjandusliku tegevusega alustas Jannsen juba Vändras, avaldades 1845. aastal saksa keelest tõlgitud vaimulike laulude kogu "Sioni-Laulo-Kannel", millele hiljem järgnes veel kaks annet. Samuti peamiselt saksa eeskujul või saksa keelest tõlkides kirjutas Jannsen ilmalike laulude kogu "Eesti laulik"
„Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache" (lühike sissejuhatus eesti keelde). Lühigrammatika koostamine oli oluliseks sammuks ka selle aja suurimal kirjandusalasel ettevõtmisel: eestikeelse Piibli tõlke ettevalmistamisel. Omaaegse eesti kirjakeele süsteemi edasiandjana on Helle eestvõttel koostatud grammatikal väga oluline keeleajalooline tähtsus. • Anton Thor Helle oli juhtivaid tegelasi põhjasõjajärgsel ajal Tallinnas ja selle ümbruses tegutsenud pietistlike pastorite rühmituses, kes tegid palju eestikeelse kirjasõna arendamiseks. Thor Helle osalusel toimetati põhjalikult rootsiaegset kirikukäsiraamatut ning anti välja selle uus, pietistliku suunitlusega täiendatud ning keeleliselt redigeeritud trükk „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat“ Käsiraamatu toimkond andis välja ka saksa pietisti J. A. Freylinghauseni teose tõlke „Jummala Nou Innimesse iggawesse önnistussest“
sajandil Ka teised valgustajad omasid samasuguseid vaateid Venemaa suhtes nagu Hupelgi. Saksamaal tugevnesid Prantsuse revolutsiooni käigus kriitilised hääled Vene isevalitsuse üha reaktsioonilisemaks muutuva poliitika suhtes. Tärkav natsinalism tõi kaasa erapooletu huvi vähenemsise Venemaa suhtes. Balti provintsides kestis riigipatriotism edasi. Kuid aegamisi hakkas rahvuslik liikumine Saksamaalt ka Balti provintsidesse sisse imbuma. VII KEELEMEES Pietistlike pastorate keelealased saavutused Tänu pietistide pingutustele tõlgiti kogu Piibel eesti ja läti talupojakeelde. Lätikeelne Piibel ilmus aastatel 1685-1689. Eestikeelne tõlge ilmus aastal 1739. Eestikeelne piiblitõlge oli mitme Eestimaa pastori ühistöö tulemus. Hupeli eestikeelsed tõlked ja tema eesti keele proovid Hupel oli 18. sajandi teise poole tähtsaim eesti keele uurija ja sõnavara koguja. Ta tõlkis saksa keelest eesti keeled Peter Ernst Wilde teoseid
12. VENNASTEKOGUDE LIIKUMINE JA HERNHUUTLIK KIRJASÕNA Vennastekogudus Eestlaste kultuuriajaloo seisukohalt kujunesid 18. sajandi luterlikus kirikus eriti oluliseks just pietism ning vennastekoguduste liikumine. Varane vaimulike ning aadlikegi hulgas levinud pietism valmistas teed vennastekogudusele, mille asutajaks oli krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf aastal 1727. Vennastekoguduse liikmed, keda nende päritolumaa järgi ka böömi vendadeks nimetati, tegutsesid pietistlike jutlustajatena ja vaimuliku äratuse levitajatena.. Aastal 1729 saabusid nende esindajad Liibavisse ja Riiga ning seejärel teistesse keskustesse, milleks Läti alal oli eelkõige Volmari ja Eestimaal Tallinna linn, kuhu esimesed jutlustajad eesotsas Christian Davidiga jõudsid 1730 algul. Aastal 1736 külastas Baltikumi ka krahv Zinzendorf, ning järgmisel aastal tuli Balti kubermangudesse poolsada vennastekogudusse
keelest. See oli üks tulekolle, ortodoksete luterlaste jaoks oli see pühaduseteostus. Rootsi võimud suhtusid rangelt eitavalt, Rootsis oli pietism keelatud. Keskvõimu vahetudes kadus Balti provintsides pietismi keelu nõue. Vene keskvõim ja Balti rüütelkonnad ei olnud selle vastu. Põhjasõja järel tulid Baltimaadesse pietistidest pastorid, konsistooriumide toel hakati mõjutama mõisnikkonda, et pandaks ametisse pietistlike pastoreid. Balti provintsides oli tegemist Halle pietismiga (Halle ülikool). Pietism muutus Eesti alal valitsevaks usuvooluks. Laiemalt tähendas see seda, et oli suur vahe ortodoksest luterlasest ja pietistist pastori vahel. Pietist oli kohusetundlik ning võttis koguduse teenimist väga tähtsalt. Kohusetunne tähendas, et toimus suur tegutsemine kõikides kirikuelu valdkondades. Kirikuhoonete taastamine, koolide taastamine, eestikeelse kirikukirjanduse väljaandmine.
Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, vastastikusele abistamisele ja õpetamisele ja hingehoiule. Tõstis rahva hulgast esile kirja- ja lugemisoskusega ning esinemisvõimelisi isikuid. Vennastekogudus kui esimene vaime liikumine talupoegade elus. Aitasid kaasa ka koolide rajamisele, negatiivseks küljeks aga rahvakultuuri lammutamine. Hernhuutlik kirjasõna levis eelkõige käsikirjalisena, sellesse kuuluvad pietistlike autorite (J.Arndt, H.Schubert) jutluste ja laulude tõlked, vennaste koostatud-kirjutatud jutlused, pihtimiskirjad, päevikud, olukirjeldused, aruanded. Hernhuutlaste trükki jõudnud raamatud lõid teatud aluse eestikeelsele jutukirjandusele. Vennastekoguduse koosolekud tõstsid esile ka küsimuste arutelu mõisnike vastu ja rahvarahutusi. Vennastekogudus võitles rahvausundi vastu, hävitati rohkelt paganlikke ja katolismi ajast pärinevaid pühapaiku, vennastekogudusega liitunud J.Chr
Pietism- sai alguse saksa aladel 1670nendatel. Tegu radikaalse uuenemisliikumistega (lutherluse üks vorm). Rootsi absolutistlik kuningavõim suhtus sellesse rangelt eitavalt, see oli keelatud nii Rootsi emamaal kui ka balti provintsides. 1710 vene võimuga see aga muutus. Esialgu oli see Rootsi aja "inerts" veel see, aga jaa jooksul olukord muutus. Eritisellega, kui Põhjasõja järel pandi ametisse palju uusi pastoreid(mõned enist olid juba pietistlike teadmistega). Kõrgaeg balti provintsides kuni 18 saj keskpaigani (alates 1724, kui juhtv vaimulik eestimaa konsirtoriumis oli pabtist). Liivimaa konsistooriumis läks juhtiv võib pietisti kätte 1736 ja edaspiidi pietism valdab usuvool nii pastorite kui kirikuvalitsuse poolt. Rüütelkonna vaade pietismile oli neutraalne või pigem positiivne 8pietismi pastorid olid kohusetundlikud jne). Üldistavalt võib öelda, et pietismis oluline sügavam usu isiklik tunnetamine, mitte väline
karismaatiline usutegelane. Kui Saksamaale asutakse, loob ta ümberasujate asula. Asundust hakatakse kutsuma Herrnhuti asulaks. Piirkonna eesotsas oli Saksi karhv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, kes uut asundust igati tolereerib ja lubab neid seal oma õpetust levitama hakata. Hakati oma õpetust ka laiemalt levitama, see leiab saksakeelsete inimeste seas üsna hea vastuvõtu. Paljuski öeldakse, et hernhuutluse arusaamade levitamine on seotud pietistlike ideede levikuga (kuigi võrdusmärki nende vahel ei ole!). Pietism tegeleb vaimulik-teoreetiliste probleemidega, hernhuutlus on rohkem praktiline. Mõlemal on oluline see, et nad ei löö ametlikust luteri kirikust lahku. 1720. aastate teisel poolel hakkab teave jõudma ka Eesti- ja Liivimale. Kõige esimene algus ideed levivad tänase Läti alal, seejäärel saavutatakse suur aktiivsus Saaremaal. 38
annaabi.ee 
