Piet Mondrian (0)

Piet Mondrian

Richard Riispere 12b
Elulugu
Pieter Cornelis Mondrian sündis 7. märtsil 1872 Amersvoorti linnas Hollandis. Ta elas seal oma esimesed 8 aastat. Mondrianil oli kaks venda ja üks õde, neljast lapsest oli ta vanuselt teine. Isa Pieter Cornelis Sr. oli algkooli direktor ning oli ka amatöörist maalikunstnik ning joonestaja . Mondriani onu Frits Mondrian oli iseõppinud maalikunstnik, eriti huvitus tema töödest vene õukond. Enne 1912 aastat oli ta nimi tegelikult Mondriaan, aga Piet muutis oma nime Mondrianiks, kuna ta ei soovinud, et teda aetakse segamini tema onu Fritsiga.
Mondrianide perekond oli kalvinistlikku usku, nad olid väga artistlikud: maalisid ja musitseerisid. Juba varases lapsepõlves avaldus Pieti andekus maalimises. Nii isa kui ka onu õpetasid talle maalikunsti tehnikat .
Teismelise eas hariti Mondriani põhjalikult maalikunstis ja ta õppis seda mitmetes koolides . Teda aitas õpingutes erruläinud kunstiõpetaja Baet van Ueberfeldt. Mondrian Sr. plaanis, et ta pojast saaks kunstiõpetaja. Mondrian sai endale õpetusload ja tal lubati õpetada alg- ja põhikoolides. Olles kunstiõpetaja, täitis Mondrian oma isa soovi ning otsustas hakata kunstnikuks 1892. Ta isa ei suutnud teda finantsiliselt toetada, et Piet saaks õppida Raahvusvahelises Kunstiakadeemias Amsterdamis, aga see-eest suutis onu Frits talle piisavalt raha selle jaoks koguda. Kahekümnendal eluaastal kolis Mondrian Amsterdami.
Amsterdamis õppis ta kas täis kohaga või käis õhtustes tundides ning liitus erinevate kunstnike klubidega, kus ta oma töid sai eksponeerida, esimene maal eksponeeriti 1893. 1903 , kui Piet oli 31 aastane, tasustati teda oma esimese kunsti auhinnaga „ Arti et Amicitae“ koolkonna poolt. Mondrian reisis igal pool Hollandis, kuna ta pühendas end osaliselt looduse ja maastiku maalimisele. Algul maalis ta „Hague“ koolkonna stiilis, siis sujuvalt aina abstraktsemalt, jättes välja detaile, mis olid tema meelest ebaolulised. Tema jõudmist abstraktsionismini võib selgelt näha tema puude seerias. Mida abstraktsemaks Pieti tööd muutusid, seda rohkem sai ta tunnustatumaks ja kuulsamaks kaaskunstnike ning uusi suundi pooldavate inimeste seas. Samas sai ta ka võrdlemisi suure kriitika osaliseks , enamasti Hollandi kunstnike poolt, kes leidsid , et Mondrian olevat segaduses oma kunstilises suuna poolest. Olulised olid Mondriani reisid Domburgi, väiksesse linnakesse saare peal, kuhu rajati Jan Tooropi, tolle aja ühe kuulsama Hollandi kunstniku, kunstnike kogukond . Toorop oli Hollandi ja Prantsusmaa kunstnike kogukondade vahendaja ning nägi palju vaeva, et viia kahe riigi kunstnikke kokku.
Aastal 1909 liitus Piet Mondrian usklikku kogukonnaga, mis ainult ei murdnud tema suhet õigeusklikest vanematega, aga sellest sai ka alus tema mõtlemises ja intellektuaalses pooles tema kunstis. Nendel aastatel kasvates Mondrian habeme ja mediteeris. Nagu paljud temaaegsed kunstnikud , võib Mondrian pidada boheemlaslikuks, kuigi hiljematel aastatel muutub ta välimus ametlikumaks, ta hakkab kandma ülikondi. See muutus on tõenäoliselt tingitud sellest, et tema huvi looduse ja maastike vastu muutus ning hakkas huvituma linnast. Mondriani töödes tõlgendab see tema huvi juhuslikkusesse ning ebakorrapärasusesse looduses (näiteks kuidas oksad kasvava, pilvede kuju), aga tema enimtuntud maalid koosnevad hoisontaalsetest ja vertikaalsetest joontest, kus hortisontaalsus väljendab feminiinsust ja maisust, vertikaalsus maskuliinsust ja spirituaalsust. Tema neoplastitsistlikus perioodis oli tema sihiks tekitada horisontaalsuse ja vertikaalsuse vahel tasakaal, olemaks universumi seadustega kooskõlas,nagu tema seda uskus.
Kuskil 1909, 1910 jõudis tema läbimurre nii kaugele, et teda hakati pidama üheks Hollandi avant - garde juhiks, kuigi painati teda ikka halva kriitikaga ajakirjanduses. 1910 sai temast kunsti kogukonna ja kohtu täiskohaga liige. 1911 paljastati talle esimest korda kubistide Braque ja Picasso tööd ühel näitusel Amsterdamis. Usutakse, et sellepärast ta tahtiski kolida Pariisi, mis oli Prantsusmaa kunsti ja kubismi keskus. Olnud saabunud Pariisi 1912. aastal, sai Piet kiiresti rahvusvaheliselt tuntuks oma näituste kaudu Berliinis ja Pariisis. Mondrian elas Montparnasse´ linnaosas, Eiffeli torni ligidal, ning ta nautis linna ilusaid vaateid, pidustusi ja ööelu. Piet oli innukas tantsija , eelistatavalt tantsis ta noorte naistega. Piet Mondrian müüs oma maale Pariisis vähe, aga teenis raha jäljendades kuulsaid maale Louvre ´is.
1914 algas Esimene maailmasõda. Piet Mondrian sõitis tagasi Hollandisse, et külastada oma isa, kes oli surmavalt haige. Olles Hollandis lõksus, ei näinud ta Pariisi tervelt neli aastat, sõja tõttu, kus olid tema maalimisse varustus ja maalid. Tema isa suri 1915. Sellel aastal kolis ta Laren´ isse Hollandis, kus oli siis kunstnike ühiskond, kuhu oldi meelitatud kunstnikke nagu Van Der Leck ja Von Doesburg . Viimane asutas ajakirja „De Stijl “(Stiil), mida Piet Mondrian tal teha aitas. Van Doesburg kogus kokku grupi kunstnikke, kes selle ajakirjaga tegeleksid. Nad uskusid, et kunstnikud, arhitektid ja skulptorid peaksid koos töötama ning looma uue ühiskonna, mis oleks kooskõlas „universumi seadustega“. Kunst , mis sellega kaasas käiks oleks kujult puhas ja spirituaalne, vastandina maisele. Looduslikud kujundid oli maised, sirged jooned ja kaared spirituaalsed. Seega „ei oleks võimatu luua paradiisi Maa peale“, ütlesid nad. Nüüd tuntakse „De Stijl´i“ kui kunstiliikumist, mis on peaaegu sünonüümne Piet Mondriani punaste, kollaste ja siniste neoplastitsistlike maalidega.
Tundes end rohkem kodus Pariisis, naasis ta sinna 1919, kus ta kirjastas raamatu „Le Néo-Plasticisme“ , mis sisaldas artikleid, mis ta oli „De Stijl´i“ jaoks kirjutanud. Pariisis pidas ta näitusi, liitus kunstiliikumisega ja kohtus ameeriklasest kunstnike Harry Holtzmaniga 1934. Holtzman võimaldas hiljem Mondrianil Ameerikasse sõita, kus olid tema parimad aastad kunstnikuna.
Pariisis olles värvis ta oma korteri/stuudio seinad valgeks ja kaunistas seinad hallide ja punaste papist ruutudega - ta elas oma enda maalis. Pariisiaastatel kasvas Mondriani reputatsioon kui rahvusvahelisel abstraktsionismikunsti esindajal, aga eriti siseringkonnas. Ikkagi ei olnud tema maalid kõrge rahalise väärtusega, nagu nad terve tema elu jooksul ei olnud. Mondrian ei olnud sellepärast pahane. Ta oli täitnud oma kunstlikud unistused. Pärast Hitleri võimuletulekut 1933 kuulutati Pieti kunst „kõlbmatuks“. Mondrian lahkus Pariisist 1938, enne Saksa okupatsiooni. Ta elas kaks aastat Londonis, kus ta sõbrustas kunstnikutega nagu Barbara Hepworth ja Ben Nicholson. Sakslased hakkasid avaldama sõjalist survet ka Inglismaale ja Mondrian lahkus Londonist septembris 1940. Laenatud rahadega saabus Mondrian 1940. aasta oktoobris New Yorki . Harry Holtzman otsis talle korteri ja suudio ning tutvustas teda oma sõpradele. New Yorkis lõpetas Piet oma karjääri monumentaalsete töödega nagu „ Broadway Boogie -Woogie“ ja lõpetamata „Võidu Boogie-Woogie“.
1944, peaaegu 72-aastasena, suri Mondrian kopsupõletikku New Yorki haiglas.
Kuulsamad tööd
Puude seeria :
Vasakult paremale: „Sinine puu“, „Hall puu“, „Punane puu“
De Stijli liikumisest :
Vasakult paremale: “Kompositisioon punase, kollase ja sinisega ”, “ Kompositsioon punase, kollase ja sinisega II”
New Yorkist:
„Broadway Boogie- Woogie“
Ainestik:
wikipedia.org
paintings .name/piet-mondrian- biography