Fovismi kokkuvõtev info (0)

Fovism
Fovismile pani alguse Henri Matisse 'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis [1]. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui metsikute loomade seas (parmi les fauves)[2].
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed valguse ja varjuga modelleerimine , objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.
Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.
Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.
Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.
Henri Matisse. Meri Colliore´I lähedal
Henri Matisse. Elurõõm
Kubism
Pablo Picasso portree. Autor Juan Gris
Kubism on 20. sajandi kunstivool , mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso ja Georges Braque'i töödes. Kubistide eelkäijaks oli Paul Cézanne.
Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju ( muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena ( kuup , silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).
Kubismi voolud
Algset kubismi, perioodi, mis algas 1909. aastal, nimetatakse analüütiliseks kubismiks. Seda perioodi iseloomustab motiivide (majad, puud ja natüürmordid) lahutamine justkui algosadeks (geomeetrilisteks kujunditeks) ning nendest uue pildi ülesehitamine.
Teine, hilisem vool kubismis, kannab nime sünteetiline kubism (alguseks peetakse 1912. aastat). Kunstnik paneb esmalt paika vormid ja värvid ja alles siis mõtleb välja motiivi, tavaliselt natüürmordi. Sünteetilise kubismi esindajaks on hispaanlane Juan Gris. Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Braque'i kubismi pärast 1912. aastat.
Aastast 1912 hakkasid kubistid oma piltidele kleepima juurde ajalehti, tapeeti ja kangaid. Hakati kasutama kollaažitehnikat.
Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid. Kõige tüüpilisemad on hallid - pruunid -tumerohelised ja kahvatusinised kooslused. Siiski, sünteetilist kubismi iseloomustab sageli ka suuremate geomeetriliste pindade ja erksamate ning puhtamate värvitoonide kasutamine (Juan Gris). Väga kaugele läks värvide kasutamisel Robert Delaunay. Seda suunda on hakatud nimetama orfismiks. Sünteetilisest kubismist eemaldus ka Fernand Léger, kes oma töödes kasutas tumedat värvi silindreid ja torusid . Seda suunda hakati nimetama tubismiks.
Kubism Eestis
I maailmasõjaga kaasnenud elukorralduse teisenemine,mis päädis iseseisva riigi loomisega , tõi uued tuuled ka kunstimaastikule. Eesti kultuuriruumis põhjustas muutustealdis õhkkond eelkõige kohaliku kunstielu järsu elavnemise. Hakkas tekkimas uusi kunstiorganisatsioone, hoogustus näitustetegevus ja püstitati uusi loomingulisi programme .
Seda ajajärku iseloomustab ka kubismi teke eesti kunstis. Kui teatavasti tekkis kubism Prantsusmaal 1907. a paiku P.Picasso ja G.Braque’i loomingus, siis Eestisse jõudis kubism hiljem ja märksa teisel kujul, olles mõjustatud mitmest erinevast kunstivoolust – futurismist, ekspressionismist, konstruktivismist ja purismist.
Eestisse tõi kubismi Jaan Vahtra (1882-1947). 1920 ilmusid ajakirja Ilo kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid. Need kandsid endas küll ekspressionismi, kuid samas oli tunda ka kubofuturismi vaimu. Aasta hiljem valmistas ta need graafikamapiks „ Blanc et noir“ („Valge ja must“).
Eestis viljeldi kubismi 1920. aastate lõpuni. Ühed järjekindlamad kubistid olid Arnold Akberg ja Jaan Vahtra. Jaan Vahtra eestvedamisel loodi 1923. aastal Eesti Kunstnikkude Rühm.
Kunstnikud
Arnold Akberg
Georges Braque
Robert Delaunay
Roger de La Fresnaye
Juan Gris
Fernand Léger
Pablo Picasso
Jaan Vahtra
Kubism skulptuuris
Kubistlikku skulptuuri iseloomustavad geomeetrilised vormid. Kujud näivad olevat kombineeritud eri suurusega kuupidest, koonustest, silindritest jne. Kujutatav motiiv on aimatav.
[redigeeri]Skulptorid
Aleksandr Arhipenko
Constantin Brâncusi
Henri Laurens
Jacques Lipchitz
Juan Gris
Juan Gris. “Pablo Picasso portree”
Piet Mondrian
(1872-1944)
Hollandi päritolu kunstnik. Sündis 7. Märtsil 1872 Amersfoortis. Ta õppis Amsterdami Akadeemias 1892 kuni 1895 aastani ja siis hakkas omal käel maalima. Enamus tema varasematest töödest olid maastikupildid. 1909. Aastal alustas ta puude seeriate maalimist, milles ilmnes abstraktsionismi stiil. 1912. Aastal kolis ta Pariisi, kus teda tugevalt mõjutasid kubistid.
Esimese maailmasõja alal maalis Mondrian Hollandis. Seal ta aitas asutada ajakirja “De stijl ”, mis propageeris Euroopa maalimist, arhitektuuri ja disaini. Samas hakkas ta välja töötama oma maalimisteooriaid. Mondriani huvitasid eriti antiika-aja ja ka tänapäeva filosoofide teooriad.
Tema eesmärgiks oli maalides kaotada reaalsed kujundid ja luua maale, mis jäid reaalsetest objektidest täiesti sõltumatuks. Ta jõudis oma teostega punkti, mille poole Picasso oli tegelikult pürginud, kuid ei olnud päriselt olnud piisavalt julge ja tõi alati oma maalidesse sisse teatavaid eksisteerivaid vorme. Nende kaotamine tol ajal oli täiesti ennekuulmatu ja seetõttu imetleti tema töid küll teiste kunstnike poolt, kuid tema eluajal need müügiks ei läinud.
Mondrian elas Pariisis 1919-1938, sealt kolis 1938. aastal Londonisse, kust ta 1940. aastal lahkus New York `i.
Tema viimane maal: ”Boobie-Woogie võit” jäigi lõpetamata, kui ta suri 1. veebruaril 1944 New York`is.
Piet Mondrian