"Petruška pärastlõuna" (0)

"Petruška pärastlõuna"
Vanemuise teatri suures saalis etendus 10.novembril ballett " Petruška pärastlõuna", mida käisin ka mina vaatamas ning kuulamas. Etenduse lavastas Rootsi tantsija, koreograaf ja lavastaja Pontus Lidberg. Tema koreograafias sulandub keha ja muusika ühte.
Ballettilavastus jaguneb kahevaatuseliseks, kus tähtis roll oli Petruškal, Mauril ning Baleriinil. Petruška on veidi eksinud , ega tea päris kindlalt, kes ta on, miks ta tunneb nii, nagu tunneb ja miks ta nii väga igatseb baleriini järele. Teemaks on identiteet ja inimese olemus: inimesed on need, kes nad on ning nad peavad seda tunnistama, et olla võimelised muutuma. Inimeste võimetus enda tundeid väljendada on peategelaste-vahelise konflikti allikaks.
Etendusel esitati enamasti orkestrimuusikat ning vähesel määral ka vokaalmuusikat . Teatris kanti ette Maurice Raveli "Šeherezade",prantsuse helilooja Claude Debussy "Fauni pärastlõuna" ja vene helilooja Igor Stravinski "Petruška".
Etendus algas Maurice Raveli lauludetsükliga, mida laulis Karmen Puis , ta oli ka ainuke solist terve õhtu jooksul. Ta laulis ooperit, mis oli väga võimas ning muljetavaldav. Esinesid välismaalt ballettitantsijad ning muusikalist poolt pakkus meile Vanemuise Sümfooniaorkester, mille peadirigent on Mihkel Kütson ning kontsertmeistriks on Kristel Eeroja-Põldoja.
Olles esimest vaatlust näinud, olin ma üsna nördinud, kuna pool tundi kuulasin ooperi laulmist , mis oli vägev, kuid venis liiga pikale ning ma ootasin rohkem tantsulist poolt ehk siis näha balettitantsijaid. Kuid teises vaatluses, sain ma näha seda, mida olin tahtnud, balletitansijaid. Etendus oli üldiselt nauditav, kuid pean tõdema, et minu jaoks liiga keeruline, tekkis olukordi , kus ma ei mõistnud, mida mõne tantsu või näitlemisega edasi püüti anda. See oli minu esimene ballett ning võin väita, et mu ootused olid palju kõrgemad ja pidin pisut pettuma. Mind hämmastas see, kui palju inimesi oli tulnud seda vaatama, sest minu arvates on tavalised etendused ning muusikalid palju meelepärasemad ja lihtsamini mõistetavad. Kõik oli tore, kuid midagi jäi nagu puudu, miski, mis oleks mind üllatanud, hämmastanud. Üldiselt jäin kontsertiga rahule.
Kõige enam meeldis selles etenduses Igor Stravinski lugu " Petroška". See on teos, mis on rikas nii struktuurilt , helilaadilt kui ka kõlalt. Igorit peeti 20.sajandil üheks mõjukaimaks heliloojaks. Ta on kuulus oma kolme balleti poolest: "Tulilind", "Petruška", "Kevadpühitsus". Stravinski lõi "Petroška" balleti 1910 -11. aastal, mille esietendus toimus Pariisis. Lavastus oli edukas, kuid publik oli jahmunud- etendus oli rabe , terav. Kuid rahvas polnud rahul, nad ootasid midagi enamat .
Esituse tase on hea, sest esitatud lugudest oli see just kõige kaasahaaravam. See lugu oli täis üllatusi, kui algas see rahulikult ja vaikselt, siis oli ootamatuid kohti, kus muusika valjenes, ning muutus kiiremaks ja traagilisemaks, süngemaks. See oli teos, mis jäi meelde ning meeldis mulle. Tekitas tunde, et seda lugu võiksin ma pikemalt kuulata, sest see oli pidevalt muutuv ning ootamatu, eripärane ja nauditav. Võrreldes esimese looga "Šeherezade", võin öelda, et esimene lugu tekitas pigem und ja oli liiga aeglane, kuid viimane oli mõnus ja minule meelepärane.
Balletitantsijaid oli laval kümne ringis koos solistiga. Kuid orkestrisse kuulus üle viiekümne inimese, sest oli kuulda helisid viilulilt, vioolalt, tšellolt, kontrabassilt, harfilt, flöödilt, oboelt, klarnetilt, fagotilt, metsasarvelt, trompetilt, tromboonilt, tuubalt, löökriistadel. Orkestrisolistideks võib pidada viiulimängijat Karina Vološinat ja trompeti mängijat Marti Suve.
Nagu ma eelnevalt mainisin oli ballett hea, kuid midagi jäi siiski puudu. Ma lootsin näha rohkem tantsuelemente ning oleksin eeloistanud ka kuulata veel soliste laulmas. Minu jaoks oli see etendus veidike igav ja keerulise sisuga, kuid see oli mu esimene balett ja võin nähtuga rahule jääda.