Pere ja ühiskond lapse kasvatajana (0)

Pere ja ühiskond lapse kasvatajana
Inimese elu üks olulisemaid etappe on lapsepõlv. Sellel perioodil kujuneb lapsest nooruk, kes peab saama piisavalt hoolimist, õpetust ja võimalusi end tõestada. Kasvamisel mängivad olulist rolli nii perekond kui ka ümbritsev ühiskond, sest laps peab hakkama mõistma, kuidas suhelda pereliikmetega ja millisel moel elada tulevikus iseseisvat elu. Mõlema roll on olenevalt riigist ja rahvusest erinev, kuid need mõjutavad kindlasti lapse arengut. Pere ja ühiskond moodustavad tasakaalustatud keskkonna, kus mõlemad täidavad oma ülesannet.
Esimestel eluaastatel on laps täielikult sõltuv oma vanematest , sest ilma nendeta ta hakkama ei saaks. Juba siis tehakse algust õpetamisega, tutvustatakse häid kombeid ja näidatakse hea ning halva piiri. Kasvades vajab laps järjest enam nii vanemate toetust kui ka eeskuju, sest nende rolliks ongi olla noore kasvatajaks. Isa ja ema peavad õpetama tegema õigeid valikuid , õpetama moraalitunnet ning aitama teatud määral koolitöödes. Pered, kus vanemad ei saa mingil põhjusel lapsele toeks olla, pole täisväärtuslikud: sageli muutuvad järeltulijad laisaks , ülbeks ning lasevad end võrgutada erinevatel pahedel. Selle tõttu on nad ka tulevikus ebakindlad ja ei näe elu tegelikke olulisi külgi. Võrdluseks leibkondades, mille vanemad võtavad laste kasvatamist tõsiselt, sellised probleemid puuduvad, sest noor mõistab juba varakult pereväärtusi ja oskab neid ka hinnata. Näiteks töökasvatuse kaudu saab laps õppida kohusetundlikkust, kuid tänu ema ja isa kehtestatud reeglitele omandab laps oskuse järgida seadusi. Perekond ja selle roll peegelduvad lapses, sest vanemad on noortele teenäitajateks.
Laps omandab juba varakult oskuse suhelda. Rääkimisega saab ta oma arvamust avaldada peres, lasteaias, koolis ja vabal ajal. Ühiskond peab suunama noort ning näitama, et ainult kaasa rääkides, kuid samas ka koostööd tehes on võimalik elus kaugele jõuda. Nende võimete omandamisele pannakse alus koolis, mis moodustab lapse jaoks ühtlasi ka ühiskonna peegli. Seal on oma kindel hierarhia, teatud määral tuntakse konkurentsi ja nähakse ka elu ebaõiglast külge. Koolist saab alguse ka inimese edasine käekäik karjääriredelil: selgub, milline amet talle sobib ning kuidas ta töösse üldiselt suhtub. Seal suunatakse ka õpilasi oma andeid ja oskusi näitama, sest igaühes on midagi, mis muudab teda teistest erilisemaks. Näiteks spordiga tegelevad andekad noored õpivad koostööd ja tiimitunnetust ning saavad neid oskusi rakendada ka tulevikus. Koolist antakse lapsele kaasa eluks vajalikud teadmised ja oskused, mida ta peab ise suutma vastavas olukorras kasutada.
Pere ja ühiskond peavad olema omavahel tihedalt seotud, sest muidu muutub lapse kasvatamisel üks osapool liiga domineerivaks. Pere, mis moodustab ühe tüki ühiskonnast, peab näitama ka teistele ka eeskuju. Näiteks erinevad väljasõidud ja ekskursioonid näitavad, et vanemad hoolivad neist ja avardavad nende silmaringi. Kool aga peab andma teavet lapse hinnete kohta ning riik peab noori rahaliselt toetama. Ühiseks ülesandeks on anda ka stiimul, mille nimel õpilane pingutama peaks. Vanemad võivad kinkida heade tulemuste korral kooli lõpuks moodsa tehnikavidina, aga koolist saab vähemtähtsa kiituskirja, kuid väga olulise kaasõpilaste austuse. Selleks, et laps tunneks vanemate hoolt, kuid õpiks ka ise oma elu juhtima , tuleb kasvatuslikud meetodid hoida omavahel seotuna.
Noorest peab sirguma täiskavanu, kes otsustab ise ning saab oma eluga hakkama. Selle tagamiseks peavad pere ja ühiskond tegema algusest peale koostööd, et pingutused kannaksid ka vilja. Oma rolli tuleb võrdselt täita mõlemal, sest muidu sirgub noorest kas memmekas vüi ühiskonnas pettunud täiesealine. Noor peab mõistma, et kõik pingutused tema nimel on tehtud tuleviku heaolu tagamiseks.