Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele). Kõike seda saatis kaasitajate e pulmalaulikute laul. Meelelahutuseks tehti nalja, tantsiti ja mängiti mänge.Pulma kutsuti peamiselt sugulasi. Kutsumata külalisi nimetati lapulisteks. Mõningaid pulmakombeid on üritatud nüüdisajal elustada. Kosjad Kosjad eelnesid pulmadele
Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega Peig sõitis esimesel pulmapäeval mõrsja koju Selles viidi läbi palju rituaale nt: Vastastikune laulmine Sissesõiduloa kauplemine Mõrsja näha nõudmine, otsimine ja väljatoomine Kui pruut oli leitud, algas söömine Pulmade esimese poole tähtsaim sündmus Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise pulmapäeva varahommikul lahkus mõrsja vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Teine päev Teisel pulmapäeval mindi peiukoju Kehtisid samasugused tavad nagu siis, kui mõrsjakoju mindi Hakati sööma, kui mõrsja välja ilmus Pärast söömist oli tähtsaim hetk: mõrsja tanutamine Tanutamist tehti poolsalaja Tanutamine Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!"
Mõrsja asus teele, nägu kinnikaetud: pähe oli seotud suur õlgadeni ulatuv ja eest kolme sõlega kinnitatud rätt. Nägu kaeti, et miski kuri ei hakkaks mõrsja külge. Isamees viis mõrsja süles saani. Kohati mängiti naise "tõmbamist": mõrsja istus pruudivendade vahel, kes teda hoidsid. Peiupoisid pidid mõrsja lausa jõuga lahti kiskuma ja ära viima. Teisal on saajarahvale pakutud õige mõrsja asemel ebamõrsjad. Põhja-Eestis sõitis vakarahvas koos mõrsjaga peiukoju. Teised järgnesid hiljem: kui mõrsja lahkus õhtul, siis järgmisel hommikul; kui mõrsja lahkus hommikul, siis lõuna ajal. Vanem on olnud ilmselt seegi tava, et peig ja mõrsja ei sõitnud sama hobusega ja samas sõidukis. Mõrsjat sõidutas kas pruudivend või peiupoiss. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või
· Enamasti oli nende söögiks või ja soolaga leivaviil, mis murti pooleks. · Kas esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. · Peiu ema viis minia läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. · Tingimata käidi kaevul. Mõrsja pidi andeid andma igale poole, kindlasti aga koldele, kaevule ja igale näidatud loomale. · Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. · Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. · Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. · Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma · Pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine · Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks · Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega · Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine
Lunastamist saatsid humoorikad dialoogid, laulud ja naljad ,,kauplevate" poolte vahel. Kirstu eest saadud raha kuulus mõrsja emale. Kohati on kirstu lunastamine ühte sulanud mõrsja lunastamisega, moodustades ühise tervikliku tava. Kirst koos kirstumehega asus esimesel reel (või vankril), kirstu kohal hoiti lehvivat lippu. Kohati nõuti kirstu lunastamist ka peiukodus. Siis olid rahanõudjateks kirstumehed ja lunastajateks peiupoisid. Mõrsja pulmaliste peiukoju saabumine ja nende vastuvõtmine on nii oma kommete kui ka laulude poolest analoogiline peiupoolsete pulmaliste sissesõiduga mõrsjakoju. Mõrsja on peidetud. Pruudipoolsed nõuavad mõrsjat näha, kahtlustades, kas pole talle viga tehtud, halbades tingimustes ja tühja kõhuga peetud jne. Ka mõrsja pulmalistele pakutakse ebamõrsjat e. valtspruuti. Lokaalne, peamiselt Kolga-Jaanis tuntud komme oli aletule põletamine. Algne
selgemini esile kultuurilise eripära. Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm.Nõnda kõlasid pulmades omal ajal itkud, rituaalsed pulmalaulud ja loitsud, mille saatel pruut viidi isakodust peiukoju ja tanutati. Tantsuks mängis valjuhäälne torupill. Tänapäeval registreeritakse abielu Mendelssohni pulmamarsi saatel, pulmapeol mängib mõni nüüdisaegne tantsubänd või parema puudusel muusikamasin. Muistseid pulmaitke ja -laule võib aga minna kuulama folkloorirühma kontserdile.Viimasel ajal on käibele tulnud väljend pärimusmuusika, mille all mõeldakse Eestis tavaliselt vanemat rahvamuusikat ja selle professionaalseid uusesitusi
takistada pruudivennad. Mõrsja asus teele, nägu kinnikaetud: pähe oli seotud suur õlgadeni ulatuv ja eest kolme sõlega kinnitatud rätt. Nägu kaeti, et miski kuri ei hakkaks mõrsja külge. Isamees viis mõrsja süles saani. Kohati mängiti naise "tõmbamist": mõrsja istus pruudivendade vahel, kes teda hoidsid. Peiupoisid pidid mõrsja lausa jõuga lahti kiskuma ja ära viima. Teisal on saajarahvale pakutud õige mõrsja asemel ebamõrsjad. Põhja-Eestis sõitis vakarahvas koos mõrsjaga peiukoju. Ilmselt vanem on Lääne- ja Lõuna-Eestis püsinud tava, et mõrsjaga koos läksid ainult kaasanaine, pruuttüdrukud ja pruudivennad. Teised järgnesid hiljem: kui mõrsja lahkus õhtul, siis järgmisel hommikul; kui mõrsja lahkus hommikul, siis lõuna ajal. Vanem on olnud ilmselt seegi tava, et peig ja mõrsja ei sõitnud sama hobusega ja samas sõidukis. Mõrsjat sõidutas kas pruudivend või peiupoiss. Sõidutaja püüdis mõrsjat "ära ajada", vastaspoole pulmapoiss aga seda takistada
saajarahvas) peigmehe koju ja pruudipoolsed pulmalised (nn. saunjarahvas) pruudi koju. Seejärel sõitis saajarahvas pruudikoju ja hakkas seal pruuti nõutama ja taga otsima. Pruut lahkus vanematekodust esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise päeva hommikul, sellele eelnes pruudi vihtlemine 11 saunas ja ehtimine. Pulmasõit viis pruudi peiukoju, kus pruut vastu võeti ja talle uut kodu tutvustati. Teisel päeval saabus peiukoju saunjarahvas koos pruudikirstuga. Peiukodus nõudis saunjarahvas pruuti näha ja hakkas omakorda pruuti otsima. Teisel päeval toimus ka pulmakombestiku keskne rituaal tanutamine: selle käigus pandi pruudile pidulikult pähe abielunaise peakate, mis tegi pruudist nooriku. Tavaliselt toimus see mõnes kõrvalises ruumis nagu aidas või saunas ja ainult kõige tähtsamate pulmategelaste juuresolekul
Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasaku jalaga samuti pidid majja astudes tuled põlema. Mõrsja sülle pandi rüpepoiss, peiu kõige noorem meessugulane, kombega taotleti, et esimene laps oleks poiss. Söömisele järgnes pulmarituaalis uue kodu tutvustamine mõrsjale. Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma. Kohati juba söömise ajal, kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Lõiganud
Nagu ka kihlumise puhul, vaadati pulmade planeerimisel kuufaasi. Kõige sagedamini peeti pulmi noore kuuga, kuna usuti, et noor kuu edendab sigivust ja toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine pidi jääma kaua nooreks, kuna vanal kuul võetud naine pidi ruttu vananema ja muutuma kortsuliseks ja näotuks. Nädalapäevadest eelistas vanarahvas esmaspäeva ning neljapäeva, kesknädal ja reede olid aga õnnetud päevad ning seetõttu välditi neil päevadel nooriku peiukoju toomist. Pulmade kestus olenes eelkõige abiellujate jõukusest, kuid alla kahe päeva pulmi siiski ei peetud. Vahel võis pulmapidu kesta isegi terve nädala ning takistamaks liiga pikki pulmi, loodi isegi seadusi. Abiellujate riietus Erinevalt tänapäevasest traditsioonist, kandsid pruut ning peigmees veel eelmisel sajandilgi rahvariideid. Pruudil olid rahvarõivad eriti kaunilt ning külluslikult kaunistatud. Samuti oli tavaks, et mõrsja pead ehtis tanu, rätik või müts. Laulatus
Nagu ka kihlumise puhul, vaadati pulmade planeerimisel kuufaasi. Kõige sagedamini peeti pulmi noore kuuga, kuna usuti, et noor kuu edendab sigivust ja toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine pidi jääma kaua nooreks, kuna vanal kuul võetud naine pidi ruttu vananema ja muutuma kortsuliseks ja näotuks. 4 Nädalapäevadest eelistas vanarahvas esmaspäeva ning neljapäeva, kesknädal ja reede olid aga õnnetud päevad ning seetõttu välditi neil päevadel nooriku peiukoju toomist. Pulmade kestus olenes eelkõige abiellujate jõukusest, kuid alla kahe päeva pulmi siiski ei peetud. Vahel võis pulmapidu kesta isegi terve nädala ning takistamaks liiga pikki pulmi, loodi isegi seadusi. Abiellujate riietus Erinevalt tänapäevasest traditsioonist, kandsid pruut ning peigmees veel eelmisel sajandilgi rahvariideid. Pruudil olid rahvarõivad eriti kaunilt ning külluslikult kaunistatud. Samuti oli tavaks, et mõrsja pead ehtis tanu, rätik või müts. Laulatus
Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes. Tanutati esimese päeva õhtupoolikul ja peigmehe kodus. Tanutamisega kaasnes ka pruudi pea piiramine-pikad neiujuuksed lõigati lühikeseks. Tanutamise toiming oli püha ja salajane
htm ; 10.01.2013) Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiukoju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülajäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm ; 10.01.2013) 2.2 Pulmad tänapäeval Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu
või kindad. Sellega taotleti, et esimene laps oleks poiss. Söömisele järgnes pulmarituaalis uue kodu tutvustamine mõrsjale. Peiu ema viis minia läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi kaevul. Mõrsja pidi andeid andma igale poole, kindlasti aga koldele, kaevule ja igale näidatud loomale. Selles tavas on näha algset ohvritalitust, majahaldja lepitamist uue asukaga ja tema heatahtlikkuse võitmist. Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma. Kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks
toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid esimese pulmaöö ühes voodis magama, et noorpaari vahel tüli ei tekiks. Veli ehk pruudi vend Ülesanne oli juhtida mänge ja pulmanalju. Mõõgaema Pruudi otsija ja tanutaja. Kirstumehed Ülesanne oli veimekirstu peiukoju toimetamine. Ajumehed Saatsid ja sõidutasid pulmarongi. Pulmalaulikud Meelelahutuslik ülesanne. Kink Hoolitses õlle eest. Pillimees Korraldas pillimänguga saadetavaid mange ja tantse. 2.4. Pulmatort Pulmatort on mitmekihiline, sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust. Tordi lahtilõikamine ning jagamine tähendab peo kulminatsiooni. Pruutpaar lõikab torti 5 koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt. Samal ajal võib pruut püüda
väravast sisse pääseda. See oli pikk tseremoonia, kus erinevais Eestimaa paigus oma kindlad tavad täita tuli. Peale seda võis alustada söömaajaga. Tähtis oli, et laual oleks leib, mis pidi seal olema puutumatuna kogu pulma aja, et kindlustada noorpaarile leivaõnne kogu eluks. Kui mõrsjakodus ühiselt pidutsetud ja söödud, siis algas mõrsja ära saatmine rohkete lauludega, mille peamiseks sisuks olid õpetussõnad neiule tema uues kodus ja muutunud seisuses. Peale seda suunduti peiukoju, kus algas taas erinevate rituaalsete toimingute täitmine ja mõrsjale uue kodu tutvustamine. (Meri, 2003:30) Sellele järgnes pulmade kõige olulisem toiming- tanutamine. Alles pärast seda kui mõrsjale oli pähe pandud naise tanu, oli ta saanud tõeliselt abielunaise seisusesse. Tanutamist tehti ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul, tanutajaks oli tavaliselt peiu ema või isamehe naine. Sellele pidi järgnema nooriku põlletamine, mis justkui rõhutas abielunaise otseseid
toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Pulmad peigmehe kodus Uue kodu uksest talutas pruudi sisse kas ämm või isamees. Järgnes söömine, mille järel tutvustati pruudile uut kodu, siin oli tegemist pigem rituaaliga, mille käigus vanaperenaine oma valdused noorele perenaisele üle andis. Pulma teisepoole suursündmuseks oli pruutkirstu toomine. Kirstu uhkuse ja raskuse järgi sai külarahvas hinnata pruudi rikkust ja töökust.
Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm. Nõnda kõlasid pulmades omal ajal itkud, rituaalsed pulmalaulud ja loitsud, mille saatel pruut viidi isakodust peiukoju ja tanutati. Tantsuks mängis valjuhäälne torupill. Tänapäeval registreeritakse abielu Mendelssohni pulmamarsi saatel, pulmapeol mängib mõni nüüdisaegne tantsubänd või parema puudusel muusikamasin. Muistseid pulmaitke ja -laule võib aga minna kuulama folkloorirühma kontserdile. Viimasel ajal on käibele tulnud väljend pärimusmuusika, mille all mõeldakse Eestis tavaliselt vanemat rahvamuusikat ja selle tänapäevaseid
annaabi.ee 
