Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja hu kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja hu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest 10 , mis asub näitusesaali 9 krval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi prandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakond 11 , mis avati 1993. aastal. VAHITORN Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni, 1 linnuse arvatavasse vanimasse ja kige paremini säilinud ossa, millest eespool oli juba juttu. Enne läbime eeskoja, kus näeme keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitorni
saj sissemüüritud munk. Keldris asuvad ka sooja õhu kütteseadeldised hüpokaustid. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest ja nende kohale võlvidele laotud keristest. Peakorrus on kõige suurejoonelisem, kuna seal paiknesid kõige olulisemad ruumid. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuteks, siis esindusruumides on piirdutud võlvroiete kasutamisega. Peakorrusel asub ka Vana-Liivimaa hilisgootika üüks ilusam võlvkäik. Säilinud on algsed, kaunite profileeritud roietega ristvõlvid, mis algavad otse seinapinnast. Seintel on näha ka Saaremaa aadlike dolomiidist madalreljeefseid vapitahvleid. Pidurefektoorium kujutab endast kahelöövilist viie võlviku pikkust saalruumi, mis esialgu kavandati
Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. aastal ning sealt leiti inimese luukere, mis kuulus 16.saj elanud mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüriti. Linnuse muuseumis kutsutakse seda ruumi siiani “sissemüüritud rüütli keldriks”, väiksena oli see luukere mu lemmik vaatamisobjekt, kuna luukere ja ruum näeb väga reaalne välja. Peakorrusel asusid kõige tähtsamad ruumid ning selletõttu on need väga suurejooneliselt välja ehitatud. Seal olevast ristkäigust pääseb kőigisse peakorruse ruumidesse, seda peetakse Vana-Liivimaa hilisgootika üheks kaunimaks vőlvkäiguks. Säilinud on algsed, kaunite tugevasti profileeritud roietega ristvőlvid ja restaureeritud on raidraamistikuga gooti stiilile iseloomulikud teravkaarsed aknad. Seintel on
Aastatel 1425-1448 ehitati l kahe suure torniga eeshoov, mille rajamisel võeti eeskujuks Tallinna linnaväravate kaitsmine eenduvate ehitistega. Torni esiküljel olid väravad suurem hobuveokitele, väiksem jalakäijatele. Lisaks kaitsesid sissekäike tõstesillad (lk 99). Torni teisel korrusel asus kahevõlviline väravakabel. Torni kolmas ja neljas korrus olid ehitatud kaitsefunktsioonide täitmiseks (lk 89 lasketorn). Eeshoovi lõunanurgas oli elu- ja majandustorn, mille peakorrusel võis olla kloostri õllepruulikoda. Torni kolmandat ja neljandat korrust võidi kasutada külalistemajana. Liivi sõja ajal ehitasid kloostri okupeerinud venelased eeshoovi kaevu, mis on tänaseni säilinud, ning kindlustasid linnust, ehitades kaks väikest ümartorni ühe edelaküljele vastu jõge ning teise põhjaküljele vastu vallikraavi. 1 vana kabel 2 kirik 3 käärkamber 4 kapiitlisaal 5 refektoorium 6 kaevukelder 7 eesväravatorn 8 kaitse- ning elutorn 9 10 haakpüssitornid
esmakordselt 1374, kui munkadele müüdi ehituslupja (Randla, V (IX) lk. 37). Kiriku ehitustöödeks tehti annetusi. Vene ja Müürivahe tänava ala jäi väljapoole linnakindlustuste piire. Kloostri territooriumil on säilinud kiriku põhimüüride varemed ja osa ristikäikudega klausuurist. Keskel nelinurkne kaevuga siseõu. Lõunaküljel kirik, idas, põhjas ja läänes klausuurihooned. Kahekorruselise ristikäiguga idatiib on säilinud keskaegsel kujul. Keldrikorrus on alles. Peakorrusel on säilinud kirikupoolseim kolmevõlvikuline ruum, sellest põhjas arvatavasti kapiitlisaal. Kapiitlisaal on ruudulähedase põhiplaaniga, seda katab lame roidvõlv. Idatiiva ülakorrusel on säilinud dormitoorium (kapiitlisaali ja sellega liituva ruumi kohal). Hoovi põhjaküljel paikneb 1841. al osaliselt vanale vundamendile ehitatud PeeterPauli kirik. Läänetiivast on rekonstrueerituna säilinud kõrge servjoonvõlvidega ristikäik, ülejäänud hoonestus lammutati 1920ndatel.
oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 1878 vaestemaja. Aastail 1904 1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Peakorrusel kujundati ja sisustati rüütelkonna kantselei- ja esindusruumid, keldrikorrusel kohandati ruumid pangale ja arhiivile, ülakorrusel muuseumile. (Ülevaade ajaloost, kuupäev puudub). 8 Joonis 1.Ajalugu - Nõukogude aeg (Nõukogude aeg) 9 2. LINNUSE EHITISED Kuressaare linna lõunaosas, mere kaldal, kõrgub Kuressaare Piiskopilinnus
Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised - hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks.Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. a. Pilt1 2 Peakorrus 1.Vahitorn 2. Isolatsioonisaht 3. Eeskoda 4. Lektoorium (end. dormitoorium) 5. ametiruum (kunagine söögisaal) 6. Kabel 7. Kapiitlisaal e. Pidurefektoorium 8. Peakorruse ristikäik 9. Piiskopi eluruumid 10. Piiskopi erala 11. Kaitsetorn 12. Dormitoorium magamisruum
rüütli keldriks". Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul. Hüpokaustide kütmiseks vajalike küttepuude endises hoiuruumis asub ajutiste näituste saal. Kütteruumi restaureerimisel on osaliselt säilitatud omaaegne paekivipõrand. Loodetiiva kolmes keldris paiknevad muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. aastal. Peakorrus Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid.
Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul.Hüpokaustide kütmiseks vajalike küttepuude endises hoiuruumis asub ajutiste näituste saal. Kütteruumi restaureerimisel on osaliselt säilitatud omaaegne paekivipõrand. Loodetiiva kolmes keldris paiknevad muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. aastal. Keldrikorrus - küttepuude hoiuruum Kokkuvõte Kuressaare linnuse ehitus tähistab lõppu ligi sada aastat kestnud konvendihoone arenguloos
saareke. Lossi soklikorruse keskosas asub esinduslik vestibüül ja selle peal kahte korrust läbiv peasaal ehk nn kuppelsaal. Vestibüülis näeme mälestustahvlit delfiinide ja tsaarivapiga ning raidkirjal ladinakeelset lauset, mis eesti keeles kõlab nii: "Peeter I, Jumala armust Venemaa keiser, asutas endale maja sellel kohal, mis on Revalis, juulis 1718. aastal." Tahvlilt leiame ka Niccoln Michetti ja Mihhail Zemtsovi initsiaalid. Peakorrusel asusid peale pidusaali keisripaari elu- ja magamistoad, salongid ja kabinetid. Vasakpoolne osa lossist kuulus Katariinale ja parempoolne osa Peetrile. Seda tõendavad ka kuplisaali kartussidele maalitud monogrammid. Kõrvalhoonetest on alles Peeter I maja, lustla, külalistemaja, köögimaja, jääkelder ja lossivalitseja elamu. Alles 1740. aastail hakatakse seda Kadrioruks nimetama
Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja hu kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja hu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest , mis asub näitusesaali krval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi prandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakond , mis avati 1993. aastal. Peakorrus Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid 9 kige olulisemad ruumid
Suurtest dolomiitplokkidest müüriladu oli selle ehituslaadi oluliseks esteetiliseks mõjuteguriks. Kuressaare: rakendati puhtakujulise konvendihoone põhiskeemi. 4 võrdse suurusega hoonetiiba on kontsentreeritud ühtseks kuubina mõjuvaks tervikuks. Kindluseväravaga fassaaditiiba kaitsevad mõlemal pool nurkadel 4-tahulised tornid. Keldrikorrusel olid avarad ruumid ja 2-löövilised saalid lao- ja majapidamiseks. Samuti mahukad kuumõhukütte seadmeid, mis soojendasid peakorrust. Peakorrusel on pikad 2-löövilides saalid ja väiksemad vahe- ning nurgaruumid. Lõunanurgas paikneb läbi 2 korruse ulatuv kabel. Kabeli kõrval edelatiivas asub remter. Ehitusmeistrid tõid siia range ja raskepärase ehituslaadi.
vilistlaskogule. Hoone projekteerija-arhitekt Arnold Matteus (1897 1986) oli aastatel 1926 1935 ja 19411944 Tartu linnaarhitekt, aastatel 19441960 linna peaarhitekt. A. Matteus oli ka korporatsiooni Ugala vilistlane. Ehkki üliõpilaskonvendi maja on Tartus vanasti levinud hooneliik, esindab "Ugala" ainsana moodsat arhitektuuri. Alumisel korrusel on raamatukogu, vilistlaste- ja võõrastetuba, peakorrusel koosolekute saal, säägituba ja juhatuse ruum; õlletuba ja kook jäävad keldrisse. Maja taga on terass ja aed. Ugala korporatsiooni hoone näeb välja nagu funktsionistliku väikekortermaja. See on komponeeritud kuupjast mahust, millele toob vormielamust kõrgem trepikojamaht. Arhitektuurne aktsent on perioodi tüüpvõtena asümmeetriliselt nurgal paiknev klaasitud trepikoda. A.Matteuse armastatud võte on nurga kergitamine jässaka tornina. Ruumides säilinud dekoratiivsed valgustid
dekoratiivseid jooni on ka 18.sajandi lõpul ehitatud paldiski, võru, kuressaare ja tartu õigeusu kirkiul. 18.sajandi teisel poolel eestis väikelinnadesse ehitatud õigeusu kirkud näitavad, et keisrinna katariina II nõuet, ehitada õigeusu kirkud vene sakraalarhitektuurile omaselt viiekuplilisena, ei täidetud eestimaal ja liivimaal kreisilinnades kuigi rangelt. (Kodres, 2005) lk 423-425 Tornil on soklikorrus, sellele toetuval peakorrusel on nõgusad sfäärilised seinapinnad, laialt faasitud nurgad ja pikad ümarkaarsed luukavad, ahenevat ülakorrust ümbritsevad voluuttoed ja kroonib vertikaalselt rühutatud valelaternaga teravatipuline kuppelkiiver. Lisaks kuplitele kujudavad eksterjööri laiad profileeritud karniisid, frontoonid, nurgaliseenid ja vahelduva rütmiga aknad, kus ümar- ja segmentkaarega suuraknaid täiendavad laias barokkraamisruses. (Raam,1996) Kadrioru loss pilt 7
Tegemist on tiheda püstliigendusega hoonega, mida läänes täiendab kolme astmena ahenev kellatorn, mida kaunistavad karniisid, pilastrid ja voluudid. Kolmest küljest poolsammasportikusega kujundatud põhikorpuse kohal on nelja väikese külgtorniga tambuur, millel aknad puuduvad. 2222 Raam, V. (1996) Eesti arhitektuur: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Tallinn; Valgus Tornil on soklikorrus, sellele toetuval peakorrusel on nõgusad sfäärilised seinapinnad, laialt faasitud nurgad ja pikad ümarkaarsed luukavad. Ahenevat ülakorrust ümbritsevad voluuttoed ja kroonib verikaalselt rõhutatud vahelaternaga teravatipuline kuppelkiiver. Lisaks kuplitele kujundavad eksterjööri hoone fassadil vahelduvad raske rustika ja reljeefdekoor, mis on tuduvalt plastilisem, kui teistel samal ajala Eestis ehitatud hoonetel. Välisviimistlusest võib
piiskop ise. Ülejäänud Toomemäest, kus olid toomkirik ja toomhärrade majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus vagumuses, sillaga vallikraav, mille kohal on 1760.1770. aastatel rajatud Püssirohukelder. Vana Anatoomikum See kuulub Tartu Ülikoolile. Ehitati arstiteaduskonna õppehooneks. See on klassitsistlik hoone. Ja see on ehitatud ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi aastatel 18031805. Hoone peakorrusel asus amfiteatrina ehitatud ringauditoorium. Auditooriumi seintel olid Karl August Senffi grisaille-maalingud. Anatoomikumi kompleksi kuulusid ka luukamber ja surnukuur. Selles hoones on töötanud Karl Friedrich Burdach, Carl Wilhelm von Kupffer, August Rauber, Friedrich Bidder, jt. Õppetööd ei toimunud Vanas Anatoomikumis enam aastast 1999. Nüüd toimuvad need ülikoolile kuuluvale Biomeedikumi hones. alates Aastal 2014 valmis
Kolmest küljest sammasportikusega kujundatud põhikorpuse kohal on nelja väikese külgtorniga tambuur, millel laiub keskkuppel. Hoone kupleid kroonivad saledad nõeltipud annavad hoone siluetile barokse kerguse. Kellatornil on soklikorrus, sellele toetuval peakorrusel on nõgusad sfäärilised seinapinnad, laialt faasitud nurgad ja pikad ümarkaarsed luukavad, ahenevat ülakorrust ümbritsevad voluuttoed ja kroonib vertikaalselt rõhutatud vahelaternaga teravatipuline kuppelkiiver. Lisaks
annaabi.ee 
