PÄRT JA TÜÜR. KANNATUSAJA MUUSIKA (0)

JAKOB WESTHOLMI GÜMNAASIUM

PÄRT JA TÜÜR. KANNATUSAJA MUUSIKA
Retsensioon

Tallinn 2013
Käisin möödunud laupäeval, 9. märtsil Jaani kirikus kuulamas kontserti „Pärt ja Tüür. Kannatusaja muusika “. Sellel kontserdil esitati kolme teost: ühte Arvo Pärdi ja kahte Erkki-Sven Tüüri. Kõik kolm esitatud teost kuuluvad eelmise sajandi lõppu. Esimesena esitati Pärdi „Stabat mater“ ning seejärel Tüüri „ Passion “ ja „Reekviem“. Teoseid esitas Kammerkoor Voces Musicales ning neid saatis Tallinna Kammerorkester, mida juhatas dirigent Risto Joost .
Esimesena mängitud Pärdi teos kuulub tema tintinnabuli-stiili, mis kujutab endast muusikat, milles võib leida sarnaseid jooni varasele muusikale , kuid samal ajal jääb nii stiil kui ka tehnika originaalseks; mis sisaldab hulgaliselt pianissimot ja pause. „Stabat materi“ näol oli tegu psalmiga. See oli minu meelest kõige ilusam teos sellel kontserdil, sest see ei tundunud nii traagiline, kui teised, oli väga ilus voolav ja meeldiva kõlaga.
Teisena esitati Erkki-Sven Tüüri „Passion“. See on teine osa tsüklist “Action. Passion. Illusion”, mis on kirjutatud keelpilliorkestrile. See teos algas sarnaselt eelmisele sarnase viisiga. Need teosed sobisid omavahel kokku, sest meloodia ühetaolisus oli märgata. Aga lõpus muutus teos väga suurel määral. Algusest ja peaaegu lõpuni oli teos ilusa kõlaga ning helikeel oli tonaalne, seda oli hea kuulata. Lõpuks aga kokkukõlavus täiesti kadus, justkui oleks viiuldajad ilma noodita juhuslikult mängima hakanud. See minu meelest rikkus kogu teose ära. Ning viimasena esitati Tüüri „ Reekviemi “, mis on pühendatud väga varakult lahkunud dirigendile Peeter Liljele, kes oli enne surma just asumas Estonia teatri peadirigendi kohale. Juba ainuüksi kuulamise järgi võis ära öelda, et tegu on väga kurva looga ning mulle see ei meeldinud, sest seal ka minu meelest ei kõlanud kõik kokku. Kohati oli tunne, nagu see oleks kuskilt õudusfilmist võetud.
Kogu kontserdi vältel oli orkestri rõhk viiulitel. Nad kandsid kogu etteastet üleval. Teisi pille oli väga vähe kuula ja nendele polnud ka väga palju panustatud. Pillimängijad olid päris kindlasti väga heal tasemel, ma ei olnudki nii ilusti viiulimängu varem kuulnud . Kohe alguses, kui esimesed viiuldajad pihta hakkasid, hakkas just nimelt see viiulimeloodia minus tähelepanu äratama. Tavaliselt olen kuulnud ikka sellist mingil määral ebameeldivat viiulimuusikat, mis „kriibib“, aga seal see oli väga ilus ja voolav. Hea oli kuulata.
Vastupidiselt pillimängule, mulle selle kontserdi vokaalne osa üldse ei meeldinud. Ma ei kahtle selle koori tasemes, sest ma pole kunagi kuulnud koori, kelle hääl niimoodi varieeruda saab; perfektselt suutsid nii mehed kui ka naised väga kõrgeid noote puhtalt laulda ja seda koos ühtse tervikliku koorina. Küll aga nagu kirikumuusikale enamjaolt tavapärane, oli ka nendes teostes laul ladinakeelne ning aru ei olnud midagi saada. See muutiski antud kontserdi minu jaoks veidi tüütuks. Ootasin kogu aeg, et vokaalne osa läbi saaks ning pillid jälle ilma koorita mängima hakkaksid. Oleks olnud tekstid näiteks eestikeelsed, siis oleks see kontsert tervikuna mulle rohkem meeldinud.
Kuna esitusse kuulus just nimelt kirikumuusika , siis oli väga õige see kontsert korraldadagi kirikus. See tekitas selle õige õhkkonna selle muusika jaoks. Kui see kontsert oleks korraldatud näiteks kuskil Estonia kontserdisaalis, ei oleks seal sellist tunnet tulnud ning väga palju oleks puudu jäänud.