Pärimuskultuur ja kaasaeg (kirjand) (0)

Pärimuskultuur ja kaasaeg
Pärimuskultuur on rahvuse minevik . See on levinud suulise pärimuse või väljenduse teel ning jaguneb mitmeks väiksemaks alaliigiks. Pärimuskultuuri alla loetakse rahvaluulet, -muusikat, -tantse, -mänge, -teadmiseid, -kombeid ja - oskuseid . Viimastel aastatel on peale tunginud telefonid, arvutid , muu tehnoloogia ja släng ning kiiresti muutuvas maailmas otsivad inimesed tuge oma juurtelt. Seetõttu ongi pärimuskultuur taas populaarseks muutumas. Kaasaegne tehnoloogia võimaldab pärimuskultuuri digitaliseerida. Selle abil on juba jäädvustatud hulk originaalmaterjale. Tänapäeval on põimunud vanem pärimuskultuur ka meie praeguse globaalse kultuuriga . Tekkinud on laulud vanade regivärsside alusel, kuid uue meloodiaga ja vastupidi, kus on kasutatud vanema laulu sõnu ning uuendatud ja muudetud meloodiat. Metstölli laulus ,,Oma laulu ei leia ma üles" on kasutatud vanema laulu sõnu, kuid uuendatud ja muudetud meloodiat. Kasutusel on ka põimunud luuletused ja jutud, kus on killuke minevikku ja olevikku . See põimitud versioon on vägagi populaarne ning võimas, samas ka hariduslik. See tutvustab uuele põlvkonnale vanemat kultuuri ja vanemale põlvkonnale uuemat. Mina arvan, et pärimuskultuuril on omad tõusud ja langused, kuid tähtsaks jääb see alati. Leian, et uus lähenemine pärimuskultuurile on kasulik meile, tänapäeva noortele, tutvumaks sellega. Kohaks seda teha on Viljandi Pärimusmuusika festival , Viru folk, August Pulsti Õpistu jpt. Pärimuskultuur on rahvusele väga tähtis. Kuigi sel on omad tõusud ja langused, jääb see tähtsaks alati. Uus põlvkond on leidnud uusi viise vanema pärimuskultuuri tundma õppimiseks. Mina arvan, et pärimuskultuur on püsinud ajast aega ning nii jääb see ka edaspidi.