Pärilikkus (0)

Pärilikkus on organismide genofondi edasikandumine (pärandumine) mittesugulisel või sugulisel paljunemisel.
Sugulisel paljunemisel saab iga järglane kaks geneetilise informatsiooni komplekti, ühe isalt, teise emalt. Nõnda on järglasel iga tunnuse, näiteks juuste värv, silmade värvi või veregrupikohta kaks informatsiooni, mis võivad olla täiesti erinevad. Nii näiteks võib laps saada juuste värvi kohta isalt informatsiooni "blond" ja emalt "must". Neid erinevaid ekspressioone nimetatakse  alleelideks .
Vastavalt sellele, millise tunnusega on tegemist, kujuneb kas kahe alleeli vahepealne vorm või üks kahest variandist murrab läbi ja surub teise alla.
Pärilikkuses kui nähtuses on kaks aspekti:
1) informatsiooni säilitamine ja selle edastamine (pärandumine);
2) informatsiooni realiseerumine organismi elutsükli st.  ontogeneesi  kestel (fenogenees).
Pärilikkuse tüübid on:
1) kromosoomiline pärilikkus, st. pärilikkus määratakse geenide ja kromosoomidega. Selle tüübi alusel toimubki enamiku tunnuste pärandamine.
2) tsütoplasma pärilikkus, mis esineb rakuorganellidel, kellel on olemas oma DNA - seega ka omad  geenid . Näiteks  mitokondrid  ja plastiidid (paljunevad amitoosi teel).
Meie keha koosneb miljonitest rakkudest. Enamik rakke sisaldavad terviklikku komplekti geene. Geenid funktsioneerivad nagu instruktsioonide süsteem, kontrollides meie kasvu ja meie keha toimimist. Samal ajal põhjustavad geenid ka meile iseloomulikke tunnuseid, nagu silmade värv, veregrupp või pikkus. Meil on tuhandeid geene. Meil kõigil on kaks koopiat enamikest geenidest : ühe koopia oleme pärinud emalt ja teise koopia isalt. Seetõttu esineb lastel sageli sarnaseid jooni oma vanematega.
Geenid asuvad spiraalikujulistes struktuurides, mida nimetatakse kromosoomideks. Reeglina on rakkudes 46 kromosoomi. Me saame kromosoomid oma vanematelt: 23 kromosoomi emalt ja 23 kromosoomi isalt, seega on meil kaks komplekti ehk 23 paari kromosoome.
Mõnikord esineb ühes geenis muutus ( mutatsioon ), mille tõttu see geen ei tööta enam korralikult. Muutus võib põhjustada geneetilisi haigusi, sest geenid ei anna siis kehale edasi õigeid instruktsioone.
Mõnda haigust pärandatakse perekonnas dominantse pärandumismustriga. See tähendab, et inimene on pärinud ühe normaalse ja teise muutusega geeni. Kuna muutunud geen on dominantne, siis ta on ülekaalus või muudab tühiseks teise töötava geeni olemasolu. See põhjustab geneetilisi haigusi. Missugusesse geneetilisse haigusesse inimene haigestub , oleneb sellest, millises geenis muutus asub.
Osa geneetilisi haigusi mõjutab inimest alates sünnihetkest. Teised haigused avalduvad täiskasvanu eas ja neid kutsutakse hilise avaldumisega haigusteks. Sellisteks pärilikeks haigusteks on näiteks täiskasvanueas avaldunud polütsüstilised neerud ja Huntingtoni tõbi.
Kui vanemal on üks muutusega geen, siis ta pärandab oma lapsele kas normaalse või muutusega geeni. Seetõttu on 1 lapsel 2st (50%) risk saada muutusega geen ning seetõttu haigestuda pärilikku haigusesse.
Samuti esineb 1 juhul 2st (50%) võimalus, et laps pärib geenist normaalse koopia. Sellisel juhul laps ei ole haige ning ta ei saa seda muutust edasi pärandada oma lastele.
Need võimalikud haigusjuhud tekivad juhuslikult. Risk jääb samaks iga raseduse puhul ning on ühesugune nii poistel kui tüdrukutel.
Osa dominantselt päranduvaid geneetilisi haigusi avaldub ühe perekonna liikmetel erinevalt. Seda nimetatakse muutuvaks avaldumiseks. Tegelikult haigus ei avaldu üle põlvkonna, kuid mõnel inimesel on haigustunnused nii kerged, et tundub, nagu oleks inimene terve. Need inimesed ei teagi, et neil on pärilik haigus.
Hilisemas eas avalduvate haiguste puhul (nagu näiteks pärilik rinnavähk ja Huntingtoni tõbi) võivad inimesed olla surnud enne haiguse avaldumist mõnel muul põhjusel. Seetõttu ei jõudnud haigus veel välja areneda ega avalduda, ning õige diagnoosi panemiseni ei jõutud. Vaatamata sellele, võisid vanemad selle haiguse edasi kanda oma lastele.