Kui tarvis, annab kere peale, sest vana urvaplaastri vastu ei saa ükski rohi. Oli minu vennal poeg -- poiss kui jõmmikas, aga viimane vemmal. Pani linna kooli -- aasta pärast visati välja! Pani teise kooli -- poole aasta pärast välja! Tahtis panna kolmandasse -- ei võetud enam vastu. Tuleb va vennas minu juurde, kurdab ja ütleb: mis nüüd? ,,Vii see oinasarv vana Mauruse juurde," ütlesin mina, ,,ja kui tema tast midagi ei tee, siis ei tee tast enam ükski midagi, pane sõnnikut tõstma." Vend läkski vana Mauruse juurde ja ütles talle nelja silma all (mina nimelt õpetasin teda nõnda rääkima): ,,Võta maksu, mis võtad, aga tee minu poisist mees, mis oleks mees. Tee tast tudeng, nii et oleks värvimüts." -- ,,Küllap meie temast juba mehe teeme, nii et oleks värvimüts," öelnud vana Maurus vennale. ,,Hobusevargastki saab veel asja, kui aga õigest otsast pääle hakata," lisanud teine juurde. ,,Siis hakkagi õigest otsast
kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles: «Kuule, Jim! Ma to&n vee ara, kui sa niikaua värvid.» Jim raputas pead ja. ütles: «Ei saa, mässa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega viitma Ta arvas juba, et mässa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha -- ta lubas ise värvimise järe!e valvata.» «Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi ta räägib alati. Anna ämber -- olen ühe minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.» «Ma ei tohi, mässa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast maha. Tõepoolest.» «Tema! Ta ei löö kunagi kedagi, koputab ainult sõrmkübaraga pähe, ja kes hoolib sellest, ma tahaksin teada. Ta ähvardab hirmus palju, kuid ähvardamine ei tee,haiget -- igatahes mitte siis, kui ta ise ei nuta. Jim, annan suue marmorkuuli. Annan sulle valge kuuli.»
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid