Nimetu (2)

Päikesesüsteemi väikekehad
1. Asteroidid .
Asteroidid on Maa tüüpi planeetide sarnased, kuid neist tunduvalt väiksemad taevakehad . Esimene pisiplaneet avastati 1801. aastal ( Ceres ). Järgneva 50 aastaga leiti neid veel viis. Praeguseks on teada juba tuhandeid asteroide. Enamiku asteroidide orbiit jääb Marsi ja Jupiteri vahele ning nad on seetõttu meile üsna ohutud . Umbes 160 asteroidi trajektoor võib aga lõikuda Maa orbiidiga. Siiski on olemas küllalt palju suuri asteroide, mille tee lõikab Maa orbiiti. Asteroide on palju ja nad võivad üksteisele läheneda, võimalikud on seega orbiitide muutused. Tõeliselt globaalne katastroof algaks asteroidist läbimõõduga 1-1,5 kilomeetrit, mis kiirusel 20 km/s tekitaks plahvatuse energiaga kuni 200 000 Mt. Selline katastroof ei pruugi tähendada veel kogu maapealse elu või inimkonna hävimist, kuid põllumajanduse kokkuvarisemine võib põhjustada vähemalt 1,5 miljardi inimese hukkumise. Selliseid katastroofe võib ette tulla kord poole kuni ühe miljoni aasta jooksul; see tõttu jälgitakse nende liikumist eriti hoolega. Suuruselt jäävad nad alla planeetide kaaslastele, tuhande kilomeetri lähedale küünib vaid Ceres (931km); rohkem kui sada kilomeetrit on läbimõõt 250 asteroidil. Umbes 250-meetrised ja suuremad asteroidid võivad jõuda maapinnani, kusjuures põrkekohale tekiks vähemalt 5-kilomeetrise läbimõõduga kraater. Samade mõõtmetega komeet plahvataks küll õhus, kuid tekkiv lööklaine poleks otsekontaktist vähem ohtlik. Kui arvestada, et komeetide keskmine kiirus on 58 km/s potentsiaalselt ohtlike asteroidide 21 km/s vastu, siis näeme, et ründav komeet on samasugusest asteroidist ohtlikum.
2. Komeedid .
Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast komētēs, mis tähendab 'pikajuukseline'. Eesti keeles nimetatakse komeete ka sabatähtedeks. Komeedid on Päikesesüsteemi väikekehad. Nad on pärit Päikesesüsteemi äärealadelt ja ilmuvad enamasti ootamatult. Teleskoobis paistavad komeedid ebakorrapärase liikuva udulaiguna. Märkame neid vaid siis, kui nad oma teekonnal satuvad Maa või Päikese lähedale.Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea ehk kooma , sellest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba. Ioonsaba on suunatud alati Päikesest eemale ja koosneb laetud osakestest , mida päikesetuul komeedist eemale puhub. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida päikesetuul vähem mõjutab. Seetõttu järgib tolmusaba rohkem või vähem komeedi orbiiti. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub, heledatel on märgatav ioonsaba, väga heledatel on nähtavad mõlemat tüüpi saba. Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma, paraku ilmub neid vähe (kümmekond igal aastal). Taevas nähtav pole tegelikult aga komeet vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas .Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähesel määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Erinevalt planeetidest tiirlevad komeedid kõikvõimalikes tasandites ning suvalises suunas. Ilmumissageduse ja tiirlemisperioodide võrdlemise teel hinnatakse komeetide koguarvuks 2 - 3 miljonit.
3. Meteoorid.
Meteoor (rahvakeeles "langev täht") on Maa atmosfääri sattunud meteoorkeha poolt põhjustatud valgus-, heli-, elektri- jm. nähtuste kompleks . Kui keha põlemise jääk langeb maale, nimetatakse seda meteoriidiks. Meteooriks nimetatakse Maa atmosfääri tunginud ja taevasse hõõguva jälje jätnud kosmilist osakest. Meteoore võib näha pea igal ööl, kui on selga ilm. Taevast üle vilkastavate "langevate tähtede" sagedus on tavaliselt 3-5 tunni jooksul, mõnel ööl võib ulatuda ka sadadesse. Helenduv jälg tekib taevasse siis, kui mõni kosmiline ainekübe tungib suure kiirusega Maa atmosfääri, kus ta kuumenedes aurustub või ära põleb. Meteoori massi võib hinnata liikumiskiiruse ja heleduse järgi; tavaliselt on see murdosa grammist. Maale langeb iga päev kümmekond tonni meteoorset ainet.
4. Meteoriidid .
Meteoriit (kreeka keeles meteooros 'õhus hõljuv') on planeetidevahelisest ruumist Maa pinnale langenud tahke keha (meteoorkeha) jääk. Kui meteoorkeha atmosfääri allosa tihedates kihtides puruneb, võivad meteoriidid langeda meteooriidisajuna. Meteoriidist räägime me siis, kui mõni neist kehadest on piisavald suur, et mitte atmosfääris täielikult aurustuda. Et "taevakivist saaks meteoriit, peab ta kõigepealt Maale jõudma ja siis üles leitama. Meteoriidid olid kuni viimase ajani ainus vahend kosmiliste tahkete kehade keemilisels analüüsiks. Meteoriitide ainest moodustavad üle 90% raud, hapnik, räni ja mangaan; vähemal määral sisaldavad niklit, väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi; ülejäänud elemente vaid protsendi murdosa. Meteoriitidel on korrapäratu kuju. Neil pole teravaid nurki, sest atmosfääri õhusurve on nad siledaks lihvinud. Meteoriidi pinda katab õhuke tume sulamiskoorik ning selles on madalad lohukesed, mida nimetatakse regmaglüptideks. Sulamiskoorik on tume oksüdeerumise tõttu, vahetult pärast Maale langemist ei pruugi ta seda olla. Meteoriitides leiduvate radioaktiivsete või kosmogeensete isotoopide uurimine võimaldab määrata meteoriitide aine kosmilist ja maalist vanust (kuni 4,5 miljardit aastat).