koostises, lihaste potsentsiaali tekitamine, membraantransport säilitamine, DNA/RNA/valgu kontraktsioon, vere säilitamine, ensüümide osmoregulatsioon, süntees, hüübimine aktivatsioon, vere happealustasakaal, biomembraanide osmolaarsuse veevahetus, stabiliseerimine regulatsioon membraantransport Allikad Piimatooted, kala, liha Rosinad, aprikoosid, Keedusool Keedusool Aedviljad, idandid, banaanid, virsikud teraviljad, sibul,
Peamisteks K-säästvate diureetikumide kôrvaltoimeteks on hüperkaleemia teke, toime testosterooni süntees, mille tagajärjeks on impotents ja günekomastia (meestel) ning mastodüünia (naistel). Vastunäidustatud neerupuudulikkusega haigetel. 4. OSMOOTSED DIUREETIKUMID Proksimaalsesse torukesse toimivad diureetikumid e. karboanhüdraasi inhibiitorid Atsetasoolamiid Diacarb, Diamox Dikloorfenamiid Daranide, Oralcon Mannitool Karboanhüdraasi inihibiitorite toimemehhanism: vere osmolaarsuse tõus ja neeru verevarustuse paranemine ja glomerulaarfiltratsiooni parenemine: suureneb HCO3-, Cl-, Na+, K+ ja fosfaatide eritumine. Tulemuseks uriini osmolaarsuse tõus · Karboanhüdraasi inhibeerimine silma tsiliaarjätkes põhjustab vesivedeliku tekke vähenemist ja silma siserõhu langust. Karboanhüdraasi inhibiitorite kõrvaltoimed: elektrolüütide tasakaalu häire, Na+ kadu hüponatreemia, dehüdratsioon uriini alkaliseerumine ja metaboolne atsidoos
2) Biotiin - (B7 vitamiin) - veresuhkru ja rasvhapete süntees; vereringe parandamine 3) B16 vitamiin - Kobalamiin - vereloome ja närvikoe norm. toimimine 4) vitamiin C - L-askorbiinhape : raua imendumine; immuunsüsteemi tugevdamine 2. Nimetage elektrolüütide funktsioon organismis: 1) On ainevahetuse katalüsaatorid 2) Stabiliseerivad kudesid 3) Määravad kehavedelike pH taseme 4) Tagavad kehavedelike osmolaarsuse 3. Mis on Na+/K+ pump? ( ATPaas on ensüüm (valk), mis) transpordib Na+ rakust välja, K+ sisse 4. Millega saadakse ööpäevane vedelikukogus? - Tahke toiduga - Joogiveega - Toitainete oksüdatsioonil 5. Vedeliku kadu toimub organismis(4): - Neerudes uriini väljumisel - Vee auramisega - Väljaheitega - Higistamisel 6. Kas palaviku korral on organismi veevajadus: a) suurenenud b) vähenenud c) ei ole muutunud 7
Närvisüsteemi praktikum (sissejuhatus) Õpi põhimõisted ja oska neid joonistada. Põhimõisted: 1. Närvikude (neuron, gliiarakud, neuronite liigid: akson, dentriit): Neuron ehk närvirakk on närvisüsteemi funktsionaalne üksus , mis koosneb kehast ja jätketest. Gliiarakud on tugirakud, mis eraldavad ja grupeerivad neuroneid Neuronil eristatakse kahte liiki jätkeid- aksoneid ja dentriite. Dendriitide kaudu tuleb erutus närvirakku, aksonite kaudu kandub edasi teistele neuronitele või lõppelundile, näiteks lihasele. Igal neuronil on üks akson, dendriitide arv varieerub. 2. Närvikiu ehitus- tupega ümbritsetud närviraku jätked (müeliiniga ehk Scwanni rakkudega närvikiud ja müoliinita, hallaine ja valgeaine) Tupega ümbritsetud närviraku jätkeid nimetatakse närvikiududeks. Ümbrise laadi järgi eristatakse müeliinkiude ja müoliinita kiude. Müeliinita kiude katab ainult neurogliiast koosnev n...
manustamisel). Luude valulikus, igemete veritsus jt. Üledoseerimine Organismi kaltsigeerumine häire närvi ja lihaskoe funktsioonides. Häirib tsingi omastamist luukoepoolt. NAATRIUM RDA kogus mg -10aastasel 600-1800mg, 11-24a 1000-2500mg (soola tl). Organismis on naatrium vereplasmas, rakkudevahelises vedelikus, lümfis. Rakust liigub naatrium Na-pumba abil välja. Ta osaleb rakkude sise- ja väliskeskkonna naatriumi ja kaaliumi jaotumises lihas- ja närvikoes. Osaleb vere osmolaarsuse regulatsioonis, happe-alustasakaalus, normaalses veevahetuses, membraantranspordi tagamisel, ensüümide aktivatsioonis. Naatriumi allikad: juust, liha, kala, pagaritoodeted, kõrvitsalisted, mädarõikalisted. Naatrium imendub hästi. Lisamanustamine on vajalik abs. taimetoitlusel või ägedal oksendamisel või kõhu lahtisusel. Ületarbimisel on häiritud ioontasakaal rakus - Ca on rohkem vererõhk tõuseb. Ja hüpertooniasoodumusega inimestel peetub organismis nii naatrium kui vesi.
desoksiribonukleotiidijääkidest: A;G;C;T; kõrgemolekulaarsed sisaldus,hüpertooniline- suurenenud RNA 1 aheline- süsivesikud.(on homo ja heteropolüoosid) osmolaarsuse korral Homopolüoosid – sisaldavad oma ribonukleotiididejääkidest:A;G;C;U Metabolism-ainevahetus keemiliste muutuste
depoosid,osalevad vere hüübimissüsteemis sünteesi. konstantsetena. süsivesikud.(on homo ja heteropolüoosid) Hüpotooniline-vähenenud vee ja elektrolüdi DNA 2 aheline desoksiribonukleotiidijääkidest: Isotooniline lahus-lahus mille osmootne rõhk sama,mis Homopolüoosid sisaldavad oma kostises sisaldus,hüpertooniline- suurenenud osmolaarsuse A;G;C;T; vereplasmal. ühte tüüpi monoosijääki.Glükogeen ja korral RNA 1 aheline- tärklis koosnevad glükoosjääkidest.
Ülesanded: - Tagavad kehavedeliku osmolaarsust - Moodustavad bioelektrilisi membraanipotentsiaale - On ainevahetuse katalüsaatorid - Määravad kehavedelike pH - Stabiliseerivad kudesid - Moodustavad energiadepoosid - Osalevad verehüübimises · Naatrium 500kg lehma organismis on 700-800 g Na, 70 kg inimese organismis on 100 g Na. Ülesanded: ekstratsellulaarruumi osmolaarsuse tagamine; intratsellulaarruumi mahu mõjutamine olenevalt Na kontsentratsioonist plasmas. Kui plasma osmolaarsus tõuseb, tõmmatakse vesi rakust soondkonda, mille tulemusena rakk dehüdreerub. Kui plasma osmolaarsus langeb, liikub vesi rakku, kus on suurem osmolaarsus. Na kontsentratsiooni suurenemisel plasmas defundeerub sinna rohkem vett. Vesi järneb naatriumile kõikidesse vedelikuruumidesse. Na osaleb ka bioelektrilise
mehed 13,2%. Atoopia korral astma tekke risk suureneb 25 korda kiirus ja jõualadel ning 75 korda kestvusaladel. Bronhilõõgastite kasutamine Inhaleeritavate hormoonide kasutamine Allergia indutseerib astmat Sport miks? Suu kaudu pingutuse ajal külm, kuiv õhk, temperatuuri langus hingamisteedes (nina kaudu hingates soojendatakse sissehingatav ühk ning puhastatakse), ödeemi tekke algus Kuiv õhk kaotame niiskust hingamisteedes, osmolaarsuse tõus, konstriptsiooni põhjustab, seega nina kaudu hingata koormuse ajal Pingutusastmahoo ajal ei tõuse eosinofiilide arv veres ega rögas NO hulk väljahingatavas õhus ei muutu või väheneb pärast füüsilist koormust Tippsportlastel hingamisteedes rohkem põletike rakke, kõrgem histamiini tase Hüpervenitlatsioonist tingitud kahjustus Pingutusastma ja gastrofagiaalne refluks (GÖR) [toidu tagasiheide]. Astmahaigetel esineb 30 80% Mõjutavad
ADH mõjutab seda, et uureat võetakse IMCD-st korduskasutusse. Säsi hüpertoonilisust aitab ka säilitada: peened osad imendasid tagasi (ehk torust läks välja) nii soolad kui vesi. Vesi liikus alanevast peenest osast ja soolad ülenevast peenest osast. Ülenev jäme osa ja distaalne vääntoruke imendavad aktiivselt Na tagasi, see tõmbab ka Cl. Neid segmente ei läbi vesi, aktiivne lahuste tagasi imendamine põhjustab progressiivselt toru vedeliku osmolaarsuse vähenemist. Nn. lahjendavad segmendid. Torukese vedelik, mis jõuab kogumisjuhasse on hüpotooniline isegi dehüdreeritud loomas. Esmalt tekitatakse säsis hüpertoonilisus, torukeste vedelik lahjendatakse distaalsetes neforni segmentides – kas uriin eritatakse kontsentreerituna/lahjendatuna, sõltub vedeliku mahu staatusest, plasma toonilisusest, looma vererõhust. ADH määrab ära eritatava uriini osmolaarsuse – määrab ära vee läbilaskvuse kogumisjuhas.
· Tõuseb aineosakeste kontsentratsioon (osmolaarsus) mida üritab tasakaalustada madalama osmolaarsusega rakkudes asuv vesi, mis liigub rakkudest koevedelikku tekib dehüdreeritud seisund Vee joomisel lahjeneb esmalt veri, milles asuv lahusti (vesi) liigub koevedelikku, mis omakorda lahjeneb ja suunab osa veest rakku kuni üldise tasakaalu saavutamiseni Nn. "veemürgitus" (vt. hüponatreemia): Osmolaarsuse mõju rakule Isotoonilises keskkonnas on raku plasma ja koevedelikud sarnase osmolaarsusega termodünaamiliselt stabiilne (vaba energia hulk minimaalne) Muutes rakkude vahele jäävas koevedelikus lahustunud osakeste hulka mõjutatakse vee liikumist läbi rakumembraani - vaba energia hulk suureneb ja olukord destabiliseerub Kui koevedelik on kõrgema osmolaarsusega väljub rakkudest lahustina toimivat vett (n. higistamisega vee kaotuse tõttu) ja rakk kahaneb
hüperhüdratatsiooniga. Kuna vee ja elektrolüütide sissevõtmine ja väljaviimine kulgevad alati ekstratsellulaarruumi, toimub häirete edasine klassifitseerimine esmajoones ekstratsellulaarruumistoimuvate muutuste alusel. Klassifitseerimisel lähtutakse võrdlusest ekstratsellulaarruumi normaalse osmootse kontsentratsiooniga, mida nimetatakse isotooniliseks kontsentratsiooniks ehk isotooniaks. Vähenenud osmootse kontsentratsiooni korral on tegemist hüpotoonilise, suurenenud osmolaarsuse korral hüpertoonilise hälbega. Nende klassifitseerimistunnuste järgi on võimalikud tasakaalus olevast bilansist kõrvalekaldumise 6 vormi. Dehüdratatsioon * Isotooniline dehüdratatsioon tekib alati siis, kui organism kaotab isotoonilist vedelikku. See võib toimuda ekstratsellulaarvedeliku kaotamise tagajärjel (nagu näiteks verekaotus) või transtsellulaarsevedeliku ülemäära suure kaotuse puhul (nagu näiteks kõhulahtisus, kauakestev oksendamine jt.)
Aktiveeruvad nii vastavate ühendite sünteesirajad kui ka rakku transportimise süsteemid. Samal ajal väheneb proportsionaalselt K ja K-glutamaadi rakusisene kontsentratsioon. Osmolüütide sünteesi regulatsioon Trehhaloosi produktsioon Trehhaloosi süntees lähtub UDP glükoosist. Sünteesi viivad läbi kaks ensüümi, mis on kodeeritud otsAB operoni poolt. Geenide transkriptsioonitase on maksimaalne väliskeskkonna kõrge osmolaarsuse korral. Samuti võimendub otsAB geenide transkriptsioon statsionaarse faasi rakkudes, olles positiivselt mõjutatud statsionaarse faasi sigma faktori RpoS poolt. Samas on statsionaarse faasi rakkudes trehhaloosi kontsentratsioon siiski 7 korda madalam kui osmootse stressi korral. Seega ei taandu statsionaarse faasi rakkude osmotolerantsus üksnes trehhaloosi akumuleerumisele statsionaarses faasis. Kasvukeskkonna madalama osmolaarsuse korral võib trehhaloos olla ka energiaallikaks
Külmas on oluline, et loom tahab süüa – suurendab metabolismi taset (sooja saab toota) ja suurendab rasvavarusid. Hüpotalamuses on janukeskus. Seal paiknevad osmosensorid, mis juhivad ADH eritamist. Kui osmolaarsus suureneb üle normi, siis ADH eritamine suureneb ja tekib janu. Loomad kaotavad enam vett kui sooli kehast, osmolaarsus tõuseb loomulikult, ADH eritatakse rohkem, rohkem vett peetakse neerudes kinni. Kui osmolaarsus tõuseb 3%, siis stim. janukeskust. Loom joob ja taastab osmolaarsuse normi piirdesse. Joodud vee maht annab juba signaali, et piisab – ei oodata, kuni vesi imenduks. Hüpotalamus toodab peptiidhormooni – ADH ehk antidiureetiline hormoon ehk vasopressiin. Pärast sünteesi pakitakse need vesiikulitesse ja transporditakse piki aksonit hüpofüüsi tagasagarasse, kus neid hoiustatakse. Kui ADH tase tõuseb veres, siis neerud imendavad vett rohkem tagasi. See vähendab ekstratsellulaarse vedeliku osmolaarsust, uriin kontsentreerub ja samas maht väheneb
paresis puerperalis eelmise kergem vorm: täheldatav maaslamamaisena ilma kooma ja tetaaniata. Põhjus Ca/Mg suhte muutused vereplasmas. Iatrogenne haigus- loomaarsti või seemendaja vahendusel levivad nakkused. Näiteks on saastunud kirurgilised instrumendid, nõelad, söödad, joogivesi. Osmootse rõhu tekitajad rakusisese ja rakuvälise ruumi vahel- Osmootne rõhk on ekstra- ja intratsellulaarses ruumis ühesugune, olenemata sellest, et kehavedelikes on ioonide sisaldus erinev. Peamised osmolaarsuse reguleerijad, veesisalduse ja vedeliku mahu säilitajad on neerud. Vee ja/või elektrolüütide hulga muutused korrigeeritakse neerudestoimuva filtratsiooni, tagasiimendumise või aktiivse sekretsiooni abil. Peamised osmootse rõhu tekitajad: *Vereplasmas - Na+ koos teda saatvate anioonidega (Cl- , HCO3 - ). *Rakusiseses ruumis - K+ . K+ transporti rakuvälisest ruumist rakku stimuleerivad mitmed hormoonid insuliin, mineralokortikoidid, katehhoolamiinid.
Seetõttu lülitatakse kiiresti tööle süsteemid, mis võimaldavad betaiini, proliini ja trehhaloosi akumuleerumist rakkudesse. Aktiveeruvad nii vastavate ühendite sünteesirajad kui ka rakku transportimise süsteemid. Samal ajal väheneb proportsionaalselt K ja K-glutamaadi rakusisene kontsentratsioon. Raku väliskeskkonna osmootse rõhu muutustega kaasnevad muutused OmpC ja OmpF ekspressioonitasemes. Väliskeskkonna madala osmolaarsuse korral on ülekaalus OmpF poorid, kõrge osmolaarsuse korral aga OmpC poorid. OmpC baasil moodustunud kanal on väiksem kui OmpF kanal. Looduslikes tingimustes, kus keskkonna temperatuur ja osmolaarsus on madalamad (jõed, järved), on eelistatud suuremad, OmpF kanalid. Ühe poriini eelistamine teisele ei muuda rakusisest osmootset rõhku. Arvatakse, et poori suurus võib mõjutada toitainete ja muude komponentide difusiooni väliskeskkonnast läbi membraani. Seega suuremad poorid lasevad läbi välismembraani sisse rohkem toitaineid.
suured seinavälised süljenäärmed gl. parotis (seroosnäärne), gl. submandibularis (seroosnääre) ja gl. sublingualis (ülekaalukalt mukoosnääre). Sülg moodustub süljenäärmete aatsinusrakkudes, kus tekib esmassülg (vereplasmaga isotooniline), millest liikumisel läbi määrmejuhade Na+ ja Cl- resorbeeritakse, K+ ja HCO3- sekreteeritakse. Kiirema süljesekretsiooni korral ei jõua need protsessid väga intensiivselt toimuda, mistõttu on sülg siis Na+, Cl- ja K+ kontsentratsiooni ja osmolaarsuse poolest vereplasmale sarnane. HCO3- aktiivset sekretsiooni verest sülge soodustab karboanhüdraas. Sülje pH on puhkeolekus 5,45...6,06, stimulatsiooni korral kuni 7,8. Seedeensüümidest esineb süljes lingvaallipaasi (keele seroossetest näärmetest; tungib läbi piimarasva gloobuli membraani ja hüdrolüüsib seal triglütseriidi kolmandas asendis olevat rasvhapet) ja - amülaasi (põhikogus gl. parotisest, hüdrolüüsib -1,4-glükosiidsidemeid). Lisaks on süljes
happed. Uriin läheb neeruvaagnast kusejuha (ureeter) kaudu kusepõide. Kusepõis on altpoolt suletud kahekordse sulgurlihase abil, ventiilmehhanism välistab uriini tagasivoolu ureetritesse. Põie tühjendamisega viiakse uriin kusiti (ureetra) kaudu kehast välja. Osmootselt aktiivsete osakeste sisaldus keha erinevates vedelikuruumides mõjutab osmootse kontsentratsioonitasakaalu kaudu kehas oleva vee jaotumist nende ruumide vahel. Vee- ja naatriumisisaldus määrab rakuvälise ruumi osmolaarsuse ja mahu, hormoonid mõjutavad eritusfunktsiooni neerude kaudu. Neerude eritusvõimest sõltub ka kaaliumisisaldus organismis ja happe-aluse tasakaal. VÕTMESÕNAD elektrolüüt happe-alustasakaal kusepõis Kusiti neerud vee tasakaal Uriinieritus uriini tootmine Teadmiste kontrolli küsimused 1. Nimetage erituselundeid. 2
annaabi.ee 
