Osavõtt valimistest - õigus või kohustus? (15)

Osavõtt valimistest - õigus või kohustus?
Valimised on inimestele võimalus valida endale esindajad, kes nende eest olulisi otsuseid teevad ja enamikes riikides, sealhulgas Eestis, on tegemist just nimelt õiguse, mitte kohustusega. Kuid näiteks Austraalia, Belgia, Kreeka ja Luksemburg on läinud seda teed, et teinud oma kodanikele valimaminemise kohustuslikuks ning määranud ka teatavad karistused selle tegemata jätmisel.
Euroopas on probleemiks madal valimisaktiivsus , mis seab küsimärgi alla meie võimude legitiimsuse. 2009. aasta Europarlamendi valimistel oli näiteks ainult 9 riiki, kus valimisaktiivsus oli üle 50 % ja Slovakkias jäi see isegi alla 20%. Õigustatult tekib küsimus, kas sellisel teel võimule saanud poliitikutel on õigust väita, et nad esindavad rahva huve, sest reaalselt pole enamik inimesi oma arvamust ju väljendanudki. Seetõttu on üha enam hakatud rääkima valimistelt osavõtu kohustuslikuks muutmisest kui vahendist, mis aitaks valimisaktiivsust suurendada.
Valimiste kohustuslikuks muutmine aitaks kindlasti suurendada valimistel osalejate arvu, sest selle seadusega sätestamine eeldaks , et määratakse karistused neile, kes seadust rikuvad. Belgias näiteks ootab valimistelt kõrvalejääjat rahatrahv suuruses 500-1200 krooni ja see kajastub ilmekalt ka valimisaktiivsuses: 2009. aasta Europarlamendi valimistel andis oma hääle 90,39% valimisõiguslikest kodanikest, mis pole võrreldavgi näiteks selliste vanade demokraatiatraditsioonidega riikidega nagu Prantsusmaa ja Ühendkunigriik (vastav protsent oli esimesel 40,6 ja teisel 34,7).
Kuid samas on selline karistamine eetiliselt täiesti põhjendamatu. Inimesel peaks ju olema vabadus valida, millest ta huvitub või millist käitumisviisi õigeks peab ja riik ei tohiks sekkuda seni, kuni ta oma käitumisega kellelegi teisele kahju ei tekita ja valimistel koju jäämisega ta seda ju ometi ei tee. Samas sunnib muidugi riik oma kodanikke ka näiteks sõjaväkke minema ja makse maksma, kuigi see neile võib-olla ei meeldi, aga siiski on sellisel käitumisel üllas eesmärk, mida valimiste kohustuslikuks tegemise puhul pole, sest valimisaktiivsuse suurus iseenesest pole mingi väärtus omaette , mis ühiskonna turvalisusele või arengule kuidagi kaasa aitaks. Seega on valimistel osalemise kohustuslikuks muutmisega kaasnev sellest kõrvalehoidujate karistamine täiesti ebaeetiline .
Valimisaktiivsuse kunstlik suurendamine muudaks valimiskampaaniate rõhuasetust: kui praegu peavad poliitikud palju tegelema sellega, et veenda inimesi üldse valima minema, siis selle kohustuslikuks muutmisel saaksid nad rohkem keskenduda oma programmilistele punktidele ja üldistele vaadetele, mis muudaks valimiseelsed debatid tunduvalt sisukamaks. Samuti oleks positiivne muutus see, et paljud inimesed, kes ennast siiani poliitikast distantseerinud on, peaksid end mingilgi määral aktuaalsete arengutega kurssi viima ning see viiks üldise teadlikkuse kasvuni ühiskonnas. Kuid samas on siinkohal ohuks see, et osad inimesed hakkavad hääletama puhtast hirmust karistuse ees ning see avab tee demagoogilistele jõududele, sest hulk inimesi, kes siiani huvipuudusel on valimistest kõrvale jäänud, pannakse sundvaliku ette ning kõige kergem on ju süüvimata teha otsust just selle poliitilise erakonna poolt, kes kõige rohkem ilusaid asju lubab.
Kui valimistel osalemine oleks kohustuslik, siis oleks valimisaktiivsus kindlasti kõrgem ning seega võimusfäärides esindatud suurema hulga inimeste arvamus, kuid ma leian, et valimistel osalemise kohustuslikuks muutmine ei ole õige tee selle saavutamiseks, sest see tooks kaasa inimeste ühe põhiõiguse, valikuvabaduse, piiramise. Valimisaktiivsus peaks kasvama selle najal , et inimestele tehakse selgitustööd nende hääle olulisusest, mitte aga seetõttu, et nad kardavad karistada saada. Ma usun, et valimistel osalemine peaks seega olema õigus, mille kasutamist soositakse, mitte kohustus, mille täitmata jätmist karistatakse.