Õppimine ja mälu lühikokkuvõte (0)

ÕPPIMINE JA MÄLU
Õppimine hõlmab kõiki inimtegevuse eluvaldkondi, alates teadmiste ja oskuste omandamisest koolis kuni sotsiaalse käitumise ja teiste oskuste omandamiseni nii koolis kui ka mujal. Õppimine on protsess, mille käigus kujunevad kogemuse vahendusel suh-teliselt püsivad muutused inimese teadvuses ( Uljas , Rumberg , 2002). Õppimise viise on mitmeid. Seda saab teha spontaalselt, ilma otsese sellekohase soovita, ja tahtlikult, nagu seda tehakse näiteks koolis. Samuti võib õppida kellegi tegevust imiteerides või kedagi-midagi jälgides (Toomela, 1999).
Õpitakse seepärast, et elus võimalikult hästi hakkama saada ja endaga paremini toime tulla. Paljudel polegi soovi õppida, kuid nad teevad seda ikkagi – alatedlikult. Näiteks õpivad inimesed ka enda ja teiste vigadest, tegemistest ning paljudest erinevatest olukordadest. Inimesed õpivad kogu oma eluaja. Õppimine on oluline, sest see arendab meie mõttetegevust, see aitab meid looma paremat maailmavaadet ning üldse aru saama elust meie sees ja meie ümber. Õpitud asjad võivad ajapikku ununeda, seetõttu on õppimine seotud mäluga.
Mälu aitab meil õpitut meelde jätta ja säilitada. See aitab ka varemõpitud informatsiooni väljastada ning meelde tuletada. Mälule toetuvad inimese kogemused, ilma selleta oleks võimatu korrata saavutusi ja vältida ebaõnnestumisi. Kui meil poleks mälu, tuleks kõike iga kord otsast alustada (Uljas, Rumberg, 2002). Mälu abil sesostame me õpitavat informatsiooni eelpool õpituga, see aitab kõike seda informatsiooni kergemini meelde jätta. Kõike mida me näeme, kuuleme ja omandame ei suuda me korraga talletada. Meelde jätame me ainult oluliseima informatsiooni. Unustamine on aga meelespidamisele vastupidine protsess. Üldjuhul kaob säilitatud info mälust üsna pika aja jooksul, kuid mõnikord ka väga ruttu (Uljas, Rumberg, 2002).
Ka ma ise puutun õppimisega palju kokku. Hetkel ongi see minu igapäevane kohustus. Käies gümnaasiumis on vaja pingutada rohkem, kui seda tegin näiteks põhikoolis. Koduseid koolitõid teen tavaliselt päeval. Siiski ei suuda ma seda teha vahetult peale koolipäeva. Kui olen umbes tunnikese koolipäevast puhanud, teen koduseid töid nii palju kui võimalik, kuna käin õhtuti erinevates ringides ja peale neid on kell piisavalt palju, et aju enam ei tööta. Lisaks olen õhtuti ka füüsiliselt väsinud. Seega koduste tööde ühtusse lükkamine oleks igati kahjulik. Kuna õppida on kodus üsna palju, siis õpin keskmiselt 1-2 tundi ,sõltuvalt päevast. Samuti üritan ma ka päevakavasse mahutada veidi aega, et raamatuid lugeda. Enamasti loen kohustuslikku kirjandust, kuid vahel, kui on piisavalt aega, loen ise valitud raamatuid. Lugemine on hea, kuna selle käigus keskendud ainult raamatule ega mõtle millestki muust.
Mäluga on mul teised lood. Raske hinnata, kui palju ma teda treenin, kuid olulisemad asjad: numbrid , aastaarvud, sünnikuupäevad jms. üritan enda mälusse siiski talletada. Vahel püüan õpitud ja meeldejäetud asju meenutada. Kui mõni asi ei meenu, siis uurin järele ja kordan uuesti üle. Mäluga seoses olen kohanud ühte huvitavat juhtumit. Mul on üks sõber, kellel koolis eriti hästi ei läinud, tal lihtsalt ei olnud kõige helgem pea. Nüüd õpib ta Ametikoolis üldehituse erialal. Koolis õpitavad aastaarvud ja erinevad faktid tal ei kippunud meelde jääma, kuid tal oli hea mälu auto registreerimisnumbrite ja -markide peale. Ta võib ükskõik mistahes mööduva auto margi tulede kuju, kere välimuse jms. asjade põhjal unepealt öelda. Mis sellest oskusest elus kasu on – ega vist polegi, kuid tundub, et autod köidavad teda rohkem kui näiteks koolitarkuse omandamine. Auto marki ja välimust kokku pannes on ta sellele teemale keskenduv, kuid koolis faktide ja erinevate asjade seostamisel on ta mõtted kuhugi hajunud, ta ei suuda keskenduda ja nii ei jäägi midagi oluliselt meelde. Siit võib teha järelduse, et me jätame meelde asju teemadel , mis meid huvitavad või mida me ise vajalikuks peame. Küll aga on võimalik meelde jätta ka asjad, mis meid ei huvita, ent mida võib vaja minna. Vahel lihtsalt tuleb end sundida kokku võtma. Niisiis kõik see, mida inimene tahab meelde jätta ja mida õppida – kõik see tule-neb esialgu ikka temast enesest. Kiiremini unustatakse mõtestamata informatsiooni (seega pole üksnes tuupimisest mingit kasu) (Uljas, Rumberg, 2002). Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et õppimine on uute kogemuste omandamise protsess, mis on edasise käitumise korraldamise aluseks ja mälu, kui elusa organsmi võime omandada ja säilitada oskusi, teadmisi ning harjumusi (Autorid ja Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002)
Kasutatud kirjandus:
Jüri Uljas, Thea Rumberg (Koolibri 2002) Psühholoogia gümnaasiumiõpik. Lk. 88, 89, 95, 97.
Autorid ja Tartu Ülikooli Kirjastus (2002) Psühholoogia gümnaasiumile. Lk. 275, 278.
Aaro Toomela (Koolibri 1999) Ülevaade psühholoogiast. Lk. 48.