Töövarjupäev (0)

Töövarjupäev
Töövarjupäev on justkui aken tulevikku, kust on võimalik vaadata, milline võiks välja näha üks tööpäev sinu hilisemas elus. Tõenäoliselt on 10. klass juba aeg, mil noorukil on tekkinud vähemalt mingisugusedki mõtted selle kohta, mis teda huvitab ning missugune amet tal tulevikus olla võiks. Mõni teab juba lapsest saati, et tahab saada arstiks, teine aga teab vaid, et tal läheb hästi ajaloos ja geograafias. Kuid isegi kindlalt arstiks saada tahtjal ei pruugi olla päris õiget ettekujutust arsti tavalisest tööpäevast. Siin tulebki appi töövarjupäev, mis paneb meid, õpilasi, uutesse põnevatesse olukordadesse ning annab aimu tuleviku tegelikkusest või siis näitab ära, et mõttes valitud amet ei sobi ikka üldse. Samuti õpetab meid töövarjupäev.
Õpilaste tänavune töövarjupäev oli 20. novembril. Eks iga uus asi tekitab ärevust ja põnevust. Kõik olid juba pikalt oodanud, et saaks ühe sügisese neljapäeva veeta mitte tavapäraselt koolipinke nühkides, vaid mõne huvipakkuva eriala spetsialisti varjutades.
Olin endale valinud töövarjuliseks Marko Reikopi, kes teeb tööd igapäevaliselt Ringvaates, sinna saatesse saamiseks oli konkurents , nimelt pidid töövarjulised esitama teemad Ringvaatesse ja sellejärel valiti parimad välja. Mina olin õnneks nende seas, kes sai selle pääsme, läksin väga põnevusega Tallinnasse, kaks ja pool tundi oli sõit. Ootasin, et saaksin rohkem teadmist.
Õppisin koheselt Tallinnas olles, et on väga suur linn, võrreldes maaeluga on tempo palju kiirem, linnas olles ei tundnud linna hästi, kui saabusin ja esimest korda täiesti üksi planeerida aega pealinnas. Järgnesid väga õpetlikud tunnid Ringvaate toimetused, kus Marko Reikop rääkis väga selgelt lahti, mis on see töö ja kuidas inimestele peale läheks, Ringvaate põhimõte on selles, et oleks huvitav, see pole tähtis kas on oluline või mitte, et oleks huvitav. Õppisin seda ka, et kui teema pealkiri on liiga pikk, siis pole sellest head uudist. Kõige lahedam oli kogu õppuse juures see, et arutasime teemasi läbi, mida võiks Ringvaates teha, Reikop iga teema kohta tegi analüüsi ka, kas läheks inimestele peale või mitte, ja millises sihis peaks üldse teemat otsima . Ma käisin välja lõpuks kahe teemaga, üks oli teha lugu töövarjupäevast ja teine lugu oli purkidest pilli kokkumeisterdanud kitarrist. Kahjuks need teemad vilja ei toonud , aga sellegipoolest sain oma idee välja käia ja anda panuse.Õppisime seda ka, et üks hea saade saab alguse heast tiiserist, kui head tiiserit pole, siis rahvas ei tule ka teleka ette, mis pidi vägagi efektiivne olema, mida samuti ei teadnud .
Meile tehti eesti televisiooni muuseumis ringkäik , kus näidati eelmise sajandi tehnikat , kus räägiti väljapalju, et vanasti oli ülekande tegemine palju raskem ja kaamerad kordades kallimad, siiamaati on need kallid. Saime proovida ilma uudiste poolt, kus saime oma võimed proovile panna.
Järgnes väga huvitav protsess Ringvaate stuudios , mis asub Solarise keskuses , kolmandal korrusel. Kus meile näidati stuudiot ja tagaruume, kuidas igapäevane saade käib. On olemas spetsiaalsed grimeerijate pool, kus tehakse saatejuhtidele ja külalistele grimm peale, et ülekandes nende nägu ei peegeldaks, oleks matt . Saime ka küsida küsimusi saatejuhtidelt isiklikult, mida nad tunnevad otseülekande ajal, ja kuidas tulevad küsimused külalisega, kui tehakse intervjuud. Neil on selline nipp, kui tagaruumis samalajal kuulab teine saatejuht intervjuud pealt, ja temal tuleb väga huvitav küsimusi, siis edastab selle saatejuhile.
Saime kokkuvõtteks ka telekasse , mis tuli üllatusena meile kõigile, kes me olime seal töövarjud, ütleks ära, et see päev muutis mu suhtumist sellesse ametisse tunduvalt, nüüd mõistan palju rohkem, kui pingeline see on tegelikult ja raske. Ei jõua ära oodata, kui saan järgmine aasta minna filminduse alal kellegile töövarjuks. Töövarjupäevast õpib palju.