Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale. Uue aasta alguses lähenes rinne Tallinnale, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Eesti suutis sellel ajal saata rindele vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister 4 Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri, kes oli kõigi Eesti relvajõududejuht. Vabadussõja alguses ei suutnud organiseerimise faasis olev Eesti sõjavägi Punaarmeele vastu panna. 2. jaanuariks 1919 oli vallutatud suur osa Ida-, Kagu- ja Edela-Eestist. (Eesti Sõjamuuseum, 2014) Valitsus kuulutas
Eestis aga loodeti , moodustada vabatahtlikest tugev väekoondis aga see kukkus läbi sest neid tuli kokku nii vähe ning tänu sellele kuulutati Viru maakonnas välja 24. Novembril sundmobilisatsioon millele 29. Novembril päev pärast Narva langemist järgnes üldmobilisatsiooni välja kuulutamine kogu riigis. Kuid ka sund mobilisatiooniga tuli kokku 2 200-2 300 meest sest riigil puudu nende sundimiseks reaalne jõud. 14. Detsembril moodustati polkovniku Johan Laidoneri juhtimisel eriline operatiivstaap sõjategevuse juhtimiseks rindel. Kuni 1. Jaanuarini toimus Eesti sõdurite taganemine. Alguses oli meie kaitse võime nõrk sest sakslased viisid kõik püssid kaasa mis eestlased olid neile andnud saksa okupatsiooni ajal ja mis ei mahtunud need hävitati näiteks loobiti 10 000 vintpüssi Tallinnas merre et need uuesti eestlaste kätte ei jõuaks. Sõja ajal organiseeriti kaitset kagu eestis. 3. Polku Võrus ja 2. Polku Tartus. Peale Võru ja Valga
märtsi lehel märkused ,,KK liikmete instr", ,,50 kõnelejat (instr.)." ja ,,kõnelejate instrueerimine". EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud 1949. aasta kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel: Arnold Meri - Hiiumaa, Arnold Green - Viljandimaa, Tehniline ettevalmistus Eestis koordineerisid küüditamist ENSV julgeolekuminister Boris Kumm ja NSVL RJM volinik Eesti NSVs kindralmajor Jermolin, kellele allus korraldusi täitev 12-liikmeline operatiivstaap. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile (ENSV RJM) langes järgnevalt vastutus "Priboi" esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest(Veebruaris 1949. Eestisse saabub NSV Liidu julgeolekuministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin ning Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrile Boris Kummile tehti teatavaks tema ülesanded. Julgeoleku rajooniosakondade töötajad saavad salajase ülesande teha kindlaks kulakute ja natsionalistide
Ukrainani. · 22. nov ründasid Nõukogude väed Narvat, tänu Saksamaale löödi rünnak tagasi. · 25. nov vallutati Pihkva · 28. nov ületas 12 000. liikmeline armee Eesti piiri, vallutasid Narva. · Eesti püüdlused iseseisvust kaitsta oli alanud. Sõja kulg 1918 · 14. detsember loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner. · 15. detsember algas Rägavere lahing. · 21. detsember enamlased vallutasid eesti vägede organiseerimatuse tõttu Tartu. · 23. detsember loodi Eesti vägede ülemjuhataja institutsioon. Vägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. · 24. detsember Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots. · 24. detsember Tapa langes Nõukogude vägede kätte. · 26
rahulepingu Saksamaa ja tema liitlastega. Novembri lõpus koondas Punaarmee umbes 12 000 meest Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale. Eesti suutis sel ajal rindele saata vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri, kes oli kõigi Eesti relvajõudude juht. Vabadussõja alguses ei suutnud organiseerimise faasis olev Eesti sõjavägi Punaarmeele vastu panna. 2. jaanuariks 1919 oli vallutatud suur osa Ida-, Kagu- ja Edela-Eestist........4 Vabadussõja algus.....................................................................
Aegviidu Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõisaküla Lõuna-Eestis. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister K. Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918. a moodustati Sõjavägede Ülemjuhataja institutsioon Johan Laidoneri isikus, kes allus otse Ajutisele Valitsusele. Aastavahetusel hakkas olukord paranema. Läbiviidud mobilisatsioon tõi 5. jaanuariks 1919. a kokku 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. Eriti silmapaistvat edu saavutasid Tallinn-Narva raudteel tegutsevad soomusrongid. Paanikat enamlaste tagalas
Eesti sõjarevolutsiooniline komitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 18931896 sündinud mehed. · 11. detsember Soomusrong nr. 2, mis koosnes 6 vagunist ja vedurist, sõitis Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele. · 12. detsember Tallinna alla jõudis Briti laevastik. · 14. detsember loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner. · 15. detsember algas Rägavere lahing. · 21. detsember enamlased vallutasid eesti vägede organiseerimatuse tõttu Tartu. · 23. detsember loodi Eesti vägede ülemjuhataja institutsioon. Vägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati sisekaitse ülemaks. · 24. detsember Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots. Alampolkovnik Viktor-Hugo Puskar määrati Eesti 1
Eesti sõjarevolutsiooniline komitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 18931896 sündinud mehed. · 11. detsember Soomusrong nr. 2, mis koosnes 6 vagunist ja vedurist, sõitis Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele. · 12. detsember Tallinna alla jõudis Briti laevastik. · 14. detsember loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner. · 15. detsember algas Rägavere lahing. · 21. detsember enamlased vallutasid eesti vägede organiseerimatuse tõttu Tartu. · 23. detsember loodi Eesti vägede ülemjuhataja institutsioon. Vägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati sisekaitse ülemaks. · 24. detsember Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots. Alampolkovnik
Novembri lõpus koondas Punaarmee umbes 12 000 meest Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale. Eesti suutis sel ajal rindele saata vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri, kes oli kõigi Eesti relvajõudude juht. Vabadussõja alguses ei suutnud organiseerimise faasis olev Eesti sõjavägi Punaarmeele vastu panna. 2. jaanuariks 1919 oli vallutatud suur osa Ida-, Kagu- ja Edela- Eestist. Sõja algus 1918. a lõpus alanud Punaarmee rünnak tabas Eestit äärmiselt rasketes tingimustes
juhtimisel. · 28. november soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Peale kapten Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Irv · 11. detsember soomusrong nr. 2 sõitis sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele. Soomusrong nr. 2 koosnes 6 vagunist ja vedurist. · 12. detsember Tallinna alla jõudis Briti laevastik. · 14. detsember loodi Eesti sõjaväe Operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner. · 15. detsember algas Rägavere lahing. · 23. detsember loodi Eesti vägede ülemjuhataja instituut. Vägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. · 23. detsember Ernst-Johannes Põdder määrati sisekaitse ülemaks. · 24. detsember Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots. · 24. detsember alampolkovnik Viktor-Hugo Puskar määrati Eesti 1. diviisi ülemaks. · 27
6. detsember Põhjarinde 7. armee - (juht Nikolai Hendrikson) 6. Kütidiviisi väeosad alustasid pealetungi Reveli suunal. 7. detsember - Punaarmee vallutas Põhjarindel Vasknarva. 9. detsember - Põhja-Eestist lahkus Tallinna kaudu viimane Saksa väeosa. 11. detsember Soomusrong nr. 2, mis koosnes 6 vagunist ja vedurist, sõitis Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele. 12. detsember Tallinna alla jõudis Briti laevastik. 14. detsember loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner. 14. detsember - Punaarmee Läänerindel vallutab Kooraste ja Kanepi. 15. detsember - Punaarmee vallutab Põhjarindel Kunda 15. detsember algas Rägavere lahing, milles osales ka Eesti kommunistide 3. Tartu kommunistlik polk 16. detsember - 7. armee - 6. Kütidiviisi väeosad vallutavad Põhjarindel Wesenbergi ehk Rakvere. 17. detsember - Punaarmee vallutab Läänerindel Valga linna. 17
saartelt kinni, et nad samuti NSVLi küüditada. Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu pääses neist enamik koju tagasi. 14. juunil 1941 vangistati Eesti sõjaväe suvelaagris Kagu-Eestis umbes 230 Punaarmee 22. Eesti Territoriaalkorpuses teeninud eesti ohvitseri. Suurem osa neist saadeti Norilski vangilaagrisse, kus enamik suri või hukati. 14. juuni küüditamist koordineeris ENSVs kohapeal ENSV Riikliku Julgeoleku Rah- vakomissariaadi operatiivstaap, mis koosnes selle esimehest Boris Kummist, kes oli ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissar, ja järgmistest liikmetest: ENSV siseasjade rahvakomissar 10 Andres Murro, ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Škurin, ENSV riikliku jul- geoleku rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst, Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James. 4. Eesti meeste sunniviisiline viimine Nõukogude Liitu 1941. aasta juulis
● 16.Juuni NSV Liidu ultimaatum Eestile ● 21.Juuni Tööliste meeleavaldus J.Varese valitsus “Valimised” 1940.a juulis. Kandideerida ei saa. Nõukogude aasta Ainupartei- Eestimaa Kommunistlik (bloševike) Parteri Juht Karl Säre Rahvakomissaride Nõukogu- esimees Johannes Lauristin ENSV Ülemnõukogu- presiidiumi esimees Johannes Vares. ● Maareform- 30ha ● Rahareform ● Natsionaliseerimine. 14.juuni 1941 - juuniküüditamine Küüditamist viis läbi operatiivstaap ENSV julgwolekujuhi Boris Kummi juhtimisel. Eestist küüditati 10 016 inimest, kellest umbes 60% hukkus Sõjategevus Eestis 1941.aasta suvel ja sügisel 3.juulil asuvad metsavennad võtma võimu üle Lõuna-Eestis Juuli keskpaigast augusti alguseni peatud rinne Pärnu-Emajõe joonel. Tartu 1941 28.aug langes Tallinn sakslaste kätte. Punaarmee lahkus Tallinnast mere kaudu, taganemisel hukkus 55laeva, hukkunuid umbes 15000. 21.okt lahkus Punaarmee Hiiumaalt 2
poolest. Lahinguvaim kandus järk-järgult ka kõige laiematesse rahvamassidesse üle. Samal ajal paranes rahvaväe varustamine. Üha enam hakati täitma AV korraldusi, mis puudutas varustuse andmist riigile. Relvaabi SB-st ja Soomest. Lõpuks aitas rahvaväe tugevnemisele kaasa ka selle juhtimise ümberkorraldamine. AV oli paika pannud sõjaväe juhtimise skeemi enne sõja tegelikku puhkemist. See oleks olnud rahuolukorras. 14.12 moodustati operatiivstaap, mille ülemaks määrati polkovnik Johan Laidoner. Sellest peale allusid kõik rindevõitlused otseselt talle. Sidepidamisega oli suuri raskusi. Sidet peeti käskjalgade ja muude inimjõul liikuvate vahenditega. 23.12.1918 sai sõjavägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner. Partisanivõitluse ajajärk asendus keskselt juhitava korrapärase sõjapidamisega. Kolmas kompleks tegureid, mis aitas kaasa oli välisabi, mida hakati teotlema juba
põhimõtteliselt Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 1917. a kevadel kehtima hakanud trükiseaduse Eestile kohandatud variant. Vabadussõja ajal kehtis eesti lehtedele sõjatsensuur. Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoneri sundmäärusega 5. jaanuarist 1919 kontrollis sõjatsensuur sõjaväeosade, sõjaväelaste ja manöövritega seotud teavet trükistes ja rindekirjavahetust. Eeltsensuuri toimetas sõjaväe operatiivstaap ja eeltsensuuri olemasolu ei varjatud: trükistes olid aeg-ajalt nähtaval mustad laigud. 1919. a kevad oli Vabadussõja raskeim aeg, ajakirjandus koondus üksnes sõjategevuse ümber ning häälekandjate omavahelised vaidlused peaaegu lakkasid. Kui sõja käigus Võnnu all juunis 1919 otsustav pööre toimus, tekkisid varsti avalikus sõnas jälle eriarvamused, mis puudutasid maaküsimust ja Venemaaga rahu sõlmimise küsimusi
annaabi.ee 
