50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2010-12-09
Kuupäev, millal dokument üles laeti
149 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
marell rõss
Õppematerjali autor
Ta tunneb elusolendi kombel nälga ja külma ja käitub nagu iga teine kergemeelne, hoolimatu, enesekeskne poisslaps. Nukk teab, et ta on nukk, kuid kõneleb sageli endast kui lapsest, tuletades eeskätt meelde just lapse õigusi, mitte kohustusi. Ta ei taha kooli minna, vaid liblikaid taga ajada ja puu otsa ronida („Pinocchio seiklused”, lk 22). Collodi kõneleb nuku abil lastele põhjuse ja tagajärje seosest. Mitu korda satub nukk mõtlematuse tõttu taas ja taas halba olukorda, kuigi õnnelik lahendus oli just käeulatuse kaugusel. Pinocchio uurib Haldjalt, miks ta sugugi ei kasva. „Sa ei saagi kasvada. [---] Sest nukud ei kasva mitte kunagi. Nad sünnivad nukkudena, elavad nukkudena ja surevad nukkudena.” „Oh! Ma olen tüdinud kogu aeg nukk olemast. [---] Oleks juba aeg, et minust saaks inimene nagu kõik teised.” (Lk 115–116.) Haldjas annab talle konkreetse tähtaja, millal see rõõmustav sündmus peaks toimuma. „Paraku tuleb nukkude elus
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil õnnestuks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad, kõigil sajanditel väärt sõnad: «Olen sünnipäralt pariislane ja keelelt parresialane, sest parresia tähendab kreeka keeles rääkimisvabadust, mida ma ka olen tarvitanud isegi härrade kardinalide, prints de Conti onu ja venna juuresolekul, siiski alati tarvilise aukartusega 29 nende kõrguse ees ilma ühtki nende kaaslast solvamata, mis iseenesest pole sugugi vähe.» Seepärast polnud ka ebameeldivas muljes, mis kardinal Pierre Gringoire'is äratas, mingit isiklikku viha tema vastu või põlgust tema tuleku puhul. Hoopis selle vastu: meie poeedil oli küllalt arukust ja ka küllalt peetud kuub seljas -- tal oli põhjust erilist rõhku panna sellele, et
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
tehes. «Minestuse ajal otsisime ta hoolikalt läbi: reisipaunas on tal ainult üks särk ja rahakukrus kaksteist eküüd; kuid see ei takistanud teda minestusse langemisel ütlemast, et kui niisugune asi oleks juhtunud Pariisis, oleksite teie seda otsekohe kahetsenud, kuna aga nüüd peate seda kahetsema hiljem.» «Sel juhul,» lausus tundmatu külmalt, «on ta arvatavasti mõni ümberriietatud kõrgest soost prints.» «Ütlen teile seda selleks, et oleksite ettevaatlik, armuline härra.» «Kas ta vihahoos mõnda nime ei nimetanud?» «Siiski. Ta patsutas taskule ja ütles: «Eks me näe, mida arvab härra de Treville oma kaitsealuse solvamisest.»» «Härra de Treville?» küsis tundmatu tähelepanelikuks muutudes. «Ta patsutas taskule ja nimetas härra de Treville'i nime? ... Kuulge, kallis peremees, olen päris kindel, et sel
Kogu õhtusöögi kestel oli ta nii heas tujus, et tädi imestas, «mis sellele lapsele sisse on läinud». Ta sai Sidi loopimise pärast tublisti tõrelda, kuid ei paistnud sellest põrmugi hoolivat. Ta katsus otse tädi nina all suhkrut näpata, sai selle eest sõrmedele ja ütles: «Tädi, Sidi sa ei löö, kui tema suhkrut võtab.» «Sid ei piina inimest ka niiviisi, nagu sina seda teed. Sina oleksid alati suhkru kallal, kui ma valvel ei oleks.» 24 Varsti astus tädi Polly kööki ja Sid, õnnelik oma puutumatuses, sirutas käe suhkrutoosi järele võidurõõmuga, mis oli Tomile peaaegu talumatu. Kuid Sidi sõrmed vääratasid ja toos kukkus ning purunes. Tom oli ülimas vaimustuses, sellises vaimustuses, et ta taltsutas isegi oma keelt ja vaikis. Ta tõotas endale, et ta ei lausu sõnagi, isegi siis mitte, kui tädi sisse tuleb, vaid istub täiesti vaikselt, kuni tädi küsib, kes selle pahanduse tegi; siis ta ütleb, ja midagi ei või olla magusamat
" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda. Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma. Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid