Uinuv 7 H said hiilgavad sööginõud ja rubiinide ning teenantidega Kui 11 olid soovi öelnud, saabus 13. Kauni- kaunistatud kuldtoosi, milles olid puhtast kullast nuga- Kedervarred kokku koguda ja põletada. tar kahvel-lusikas Kogu õukond jäi koos O magama. 7. H peitis end eesriide varju, et viimasena oma soov Kibuvitsahekk lausuda Riiki sattus prints. Kedervarre omanikud langevad surmanuhtluse alla H võlus kogu õukonna magama, v.a kuninga-kuninganna Vana mees rääkis magavast O-st. Lossi ümber kasvas palju suuri ja väikeseid puid, Andis neiule suud. põldmarja- ja kibuvitsapõõsaid Elasid õnnelikult oma elupäevade Prints teisest suguvõsast sattus sinna jahile lõpuni.
Parise vennast Hectorist sai Trooja sõjapealik. Priamos oli Trooja kunn. Sõda kestis vahelduva eduga 10 aastat. Jumalatest oli osa kreeklaste osa troojalaste poolt. Sõda venis. "Achilleuse viha" sellest algas eepos. Ach röövis endale imeilusa tütarlapse (preestri tütar), keda Agamemnon endale tahtis. Seepeale Ach vihastas. Ta ei väljunud oma telgist ning kreeklastel hakkas halvasti minema. Ach-e ema oli Thetis. Telki tuli Ach-e parim sõber Patroklos, kes palus endale Ach varustust. Ta sai selle. Troojalased arvasid, et tegu Achilleusega ning Hector tappis ta, võttis ka varustuse endale. Ach süüdistab sõbra surmas ennast, otsustab kätte maksta. Thetis tuli pojale appi, tõi uued relvad (Hephaistose valmistet). Achilleus leppis Agamemnoniga ää ja tormas Hectori vasta. Ach-e obene kukkus aga rääkima, et A sureb varsti. A ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. A seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümmer enda kantsi
Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt: «Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!» Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada. Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti: «Pai poisid, mul on nutt varaks, -- miks te mind nii kurvastate? («Pai poisid» tundsid ühe kolmandiku oma vihast kaduvat.) Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna veidi, üsna veidi äkiline. Tõesti, ta on hea vend, nja ei taha kedagi muud vennaks. (Oodo naeratas ilma tahtmata.) Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas. (Jaanus naeratas ilma tahtmata
pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis, mis Gargantualgi * suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel, kus seisis Louis XI kuju, mille ta oli lasknud voolida ja millel ta oli kujutatud põlvitavana püha Neitsi ees ja kuhu ta, hoolimata sellest, et kuningakujude reas kaks nissi tühjaks jäid, oli lasknud üle tuua kahe pühamehe, Karl Suure* ja Louis Püha raidkujud, kellel ta arvas olevat suure mõju taevas nagu kunagi Prantsusmaa kuningad. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi, vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning sügavaid tsiseleerin-guid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste arhitektuuri-fantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani
maskid. Nii püsis ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuna ja puutumatuna kuni õnnetu Meung'i linnani. Ent seal, «Vabamöldri» kõrtsi ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, kas peremees, sulane või tallipoiss oleks tulnud jalust hoidma, silmas d'Artagnan kõrtsi alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus.
järjekorda, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles: «Kuule, Jim! Ma to&n vee ara, kui sa niikaua värvid.» Jim raputas pead ja. ütles: «Ei saa, mässa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega viitma Ta arvas juba, et mässa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha -- ta lubas ise värvimise järe!e valvata.» «Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi ta räägib alati. Anna ämber -- olen ühe minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.» «Ma ei tohi, mässa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast maha. Tõepoolest.» «Tema
Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta. ,,Esimest korda meil?" küsis ta Indrekut nähes. ,,Esimest," vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja. ,,Kaugelt?" ,,Üsna kaugelt." ,,Talnamaalt?" ,,Sealt poolt jah." ,,Kooli?" ,,Selleks sai ikka tuldud." ,,Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse." ,,Kes teab, kas sinnagi pääseb," arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama. ,,Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed. Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et müün terve oma krempli maha, teen rahaks ja hakkan õppima. Sest miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
