50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-02-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
hanna.vaide
Õppematerjali autor
Õnnelikkus viib meid elus edasi ning õnnelik inimene on alati palju paremini avatud uutele väljakutsetele kui õnnetu ning lausa meeleheitlik indiviid. Õnn- mis see on, kas see on kättesaadav igaühele või on õnn määratud ainult teatud inimestele. Antud teema probleemiks on, kuidas leida tee õnneni ja mille alusel määratletakse, kas inimene on õnnelik. Vastavalt iga inimese eripärast on ka arusaam õnnest erinev. Tänapäeval peetakse kõige aktuaalsemaks õnne peitumist rahas. Väga tüüpiline vastus, kui küsida, milles seisneb õnn on kindlasti raha. Praeguses ühiskonnas mängib raha väga suurt rolli ning tänu rahale on võimalik oma elus üsnagi palju saavutada. Seega peetakse just raha üheks õnnevalemiks. Raha ja materiaalset jõukust seostatakse õnnelikkuse tundega, kuid olulisem kui raha ise, on paljude inimeste jaoks jõukusega kaasnev sotsiaalne staatus.
Õnne kontseptsiooni üle on alati vaieldud. Ei saa leida ühest vastust nii abstraktsele mõistele nagu ÕNN, mida võib käsitleda kui materiaalset heaolu, kuid enam tõstatab küsimusi hoopis õnn kui vaimne seisund. Tegelikult on õnnel tuhat nägu, igaühe jaoks on õnn erineva tähenduse ning varjundiga kõik siin elus on suhteline. Mõnele inimesele piisab õnneks leivatükist, teist teeb ülikooli lõpetamine õnnelikuks. Tihti arvatakse, et õnne jaoks, mis koosneb tegelikult ju (hinge)rahust ja rõõmust, pole käesoleval hetkel aega. Seni, kuni vähegi tervist on, tuleb jäägitult mammonajumalat teenida. Küll pensionipõlves on aega õnnelik olla! Kui tihti aga nii kaua ei elatagi... Jääb mulje, nagu poleks inimestel AEGA õnnelik olla. Ent kas oskame oma õnne alati ära tunda? On ju enamasti ikka nii, et kõik, mis on alles ees, tundub märksa lootusrikkam ja optimistlikum. Räägib ju piibelgi tuhandeaastase rahuriigi
Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks(pseudonüüm-varjunimi) peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks, kuid aegadel, mil teaduslikkuse kriteeriumiks ei olnud veel modernse loodusteaduse meetodid, oli õnn legitiimne(seadusjärgne) akadeemiline teem http://www.epl.ee/?artikkel=296939 Aristotelese arvates ei olegi võimalik õnne teemat vältida, sest õnn on inimelu loomulik eesmärk. Soov õnnelik olla on inimesele sama loomupärane nagu taimele tung kasvada. Küsimus on nüüd selles, mida teha, et õnnelik olla
raha, riigivõimu toel. Aristoteles vaatleb eraldi füüsilist,looduslikku paratamatust (ananké) ja seab selle alamaks, kui mõistus (nous) ja loomus (physis),mille toimimises on olemas eesmärk (telos). Tõsi on see, et päris õnnelik ei ole inimene kes on inetu või kelle eluolu on väga halb. Kui keegi peab oma elu üksi elama, näiteks lastetuse puhul. Hullem on muidugi,kui on halvad sõbrad või lapsed ning surevad alati need, kes on head ja armastatud. Siinkohal olen täiesti nõus, et õnne nägemus on erinev ja päris õnnelikkus on suhteliselt lai mõiste. Aristoteles tahab siinkohal rõhutada, et inimesepoolse aktiivsusega on võimalik oma tegevusega õnne saavutada. Õnn aga paistab olevat ülimalt jumalik isegi siis,kui ta pole jumala saadetud, vaid on saavutatud loomutäiuse, teatud õppimise või treenimisega. Kindlasti on võimalik eesmärke saavutada õppimise läbi, selleks peavad olema nii füüsilised, kui vaimsed eeldused. Kõike ei saa muidugi jätta juhuse hooleks
Tänapäeva arnenud ühiskonnas on üheks suuremaks puuduseks pidev aja puudus. Inimesed avastavad tihti, kui palju vaba aega neil üle jääb, kui näiteks läheb katki televiisor. See näitab kui palju me tegelikult raiskame aega asjadele, mis ei tohiks olla elus nii olulisel kohal. Juba mitu aastat köidavad inimesi tõsielusarjad, mis tegelikult on emotsionaalne rämpstoit. Sajad tuhanded vaatavad mõnuga piinlikku olukorda sattunud inimesi ja tänavad õnne, et nad ei pea nende nahas olema.Telemängur paneb odavale väljamüügile oma unistused, hirmud ja häbid. Vastu saab ta raha. On see hea vahetus? Võiksime õppida Timm Thalerilt: ära müü oma naeru kuradile. ,,Seal, kus inimene naerab, Kaotab kurat oma võimu". Oma tegemisi tuleks hinnata sellest vaatepunktist, mis on su elus tõeliselt tähtis. Kevadpühade ajal tähistasime kogu perega vanaisa sünnipäeva. Vanaisa oli hiljuti raskelt
sõltumata selle seosest eetilise plaaniga. Aristoteles uurides hüvesid jõudis järeldusele, et selleks on õnn. Aga mis on õnn ja millest ta sõltub? Enamik inimesi väidavad, et õnn on hea elu- naudingud, rikkus ja kuulsus. Teisel juhul on arvatud, et lisaks neile hüvedele on hoopis hüve iseeneses, mis ongi kõigi hüvede aluseks. Aristoteles on järeldanud, et õnn on hästi elamine ja hästi toimetulek, kuid ta on ka ära maininud, et haritud inimesed ei tõlgenda õnne samamoodi. Aristoteles väidab, et õnn on igaühe jaoks erinev ja nii arvan ka mina. Mõne inimese jaoks on suurim õnn see, kui tal on palju raha, mõne jaoks võib õnn tähendada hoopis head tervist, mõnele piisab sellest, et ta on haritud. Nii võib edasi minna lõpumatuseni. Aristoteles on väitnud, et õnn tuleneb puuduste tundmisest ning, et õnne saavutada ongi vaja millegist puudust tunda. Arvan samuti nii, sest kuidas inimene üldse oskaks tekitada võrdlust
Mida rohkem inimesed usaldavad teisi inimesi, arvavad, et enamik on ausad, tunnevad huvi poliitika vastu ja osalevad vabatahtlike organisatsioonide töös, seda enam on nad oma eluga rahul. 15 Selle põhjal saab öelda, et ühiskondlik elukas, kellena Aristoteles inimest määratles, pole eestlastes (ja teistes, kes siin elavad) veel päris kaduma läinud. Nagu Tammsaare ajal, nii toob töö ka praegu inimestele armastust ja õnne. 16 Kõikide ülejäänute hulgast olid oma eluga rahul kõige vähem töötud ja lisaks need, kes pole võimelised töötama invaliidsuse tõttu. Töötajate hulgas mängib suuremat rolli ametipositsioon: spetsialistid ja juhid on oma eluga märgatavalt enam rahul kui näiteks lihttöölised ja teenindajad.17 Väiksemal määral on rahulolu hinnangud seotud kodakondsusega: oma eluga on vähem rahul need, kellel puudub kodakondsus (nn välismaalase passi omanikud).18
leida inimesele loomuomased jooned. Esteetiline suhtumine oma isiksusse ja ellu tuleb elada kaunilt. 3. loeng ÕNN Õnne mõiste emotsionaalne seisund, seoses naudinguga. ,,Õnnelik elu" - mida sellega mõeldakse? Arvati, et õnnel pole midagi pistmist filosoofiaga, et õnn on iga inimese enda asi. ,,Õnnelik ühiskond" - õnn tervikuna ühiskonnas. Kas jõukus või ühtsus aitab õnnelikule ühiskonnale kaasa? Antiikaegsed vaidlused õnne üle. Õnne (eudaimonia) olemus antiigis. Keskne küsimus : kuidas ma peaksin elama? See küsimus puudutab eesmärke. Antiikfilosoofid ütlesid, et õnn ongi meie lõpp-eesmärk. Õnn ei ole vahend, vaid eesmärk. Erinevad arusaamad sellest, kuidas õnne mõista. Milles seisneb õnn? Platoni ,,Sokratese apoloogia" : Sokrates noomib Ateena kodanikke valede eesmärkide eest Aristotelese ,,Nikomachose eetika" : eristab kolme sorti inimesi : need, kes taotlevad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid